Viimase kuu jooksul on Toronto eestlaskond saanud osa kaunitest ja ühendatavatest elamustest tänu kodumaalt Põhja-Ameerikat külastanud muusikutele. Sobiva lõpusõlme neile üritustele sidusid baptistikirikus 4. märtsil Eesti Muusikaakadeemia õppejõud Urmas Vulp viiulil ja Heiki Mätlik kitarril kontserdiga „Sajand Eesti viiulimuusikat“. Külakostiks toodud kava oli eranditult Eesti heliloojatelt, klassikast kaasajani.
Pühamus ootas duot ees arvukas publik; pastor Jüri Puusaag lõi oma tutvustavas sõnavõtus kohe vajaliku sõbraliku ning intiimse õhkkonna. Sellele kodusele tundele lisas muusikute ilmne esinemisnauding, kuigi nad olid kindlasti päris väsinud — Toronto kontsert oli viimane 3 nädalat kestnud turneel antuist, kokku kümnest esinemisest.
Heiki Mätlik tutvustas iga heliteost enne esitust; selline isiklik pöördumine ning kavalehe puudumine andis kunagiste nö salongilike kammermuusikaõhtute hõngu kontserdile juurde. Läbi muusika Eestist kaasa toodud tervitus algas Juhan Aaviku „Albumilehega“, siis järgnesid helindid Heino Ellerilt, Eesti muusika „Grand Old Lady“ Ester Mägilt, Arvo Pärdilt, Kaljo Raidilt, Peeter Vähilt ja Artur Lembalt.
Üksipulki kava lugejale ette kanda ei ole allakirjutanul mõtet üritadagi. Neile, kes kohal ei olnud, saab vaid kirjeldada seda meeleolu ehk intiimset tunnet, mida mehed, kes enam kui kümmekond aastat on koos musitseerinud, publikule tõid. Esimestest ühisnootidest oli kuulaja selle koostöö tulemuse magusas embuses. Elleri kolm pala, eriti „Põhja viis“ hõõgusid kodumaa looduse armastusest. Mägi „Cantus“ põimis meloodiasse Tallinna keskaegset muusikafilosoofiat ning tänapäeva järsemaid atonaalsusi ja ootamatuid hüppeid. Sellele järgnes eeskava lummavaim ja rahulikumaid valikuid, Pärdi „Spiegel im Spiegel“. Pärt oli algselt komponeerinud selle klaverile ja tshellole, Mätlik seadis klaviirid viiulile ja kitarrile, nii nagu ta ka paljude muude heliteostega on teinud.
Hommikusel jumalateenistusel oli duo esitanud Raidi „Largo“, mis kordus õhtupoolikul toimunud kontserdil. Raidi lüüriline ja voolav kompositsioon, mis nagu Pärdi eelnev teoski, oli alul küll tshellole kirjutatud. See kuulub kahtlemata Eesti kammermuusika klassikasse.
Ludwig van Beethoven olevat ütelnud, et kitarr on instrumendina nagu väike orkester. Kinnituseks kuulis publik, kuidas Mätlik täitis orkestri osa Vulpi saates, kui esitati valss Tubina „Eesti süidist“.
Peeter Vähi huvi idamaise muusika ja filosoofia vastu peegeldub ilmekalt ta „Müstilises ühinemises“ — teoses, mis on Euroopa kammermuusikute hulgas saavutanud populaarsuse. Kaugelevaatav, kosmopoliitiline, ent siiski idamaiselt minimalistlik, koputustega kõlalauale ning pizzicatodega perkussiivseid efekte tarvitades saabuski see müstiline ühinemine.
Ühtsust tunnetati ehk kõige enam kava lõpunumbriga, milleks oli Artur Lemba „Poème d'amour“ — kahtlemata Eesti klassika üks kaunimaid viiulipalu. Lisapaladeta aga ei pääsenud Vulp ning Mätlik turnee viimaselt kontserdilt; püstiseisev apolodeeriv publik sai nii osaks Bach/Gounod' „Ave Mariast“ ja Sibeliuse „Romansist“. Viimane oli eriti sobiv, kuna tänavu on Soome helilooja 50. surma aastapäev ja et Heiki Mätliku järgmine võõrsil esinemine toimubki peatselt Soomes, president Ilvese märtsikuise riigivisiidiga seotult. Urmas Vulp on omakorda teel Peterburi, et sealsel suurel kammermuusika festivalil esineda Tallinna keelpillikvartetiga, mille üks alusepanijaid ta on. Põhja-Ameerika eestlaskonnale leitud aja ja muusikalise ühinemise toomise eest suur tänu!
Muusikaline ühinemine
Kultuur
TRENDING
