23.05.1956 —13.11.2006
Tihtipeale aastate jooksul Priiduga vesteldes võis jutt haarata rõõmsamaid momente, lõbusaid vaimukusi, aga ka ahastust ja nukramaid hetki. Jutt võis ka peatuda Priidu noorpõlve südamelähedasel harrastusel — purjetamisel. Ta kirjeldas pisiseiklusi, merepealseid katsumusi ja purjespordi karaktereid. Ta teadis, et vilunud purjetaja peab jagu saama tuulest, lainest, paadist ja iseenesest. Ta peab läbi elama nii ootamatu tormi kui ka tuuletu vaikuse. Ta oli parimatega purjetanud, ning purjetuuled veresse laulma jätnud. Priidu vaimsel merekaldal nad ikka kõlasid.
Kaheksakümnendate aastate algul ühel ilusal pühapäeval Jõekäärul ütles mulle endine EV kaadriohvitser Harald Teder, et Priit Aruvald on siin Jõekäärul kellegi suvilas. Temaga võiks rääkida. Eestlaste Kesknõukogu Kanadas kauaaegne ja omamoodi legendaarne peasekretär Enn Salurand oli juba pikemat aega ähvardanud erru minna. Oli vaja leida sobivat kandidaati sellele tööle.
Teadsime, et Priit oli ülikooli lõpetanud, hea eesti keelega ja kindlasti oli eesti asi ta südames. Ta oli ju populaarse laulu “Tallinna teel” sõnade autor. Leidsime ta ja rääkisime temaga peasekretäri ülesannetest. Rõhutasime, et töökoormus ei ole üldsegi suur — ning palk ka mitte. See viimane osutus õigeks.
Priidu panus EKN-ile oli suur. Esialgu ta moderniseeris EKN-i büroo tegevust ja kontori protseduure. Kompuuter asendas kirjutusmasinat. Kümne tuhande leibkonna nimekiri kanti kompuutrisse. EKN-i tohutu suurarhiiv rahvuspoliitilisest ja välisvõitluslikest materjalidest kohendati.
Siis algas Deschene komisjoni ajastu. Teatavasti uuris Kanada valitsuse Deschene komisjon üle kolme aasta natside sõjakuritegevust ja sellega võimalikult seotud isikuid Kanadas. Kanada valitsusele saadeti vastavat informatsiooni hävituspataljonlastest, küüditajatest ja teistest, keda rahvusvaheliselt oleks peetud sõjakurjategijateks. Palkasime advokaadi, kes aitas meid mitte ainult ajalooliselt, vaid ka juriidiliselt selgitada eesti sõduri saatust ja staatust Teises maailmasõjas.
Oli ilmne, et vastuolulised seigad Eesti minevikust köitsid Priitu. See leidis aastaid hiljem kinnitust Priidu pühendumises ajalooõpingutesse magistrikraadi saavutamiseks Toronto Ülikooli Eesti Õppetooli juures.
Töö oli huvitav ja intensiivne. Tihtipeale tundus, nagu elasime ühest kriisist teise. Alaline murelaps oli meil finantsolukord — näiteks kuidas me suudame järgmise kuu üüri maksta. Selles sektoris oli Priit üliettevaatlik ja alati leidlik rahuldava lahenduse leidmisel. Nii see kestis aastast aastasse, mida oli üle kahekümne. Priidule lisandus teisi ülesandeid Sihtkapitali juhatuses, hiljem Ajaloo Komisjonis ja teistes organisatsioonides ning tihe koostöö konsulaadiga. Eesti heategevuslik liikumine Eriolümpiaad innustas teda kaastööle. Need on üksikud momendid tema mitmekülgsest tegevusest.
Priidul polnud vähem võimalusi kui teistel midagi muud teha. Kuid ta teenis edasi. Tahaksime kõik uskuda, et vaadates vastu samasugustele väljakutsetele ja katsumustele nagu Priit, toimiksime samamoodi, trotsides oma missiooni nimel kergemat teed. Kuid ma pole kindel, kes tõepoolest vastu peaks.
Priidu elus oli värvi ja kiirust. Aga ta oli siiski elulähedane. Priidul oli seda eestilikku jonni, kes ei jäänud ükskõikseks, kes ei jätnud teisi ükskõikseks.
Armas sõber, sa oled lõpuks oma Tallinna teel. Puhka Jumala rahus.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
