Julgeolekuekspert Eerik-Niiles Kross hoiatab idanaabri nii-öelda pehmete väärtuste tagauksepoliitika eest.
Viimastel kuudel liigub kamp vene nolke mööda Tallinna magalaid ja helistab inimeste uksekelli. Kui ukseavaja on eestlane, siis öeldakse, et teiega me rääkida ei taha. Öeldakse, et küsitleme venelasi. Küsida tahetakse aga arvamust, kas Ida-Virus peaks olema venelaste autonoomia. Mõni mu sõber, kes säärase uksekella peale on ust avama läinud, ütleb et küsijad olevat Notšnoi Dozorist.
Ametlikult peaks Notšnoi Dozor olema pärast läinud aasta aprillisündmusi kaitsepolitsei poolt neutraliseeritud ja profülakteeritud, kui meenutada termineid, mida KGB omal ajal meie «riigivastaste» kohta kasutas. Paistab, et tegelikult poisid ikka natuke veel tegutsevad.
Kui tänane päev on hoopis midagi muud kui aprill 2007. Venemaa ametlik poliitika oma n-ö kaasmaalaste suhtes on viimase aastaga märgatavalt edasi arenenud. Venemaa on vahepeal sõjaliselt rünnanud ühte oma naaberriiki ja palju selgemalt sõnastanud suurriiklikud ambitsioonid ning selge soovi kontrollida lähisvälismaad.
Riigiduumas on parasjagu arutlusel uus kaasmaalaste seadus, mille alusel kaasmaalasteks kvalifitseeruvad kõik tsaaririigi kodanike järeltulijad. Sealhulgas siis Eesti, Soome, Poola, Gruusia ja USA Alaska osariigi kodanikud. Kaasmaalastele laienevad mitmesugused õigused Venemaal sõltumata praegusest kodakondsusest, näiteks õigus viisavabaks reisimiseks, samas aga tekib Venemaal õigus kaasmaalasi kaitsta.
Mida tõi endaga kaasa kaasmaalaste kaitsmine selle aasta augustis Gruusias, seda teame kõik liigagi hästi.
Notšnoi Dozori küsitlust tuleb vaadelda nimelt Vene uue kaasmaalaste poliitika valguses. Venelased on lisaks passide jagamisele Abhaasias ja Osseetias alustanud sama tegevusega Krimmis, Põhja-Aserbaidžaanis ja ka Baltimaades.
Vene välisministeerium teatas hiljuti elavast huvist Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse omandamise vastu Narvas. Ma ei taha sellega öelda, et kõik Eesti elamislubadega Vene kodanikud on otseselt julgeolekuoht. Aga vähemasti julgeolekumure on nad kindlasti.
Ja kui Ida-Virumaal peaks tekkima veel mõnikümmend tuhat värsket Vene kodanikku, ei muutu Eesti riigi olukord seal kindlasti paremaks.
Üks venelaste viimase aja trikke on ära kasutada eurooplaste sinisilmsust neile familiaarselt kõlava retoorika osas. Eurooplane ei saa aru, et kui venelane, vähemasti Kremli venelane ütleb «demokraatia», siis see ei ole võrdne sellega, mida sama sõna kasutades mõtleb sakslane. Rääkimata Kremli viimase aja lemmikterminist «juhitud demokraatia».
Venemaa on viimastel kuudel ilmselgelt käivitanud laialdase kampaania kaasmaalaste huvide mitmesuguseks edendamiseks oma piiride lähedal. Gruusias kasutasid nad sõjalisi vahendeid. Mõned arvavad, et nad jätkavad sõjaga ka mujal.
Hoopis tõenäosem on mitmesuguste nn pehmete vahendite kasutamine, eriti Eesti-sugustes riikides, mille sõjaline ründamine NATO-liikmesuse tõttu oleks riskantsem.
Üks ammu idanenud ideid Vene arsenalis on separatistlik liikumine Ida-Virumaal. Sellega sai Laari valitsus 90ndate alul ilusasti hakkama. Nüüd hakkab autonoomia jutt taas esile kerkima. Iseenesest ei oleks see ohtlik, kuid kui seda esitatakse Euroopa Liidu soustis, võib see muutuda Eestile tõeliselt kahjulikuks.
Üheks säärase potentsiaalselt kahjuliku lähenemise näiteks on äsja Tallinnas korraldatud Inimõiguste Teabekeskuse konverents.
Näiliselt kodanikuühiskonnale toetuv näiliselt demokraatlik ühendus arutas autonoomiat Ida-Virus. Notšoi Dozor on selle kõrval tühiasi. Inimõiguste Teabekeskus on ülihea näide venelaste viimse aja n-ö pehmete väärtuste tagauksepoliitikast.
Juba aastal 2004 kirjutas kaitsepolitsei oma aastaraamatus: «Venemaa Kaasmaalaste Ühingute Liit koos oma allorganisatsioonidega ja Inimõiguste Teabekeskus on otseselt või kaudselt juhitavad Venemaa Tallinna suursaatkonna poolt ning samaaegselt ka otseses sõltuvuses Venemaa-poolsetest finantseeringutest. Eelmainitud organisatsioonide liidrid omavad peaaegu igapäevaseid kontakte Venemaa saatkonna ja välisministeeriumiga, saades sealt nii pidevaid suuniseid ja juhiseid oma edasiseks tegevuseks kui ka rahalist toetust ürituste läbiviimiseks.
Omalt poolt edastavad kõnealused organisatsioonid saatkonnale pidevat informatsiooni ja aruandeid nii oma tegevuse kui ka Eesti poliitilisel maastikul toimuva kohta. Nende saatkonnale koostatavad poliitilise sisuga ülevaated ja analüüsid on Venemaale vajalikud oma välispoliitika ja eriteenistuste tegevuse kavandamiseks.»
Aastal 2007 kirjutas kaitsepolitsei aastaraamat: «Jätkuvalt kasutab Venemaa oma propagandistlike «teaduslike uuringute» läbiviimiseks ära mittetulundusühingut Inimõiguste Teabekeskus. Viimase puhul on huvipakkuv, et pärast igat kaitsepolitsei paljastavat kirjutist Venemaa rahastamise osas muutuvad kohe ka rahastajad. Esialgu oli tavapärane praktika, et Inimõiguste Teabekeskusele laekus raha otse Venemaa Föderatsiooni Tallinna suursaatkonnast. Pärast nimetatud fakti paljastamist kaitsepolitsei aastaraamatus saatkonnapoolsed ülekanded praktiliselt katkesid.»
Loomulikult ei saa me vähemasti trükikirjas teatada, et Inimõiguste Teabekeskus on osa Venemaa üldisest plaanist kinnitada kanda lähisvälismaal ja ajada oma kõigile eestlastele hirmutekitavat uue impeeriumi poliitikat.
Kuid siiski võiks küsida, kas konverents teemal venelaste kultuurautonoomia Eestis on inimõiguste keskuse oma idee või said nad natuke nõu kuskilt mujalt. Ja eriti tahaksin teada, miks rahastab teabekeskust Tallinna linnavalitus. Sest kui järgmine kord toimub Tallinnas 1924. aasta 1. detsembri taaslavastus. võib iga teabekeskuse rahastaja jääda väga narri olukorda.
Eerik-Niiles Kross: Veneõiguste luurekeskus PM
Arvamus
TRENDING
