Olid ajad, mida enam ei ole. Ei ole ka Ameerika Häält, vähemalt mitte seda, mis kunagi oli. Seda, mis praegu kannab Ameerika Hääle nime, ei peaks üldse olema. Kuid ka „minu ajal“ oli küllalt neid, nii Kongressis kui mujal, kes aina soovisid AH kärpimist.
Nendel aegadel oli meil ka küllalt „meetodeid“ kuidas kärpeid tõrjuda. Seda teavad üsna põhjalikult nii mõnedki, eriti endine Rahvuskomitee esimees Juhan Simonson. Tema toetust oli meil tihti vaja, mistõttu nii eesti ühiskond Ameerikas kui mina ise võlgneme talle palju tänu. Hr. Simonson sai AH missioonist ja selle vajadusest okupeeritud Eestile hästi aru sel ajal, kui mitmed teised levitasid valeandmeid, mis segasid ära AH ja Raadio Vaba Euroopa. Mõned isegi nimetasid mind „kaikameheks“ ajal, kui olin nii tööga hõivatud, et ma isegi ei teadnud, mis asi see „kaikamees“ on.
Need inimesed ei teadnud, et ma päästsin „kulisside taga“ balti saated sulgemisest kolmel korral. Mulle allunud 17 keeles edastatud saadete hulgas olid balti ja sloveenia saated, millistele eriti ihuti hammast. Õnneks oli sloveenidel kongressis oma päritolu senaator, kes seda keelt alati kaitses.
Kuid olid ka teistsugused momendid. Nii näiteks nõudis Valge Maja president Fordi ajal infoagentuurilt hiigelkärpeid ja see omakorda andis AH-le käsu kärpida oma eelarvet 10 miljoni dollari võrra. See summa tähendas saadete sulgemist paljudes keeltes, sest AH eelarve oli ainult $62 miljonit (välja arvatud tehniline külg, eriti saatejaamade moderniseerimine).
Ühel õhtul enne kojuminekut helistas mulle AH asedirektor Serban Vallimarescu (Val). Oli teada, et president Ford ei olnud AH-st eriti huvitatud. „Mida teha?“ muretses Val kreeka restoranis õllekannu juures. Ta oli küll välisteenistuslane, kuid Rumeenias sündinud ja varem olnud AH Rumeenia osakonna juhataja.
Nn. mahogany row vahekord minuga oli teada ka direktor Ken Giddensile, kes minu vahendusel päästis ühe Müncheni saatja üleandmisest sakslastele. Sellest ma üldse ei rääkinud ega sellega ei uhkustanud. Need olid ajad, mil baltlastel ning ida- ja keskeurooplastel oli Washingtonis suur mõju. Seda mõju enam ei ole. See kadus president Bushiga, kelle viimane teene eriti Baltimaadele oli NATO laienemise teine voor.
Leidsime Valiga lihtsa lahenduse: teatame ametlikult, et kui eelarvekärped nõuavad, peame sulgema kõik balti ja tshehhi osakonnad. Siis kärbime veel ka pooled poola, ungari, rumeenia ja bulgaaria osakondadest. Arvutasin välja, et see annaks kokkuhoidu $10 miljonit.
Kirjutasime samas memorandumi, mille Val viis oma sekretärile, kes pani selle ametlikule paberile. Sekretär tõi mulle büroosse paar koopiat ja koju minnes „unustasin“ need oma lauale. Varahommikuste saadete koordinaator kasutas aga minu bürood.
Paar päeva hiljem sai direktor Giddens telefonikõne Valgest Majast: „Kas te olete hulluks läinud? Tahate sulgeda need saated, millel on kõige rohkem poliitilisi toetajaid! Meile on tulnud suurel hulgal telegramme ja telefonikõnesid, mis on vihaselt selle vastu!“ Direktor vastas rahulikult, et sel juhul peate kärpimiseks leidma mõne teise mooduse. Ja leitigi.
Meil ei olnud tegelikult mingit kartust, et Valge Maja meie „ettepanekut“ tõsiselt võtab! (Järgneb)
Siin Ameerika Hääl, Washington (10) (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Arvamus
TRENDING
