Trüki    E-post            Just see varalahkunud Juhan Viidingu poolt õhku visatud motiiv, mille Olev Ehala kinni püüdis ja muusikalivormi surus, jäi kõrvus trummeldama, kui meie vastseim-värskeim kirjanik Ene Timmusk 31. märtsi õhtul Tartu College’i saalis publikuga nukitsanaiselikku juttu vestis. Et jutukeris jahtuda ei saaks, murdis Piret Noorhani kolde ees hagu ja õhutas leeki.

Jah, Ene raamat „Minu Kanada“, millest möödunud kuu algul selle lehe veergudel juttu tehti, on kaante vahel ja Kanadasse jõudnud. Eelmise lõigu mõistukõne tähendab seda, et raamatuesitlus leidis aset ja Piret usutles autorit ning tegeles ka müügiga. Soovijail oli võimalik uudisteost kohapeal omandada ja koguni autori pühendusega.

Epp Petrone poolt ellu kutsutud raamatusarjas ilmunud teoseid nimetas Piret Noorhani vaimse eneseotsingu raamatuteks. Hakkas kohe sealsamas autori eneseotsingute kallal urgitsema ja tänu sellele saigi publik teada, millised suured unistused viimast varanooruses olid kiusanud. Tema võimalike kunagiste elukutsete pingereas seisid õpetaja, kirjanik ja juuksur. Esimest ametit sai ta inglise keele filoloogina pidada juba Eestis ja hiljem Toronto eesti täienduskoolides, teine unistus täitus käesoleva raamatuga ja kolmandat on tütarde tukkade kallal omajagu harjutatud. Neljas unistus – kunagi tagasi Eestisse elama asuda – ripub õhus. Kas ja millal see teoks võib saada, seda näitab elu.

Kuidas autor ja ta abikaasa Kanadasse sattusid, seda on 5. märtsi numbris Kaire Tensudale antud intervjuus juba selgitatud. Torontost ei teadnud nad palju muud, kui et see pole Kanada pealinn ning asub üsna USA piiri ligidal, kuid on turvalisem kui sealsed suurlinnad. Esimene mulje oli hall ja troostitu. Kohanemine ja kodunemine võtsid aega, kuid muljed muutusid positiivsuse suunas. Kui kord Algonquin Parki jõuti, tabas autorit salasoov kogu Eesti sealse ürgse looduse kaitse alla tuua.

Tuli juttu ka Kanada identiteedist. Milline see on? Muidugi jäähoki ja vahtrasiirup, kuid mis veel? Igatahes tunneb autor heameelt Kanada kui multikultuurse maa üle, mis erinevalt USAst pole suur rahvaste sulatuspott. Siinsete eestlaste kohta arvas autor, et need on oma olemuses leidnud paraja vahemaa kodueestlase ja kanadalase vahel – nad on küll reserveeritud, kuid sõbralikud.

Eriti huvitavaks muutus vestlus, kui kerkis üles küsimus, kellena autori pere kahe Kanadas sündinud lapsega end tunneb. Ilmnes, et ikkagi eestlastena ja just eestlastena, sest väliseestlase nimetuse juures tekib autoril tõrge. See tekitas publiku hulgas elavat vastukaja. See generatsioon, kes omal ajal pagulastena siia saabus, tundis samuti vastumeelsust selle termini suhtes, mõni isegi sel määral, et pidas seda nõukogudeaegseks leiutiseks, mida see loomulikult pole. Jõuti siiski kokkuleppele, et väliseestlus ühisnimetajana on vajalik, kuidas muidu väljaspool Eestit elavaid eestlasi kodumaistest eraldada. Oma sisetundes oleme aga kõik lihtsalt eestlased.

Ei säästetud vastset kirjanikku ka kiusavast küsimusest: millal võib oodata järgmist raamatut? Konkreetset vastust sellele muidugi ei saadud, kuid autori ilme reetis, et ta isegi on selle küsimuse kallal juurelnud. Ehk on kõige mõistlikum ta rahule jätta ja lihtsalt jälgida asjade edaspidist kulgu. Eks palju sõltu ka esimesele külvile järgenud lõikusest.

Nii tähelepanuväärsel kohal oli Ene Timmuski raamat “Minu Kanada" mõni aeg tagasi Tallinna ühe suurema raamatukaupluse “Apollo" vaateaknal, olles kõige loetavam raamat ilmumise järel. Foto: Ilme Lillevars

Usutleja Piret Noorhani (vas.) ja autor Ene Timmusk raamatuga. Foto: E. Purje