Sissejuhatus

Oma väljakujunenud etnograafilistes piirides, Läänemere ja Peipsi järve vahel, mis fikseeriti ka Eesti Vabariigi piiridena, on eesti rahvas elanud põlise asustajana. See maa on eestluse halliks, kus on võrsunud eesti kultuur ja kujunenud eesti rahvas.

Neid Eesti maa-ala päriselanikke on asunud ja elanud väljaspoolgi, ja seda õige märgataval määral. Võib arvata, et enne Eesti Vabariigi algust ligikaudu 300.000 eestlast ehk üks viiendik kogu rahvastikust asus väljaspool kodumaad. Varasema väljarännu ja võõrsile asumise kohta on raske anda ühtlast kirjeldavat ülevaadet ja analüüsi. Sellekohane kättesaadav materjal on lünklik ja puudulik. Ulatuslikumalt on Eestile lähema ja ka kõige vanemate asustusalade - Taga-Peipsi ala ehk Oudovamaa kohta kasutada uurimismaterjal, mis koguti uurijate poolt, kelle Tartu ülikool lähetas 1943. a. Peipsitagusesse, tollal Saksa sõjavagede poolt okupeeritud aladele. Uurijate kollektiivi kuulunud dr. llmar Arens on selle materjali põhjal sealse eestlaskonna olukorra kohta avaldanud põhjalikke kirjutisi, mis sisaldavad andmeid ka sisserändamisaja kohta [1, 2]. Tähelepandavama eesti asunduste uurija kirikuõpetaja August Nigoli põhjalik ülevaade pidi katkema 1918. aastaga, millal ta mõrvati enamlaste poolt Permis [3]. A. Nigoli kõrval oli Venemaal asuvate eesti asunduste abistajana ja uurijana tegev 1909-ndast aastast alates Samuel Sommer (sünd. 1872]. Ta külastas korduvalt laiali asuvaid asundusi ning kogus materjali nende ajaäoo ja olude kohta. Tema korraldusel toimus 1910. a. Peterburis esimene eesti asunduste kongress, 1909. a. laulupeod Strugi-Belajas ja Simititsas ning 1912. a. Narvas eesti asunike üldlaulupidu. Esimese maailmasõja ajal hävisid Sommeri kogutud materjalid Põhja-Venemaa osas. Omariikluse aastail avaldas ta kodumaal aga põhjalikke kirjeldusi Lõuna-Venemaa eesti asunduste üle. Needki osutusid käesoleva kirjutajale kättesaamatuks [22].

Taga-Peipsi ehk Oudovamaa kujutab endast nii arheoloogiliseit kui ka linnusekultuuri alusel tõenäoselt põlist eestisugu rahvaste asuala, mille järk-järguline slaviseerimine algas alles 9. sajandist alates. Kuid metsade ja soode kaitsel püsisid selle sisemuses eestluse saarekesed pikki sajandeid. Võibolla olid kuni meie sajandi alguseni Kesk-Peipsi taga säilinud "Sääritsa eestlased" ja "Samolva eestlased" Mehikoorma kohal osaliselt veel jäänus maa pärisrahvast. Väljarand - sõjapagemine Eestist jätkus neisse paikadesse veel 16.-18. sajandil. Puhteestilisele asustusele Peipsi taga, nii nagu see ilmneb 1917. aastaks, mil ainuuksi eestlaste arvuline osatähtsus tõusis ühele neljandikule kogu sealsest rahvastikust, pandi aga alus alles massväljarandamisega Eestist alates 1860. aastast [1:113].

Viitasime juba slaviseerimisele. Raskema löögina on tuntud Moskva suurvürsti Ivan III ja tsaar Ivan IV (Julm) Liivimaa vallutamispüdlused ja kannakinnitamised. Vürstiriikide alistamine Moskva ülemvõimule, Novgorod 1478 (lõplikult 1570) ja Pihkva 1510, ja neis osariikides aastaid kestnud Moskva võimu kindlustamine Suur-Vene kogumiseks puudutas nende alade hulgas ka Taga-Peipsit, kust toimus ebakindla elemendi küüditamine. Samaaegselt aga suunati sundemigratsioonina Venemaa teistest osadest võõrrahvaid sellele alale [2:12-]. Neist küditatuist ja sõjavangidena kaasatoodud eestlastest tekkis Moskva külje alia isegi eesti küla, kuhu 1576 ka oma kirik ehitati, mis aga järgneval aastal tules hävis. 18. sajandi algul, Põhjasõja ajal, toimus uus ulatuslikum rahva küüditamine Venemaale, peamiselt Tartu piirkonnast [2:19].

Varasemast eestlaste asumisest väljapoole kodumaad on veel teada mõnevõrra siirdumisi Ameerika mandrile, ühendriikidesse. Jäljed ulatuvad möödunud sajandi keskpaika. Vene tsaaririigi pikaajalisest, võiks öelda eluaegsest sõjaväeteenistusest kõrvalehoidev "nekrut", tol ajal Venemaale kuulunud Aljaskas vene laevalt ärahüpanud eestlasest madrus ja poliitilise tagakiusamise eest põgenik leidsid sellel suurel ja vabal mandril ühteviisi pelgupaiga [4:17].

Olustik kodumaal

Enne kui asuda nn. massväljarännu vaatlemisele, olgu lühike pilk heidetud talupoja olukorrale. 13. sajandi alguses peetud raskes vabadusvõitluses ei kaotanud eestlased mitte üksi oma poliitilist sõltuvust, vaid järkjärgult ka omandiõiguse oma talule, jäädes sõltuvusse mõisast, kinnistatult mõisa külge, liikumisõiguseta ja muutudes koguni müügiobjektiks. Ka talurahva pärisorjusest vabastamine (1816 Eestimaal ja 1819 Liivimaal) ei toonud olukorras muudatusi. Talu jäi mõisa omanduseks, selle kasutamise eest nõutavat renti ei olnud piiramas mingid normid. Pärisorjast sai teoori [5:8-]. Uus talurahva seadus, mis kinnitati keisri poolt Eestimaal 1856 ja Liivimaal 1860, ei loonud veel võimalusi külast väljapäsemiseks, eriti kuna seadus pidi hakkama kehtima alles pikema aja jooksul. Viimane asjaolu tekitas seaduse väljakuulutamise aastal 1858 Eestimaal talurahva rahutusi nagu nn. Mahtra sõda ja nn. prohvet Maltsveti usulis-sotsiaalse liikumise, mis lõppes ühe osa pooldajate väljarändamisega Krimmi poolsaarele. Kui aga Aleksander II liberaalse sisepoliitikaga kooskõlas pandi kehtima passikorralduse seadus 1863 ja vallakogukonnaseadus 1866, mis vabastas talurahva kogukondliku omavalitsuse mõisnike eestkoste ja kontrolli alt, asus suur osa eesti külla ületihenenud rahvastikust väljarändamisteele. Raharendile siirdumine ja eriti talude päriseksostmine põhjustas rööbiti iseseisvate väikepõllumeeste kihi tekkimisega ka maatute kihi kujunemise. üldine maapuudus, kuna suur ja parem osa maast kuulus ikka mõisale, muutunud agraarolud talude pärisostu tagajärjel ja terav tulunduskriis vilja- ja linahindade langemise tagajärjel, olid maarava tähendusega tegurid, mis maatute kõrval pani liikuma ka pankrotti jäänud või äärmisse kitsikusse sattunud taluperemehed [6:24]. Eeskätt siirduti linnadesse, sest kaugemale väljarandamine oli seotud suuremate raskustega ja sellele tehti vastukihutustöd nii eesti kui saksa ringkondades. Nii kirjutas näit. "postipapa" Jannsen oma "Eesti Postimehes" 1862:

"Hiljuti on jälle 500 Eestlast Tartust läbbi Krimmi sare läinud ja keik Tallinna kubbermangust. Waesed eksiad kiitnud weel, et nende prohwet, se meist jo ammugi tuttaw Maltswet, eli lainud neile asset walmistama ja nemmad minna nüüd ka järrele. Eestima wõib ennast kui rõmustada, et neist nõdra mõistusega innimestest lahti sanud; agga meie, kes meie nendega üks lihha ja werri olleme, peame nende waeste eksitud lammaste pärrast leinama, sest mis tahtwad isseärranis need wannad jõuetumad ja rammust ärra närtsinud hallikessed ja need nõdrad lapsokessed seal woeral maal tehha?" [7:24].

Linnades aga samal ajal avanesid tööstuse ja kaubanduse arengu tagajärjel laienenud ja paranenud elutingimused. Tulenevalt sellest toimus hoogne linnade kasvamine. Nii näiteks oli vastavail rahvaloenduse ja statistika andmeil elanikke:

Peale linnade kasvasid 19. sajandi lõpul ja järgmise algul ka alevid ning tekkis uusigi. Mõned neist isegi võistlesid rahvaarvult vähemate linnadega, nagu Nuustaku-Otepää, Põltsamaa, Tõrva, Sindi, Jõhvi, Türi, Tapa, mille elanikkude arv ulatus juba üle 2.000 igaühel.

Eesti linnade kasvamine 19. sajandi viimasel kolmandikul on seotud eeskätt Tallinna ja Tartuga, kui kodumaa suuremate asumitega, milles koondus ligi kolmneljandik kogu meie linnarahvastikust. Nende linnades elanike arvu kasvamine näitab ka, millist osa neis on etendanud sisserändamine. 1897. a. rahvaloenduse järgi oli Tallinnas kohalikke elanikke 36,5% ja sisserännanuid 63,5% ning Tartus vastavad arvud 31,5% ja 68,5%. Linnade kasvamine toimus eeskätt eesti elemendi rohkenemise arvel, milleks jällegi kasutada selle ajajärgu rahvaloenduse andmed.

Nii oli kohalikesse suuremaisse rahvustesse kuuluvaid elanikke protsendiliselt:

Siit nähtub, et kui 60-dail aastail ja 70-date aastate algul on Tallinna ja Tartu rahvuslikult ainult pooleldi eesti linnad, siis nende linnade hoogsama kasvamise aegadel tõuseb eesti element kummaski linnas rõhuvalt esikohale [6:31-].

Külast väljarändamise ulatust näitavad kujukalt 19. sajandi lõppkümnete rahvaloendamisandmed. Aastail 1881-97 oli Liivimaa maakondade rahvaarvu loomulik juurdekasv 139.072 hinge; samal ajal oil sealt lahkunud 146.085. Samadel andmetel oli Eestimaa maakondades loomulik juurdekasv 45.498 hinge, kuna välja oli rännanud 26,386. Nii neelas nimetatud ajavahemikul väljarandamine külast maaelanike arvu loomuliku juurdekasvu Liivimaal täielikult ja veel rohkemgi (läbistikku 10.000 inimest aastas), Eestimaal aga üle poole sellest (keskmiselt 1.750 inimest aastat [6:24-].

Massväljarandamine

üldise rahva liikumise ajel end maast lahti kiskunud talupojad ei rahuldunud sageli ka linnas, kus olud olid siiski veel mitmeti korraldamata ja sattumine tööstustesse ei loonud erilisi majanduslikke eeliseid: tööpaev vabrikus kestis 12 -14 tundi ja kuupalk tekstiiltööstuses oli 6 - 9 rubla. Linnades oli kaubandus, käsitöö ja haritlaste elukutsed ikka veel ülekaalukalt sakslaste käes. Maalt tulijad jäid alamkihtideks, olles mustatöölised, voorimehed, majateenijad jne. Ka ei suutnud kodumaa linnad kaugeltki kõiki külast lahkujaid vastu võtta, kuigi suure osa suutsid keskused siiski kinnistada, luues uusi tegevusalasid hulkadele linnades ja alevites. Kuid maa küljes rippuv mõisamoonakas, rentnik, sulane ja talupidaja eelistas linnaelule põllutööd võõrsil omaenese peremehena [6:25].

Kodumaalt väljarnnumaana oli esikohal Venemaa. Juba 1853 põhjustasid Vene keskvalitsuse poolt levitatud üleskutsed asuda Musta mere äärde rajatavasse Jeiski linna Liivimaa läti osas ärevuse, mis kandus eesti osasse ja 1855 asus osa Vaimela ja Sangaste talupoegi teele Samaarasse; kaks aastat hiljem järgnesid neile Vastseliina talupojad Loosi vallast, nii tekkis vanim eesti asundus Samaaras 1858. a. Sel ja järgmisel aastal võttis ümberasumisliikumine võimude meelest juba ähvardava ulatuse: peagu kõik seitsme Võrumaa mõisa talupojad soovisid umber asuda Samaarasse. See õnnestus ainult 63 perekonnal. Teated ümberasumisest ulatusid kiiresti Eestimaa kubermangu talupoegadeni. ümberasumisliikumisest võttis aastail 1860-62 aktiivselt osa 25-30% Eestimaa kubermangu talupoegadest, ent ümber asuda õnnestus vaid 3200 talupojal. Pärast 1862. a. hakkas ümberasumisliikumine vaibuma ja tõusis uuesti 1868. a. näljahada tõttu. Liikumine haaras seekord kõige tugevamini Hiiu- ja Saaremaad, kust maatud nii pargastega merd mööda kui jalgsi maanteed mööda püüdsid Venemaale jõuda.

Vaemla mõisnik von Gernet oli 1868. a. võtnud 34 popsiperelt maa ära ja ajanud soldatite abiga ligi 180 inimest elama harimiskõlbmatule sooservale. Laostunud talupojad otsustasid meeleheites ümber asuda Kaukaasiasse. Vaemla popsidega ühines palju Emmaste, Kõrgessaare, Suuremõisa ja Putkaste talupoegi ja juuni lõpul sõideti, 158 hiidlast väikeses pargases, Peterburi, kust nad võimude poolt tagasi saadeti. Augustis tehti uus katse laevaga Peterburi sõita. Kui laev seekord juba Haapsalu juures kinni peeti, tuli ümberasujaile appi ligi 500 ümbruskonna talupoega. Rahvahulga laialiajamiseks kasutati sõjaväge. Osa väljarandajaid - ligi sada inimest - hakkas pärast seda maad mööda edasi liikuma, koos väikeste lastega, kannatades teel nälga ja viletsust. Narvas sulgesid nende tee Omski polgu soldatid. Meeleheites talupojad keeldusid tagasi pöördumast, karjudes, et nad ennem surevad püssikuulist kui näljast. Alles kolmandal päeval murti hiidlaste vastupanu ja nad saadeti sõjaväe konvoi all tagasi. Enamik neist suunati tööle Tallinna ja Narva vabrikutesse. Samasuguseid rahutusi esines ka Saaremaal, kus üle saja inimese kogunes Muhu saarele, et laevaga Peterburi sõita ja sealt edasi minna lõunakubermangudesse. Kui neid takistati, tungisid nad sillakohtunikele ja kasakaile keppidega ja kividega kallale. Enamjagu seesuguseid väljarandajaid saadeti vangitapiga koju tagasi. Talupoegade liikumisõigust piiras kohustus enne lahkumist maksta ette riiklikud maksud ja muretseda uuest elukohast tõend sinna vastuvõtmise kohta, mis tähendas eeltööd ümberasumiseks kellegi poolt. Lihtsam oli talveti mingi loata üle kinnikülmanud Peipsi järve siirduda Peipsi taha. Venemaale väljarandamist hõlbustas mõnevõrra passiseadus (1863) ja liiklemisolude paranemine uute raudteede avamisega. Paldiski-Tallinna-Narva liin avati 1870 ja see ühendas Eestimaa kubermangu Peterburiga ja selle kaudu Vene tagamaadega.

Vallandunud väljarännulaine valgus 1870-ndail ja 1880-ndail aastail peale juba mainitud alade eriti Peterburi kubermangu ning hiljem edasi rohkearvuliselt Kaukaasiasse, Novgorodi ja Kesk-Vene idapoolseisse osadesse - Permi, Vjatka ja Vologda kubermangudesse ning Siberi aladele. Sajandi vahetusel hoogustus väljarandamine uuesti, osalt endistest, osaliselt aga uutest teguritest põhjustatult. Uueks teguriks osutus 1905. a. revolutsioonile järgnenud reaktsiooniaeg, mis ajas lõplikult nurja talurahva keskel vahepeal ärganud lootused maad saada ja oma elujärge kodumaal parandada. Samal ajal lahkus hulk inimesi kodumaalt puhtpoliitilisil põhjusil. Külast lahkunud talupoja kõrval asus võõrsile ka käsitöölisi ja tööstustöölisi, siirdudes linnadesse ja tööstuslikesse keskusisse. Samuti sundisid kodumaal valitsevad olud - venestamispoliitika, saksa ülemkihi eesõigustatud seisund jne. - haritlasi otsima endale tegevusalasid kodumaast väljaspool, peamiselt Venemaa suurlinnades, eriti Peterburis [8:VIII920].

Paralleelselt väljarännuga kaugemaisse Venemaa osadesse ja Peterburi linna ning selle lähemasse piirkonda valgus suurel määral eestlasi Taga-Peipsi aladele, kuhu väljarännu varasemal perioodil 1861-70 arvestatakse olevat Põhja-Tartumaalt välja rännanud kogusummas 600 perekonda ehk ümmarguselt 2.000 kuni 2.600 inimest. Samal ajal võib Rapina-Põlva kohta seda arvata 1.500 kuni 1.800 inimesele. Hilisemal perioodil ületab Rapina-Põlva väljarand Alatskivi oma, kuna sellele liituvad laialdased alad Lõuna-Eestis kuni Audru rannikuni. Alatskivi mõjuraadius laienes seevastu ainult Pähja-Viljandimaale ning kitsamas ulatuses ka Järva- ja Harjumaale. Tallinna- Peterburi raudtee avamine 1870. a. tõi Oudovamaa äärmisse põhja- ja

1. Väljarännuteed üle Peipsi 1861-1917 [2:41] _____________ teadaolevad ------------------ oletatavad

2. Eesti asundused Peipsi taga, seis 1917 [1:120]

kirdeossa kaasa umbes 800 kuni 1.000 asukat Põhja-Eestist. Uus kõrgperiood väljarännus Peipsi taha toimus 1905. a. sündmuste järeldusel, aastail 1907-10, mitte niivõrd poliitilise tegurina, kui just majanduslikel põhjusil. Vene rahvaloendusandmeil aastast 1897 asus Oudovamaal 15.032 eestlast ehk 10,5 protsenti kogu sealsest rahvastikust. 1912. aastaks oli see arv tõusnud umbes 30.000-ni ning aastal 1917 asus seal umbes 40.000 ehk ligemale 25 protsenti kogu Oudovamaa elanikkonnast [1:114].

üksiti ja perekonniti leidus eestlasi enne 1917. a. revolutsiooni kõigis Venemaa osades; enamik aga oli koondunud asundusteks. Kirikuõpetaja August Nigol loendab 318 asundust, kus elas kokku üle 200.000 eestlase [3].

3. Vanim eesti kirik Peipsi taga Strakova's, ehitatud 1872 [2:66].

Tegeldi peamiselt maaharimisega ja paljud asundused Krimmis, Volgaäärseis kubermangudes, Kaukaasias, Taga-Peipsi alal ja mujal olid majanduslikult õitsval järjel. Endised kehvikud kodumaal kujunesid uue asukoha looduslikult, tulunduslikult ja sotsiaalselt paremais tingimusis jõukaiks talunikeks. Asundustes kümne kuni paarisaja perekonna kaupa koos elades, võimaldas neil koonduda rahvuslikul alusel nil majanduslikult kui kultuuriliselt. Sai võimalikuks laiemalt ühistegelik koostöö - asutati oma laenuhoiukassad, krediitühisused, kaubatarvitajate-, piima-, masinatarvitajate- jt. ühingud, põllumeesteseltsid ja tuletõrjeühingud. Hariduse andmist hinnati kõrgelt. Kultuuriline ja rahvuslik tegevus oli vilgas. Igas vähegi suuremas asunduses tegutses kool, enamikus selleks ehitatud koolimajas. Oli oma palvemaju, kirikuid, haridusseltse, tegutsesid laulukoorid, näitetrupid, pasunakoorid ja raamatukogud. üldiselt oli rahvustunne tugev. Venestamismõju oli märgata vähestes piirkondades. Siberis esines seda õige vähe. Kaukaasias ja Krimmis peagu mitte sugugi [8:VIII 920].

Oli ka pettumusi. Pöörduti kodumaale tagasi või rännati edasi - enamikus neis sihtmaana Põhja-Ameerika. Edasirändajate hulgas oli rentnikke, kellele olid talude väljaostutingimused liialt rasked ja maatamehi - talusulaseid ja töölisi, kel polnud lootust taluomanikuks tõusta, kuigi neil oli rahapuudusel raskusi ka väljarandamisega. Suurem osa "Ameerikamaale" rändajaid olid maata jäänud perepojad, kuna eesti asunikul polnud viisiks jagada talumaad poegade-pärijate vahel. Talud püüti hoida tervetena jättes pärijaks ainult ühe poegadest; teistel tuli isa abiga mujal õnne otsida. üheks võimaluseks oli rentida või osta maad väljaspool asundust, mis tähendas teataval määral jälle "uut algust". Miks siis mitte katsuda õnne tuttavailt saadud informatsiooni põhjal kõikide võimaluste maal Ameerikas, sest nii ühendriikides kui Kanadas pakuti samal ajal asunikele tasuta talumaad - homestead'e ehk hingemaad, nagu asunikud neid Venemaal 1861. a. talurahvareformiga jagatavate maatükkide järele nimetasid. Igal juhul oli Alberta vanadest eesti asunikest küllaltki suur osa välja rännanud just eesti asundustest Venemaal, eriti Nurmekunde asundusest Tveri kubermangus.üks sealt tulnud vana-eestlasi Kanadas, Gustav Kulp, kirjeldab asundust jargmiselt:

"Minu vanem vend oli varem sinna asunud, sai popsimaad, tegi rehe-suitsutare jne. 1901 elas Nurmekundes üle 300 eesti pere. Maailmatusuured maaplatsid. Ka lätlasi tuli sinna eestlasteks. Vennal oli puhast põldu 27 dessatiini, kokku 200 dess., teise vennaga koos pidasid 50 lüpsilehma, lüpsid neid ise naisega. Ka kaks tüdrukut oli. Kasvatasid rukist, nisu, kaera - kõik kasvas hästi. Kasvatati ka läätsi. õunapuid oli üle saja. Vennal oli kolm last: kaks tütart ja poeg. Naine oli ühtlasi eesti koolis õpetaja, sest asunduses oli oma kool ja kirik. Kirikuõpetaja oli karistuseks 40 aastat Siberis olnud, sest ta läinud õigeusust üle luteri usku" [9].

Meie omariikluse esimestel aastatel võimaldus rahulepingu alusel eestlaste Vene aladelt kodumaale opteeruda. Tegelikult saabus neid Venemaa eestlasi ainult 40.000 piirides seal asuvast kaugelt üle 200-tuhandelisest eestlaste üldarvust. Enamik opteerujaist olid haritlased ja vabakutselised, kuna talunikke, ettevõtete omanikke ja töölisi saabus vaid lähemaist paikadest ja piiriäärseilt aladelt. Tagasihoidliku opteerumise põhimotiivid on selged. Kaugemad rajoonid olid vähem puudutatud revolutsiooni ja sõja põhjustatud segadustest. Paljudel oli värskelt meeles veel revolutsiooni üks loosungeist, et kõik see, mis loodud või omandatud oma isikliku töö ning panusega - "inimese kurnamiseta inimese poolt" - jääb puutumata eraomandiks. Kodumaale pöördumist takistasid veel taudid, liiklemisraskused ja üldine kaos, millesse ei soovitud sattuda. Need asjaolud mõjutasid paljusid jääma oma vaevage ülesehitatud taludesse ja oma vara juurde. Kohalejäämiseks leiti kohati üsna omapäraseid eneseõigustusi. Nii mainib I. Arens, et Eesti Vabadussõja kestel rinnete vahelduv voogamine Peipsitagusel alal põhjustas isoleeritumais asundusis metsade keskel mitmeti ohtlikku idealismi, mis näiteks väljendus utopistlikus loosungis: "Eesti Vabariigi piir saab käima Luuga linna ja Luuga jõe tagant!" Osalt taoliste kuulduste ja lootustega tuleb seletada ka asjaolu, et ligemale 60 protsenti Oudovamaa eestlastest loobus võimalusist kodumaale evakueerimiseks [1:120].

Venemaale jäänud eestlasist on kasutada andmeid vaid 1926. aastast, sealsest rahvaloendusest, mille järele leidus eestlasi seal 154.600 (linnades 35.500, maal 119.100), neist eesti keelt kõnelejaid 139.500. Suurim eestlaste koloonia enne Eesti iseseisvust oli Peterburis, 50.000 inimest. ülalmärgitud rahvaloendusandmeil elas Leningradis veel 15.800 eestlast. Teised suuremad eestlaste elamisrajoonid olid Leningradi-Karjala rajoon - 76.300. (Selle rajooni piirkonda kuuluvais maakondades elas 1920. a. andmeil: Leningrad! maakonnas 17.500, Oudova - 16.800, Luuga - 9.000, Detskoje Selo - 5.400, Peterhofi - 6.600, Shliisselburgi - 1.600, Jamburgi - 9.700, teistes maakondades vähem). Edasi 1926. a. andmeil: Pihkva kubermangus - 13.200, Moskva linnas - 1.900, Moskva kub-s - 2.600, Tweri kub-s 2.600, Jaroslavi kub-s - 2.000, Bashkiirias - 1.200, Simbirski kub-s - 1.300, Krimmis - 2.100, Põhja-Kaukaasias - 1.200, Kaasani kub-s - 2.200, Musta mere rajoonis - 2.000, Siberi aladel: Barabinski rajoonis 3.100, Kanski - 3.200, Krasnojarski - 4.600, Minussinski - 1.900, Novosibirski 2.000. Omski - 4.600, Tara - 2.100, Tomskiu - 5.100 ja Kaug-Ida raj.-s 2.100 [10:23].

Milline saatus eesti asundusi on tabanud kommunistliku võimu ajal, selle kohta puudub eriline ülevaade. Küll aga teame olukorda kommunismi ja sotsialiseerimise rakendamisel korduvalt tsiteeritud I. Arensi uurimuslike kirjutiste põhjal Taga-Peipsi eestlaste asunduste käekaigust ja saatusest aastail 1917-1941. Kirjeldatud olukordi võib kahtlemata analoogiana kehtivaks pidada ka teiste eestlaste asunduste kohta. Need on: üldine küla sotsialiseerimine, põllumajanduse kollektiviseerimine, "kulakute" probleem, kirikute ja palvelate võõrandamine ning igakülgne usuelu ja rahvusliku kasvatustöö allasurumine, puhastusaktsioonid ja küüditamised ning kohalejäänud jääkide segamine venelastega, ühtlasi sundelamisega ja -töötamisega ühistes kolhoosikülades. Andmed kõnelevad: eestlaste üldarv Oudovamaal

4. ülepeakaela kolhoosikülla ajamisel mahajäänud taluhooneid Peipsi taga [1:130].

oli 1926. a. Vene rahvaloenduse andmeil 16.882 isikut. Vähemusrahvuste registreerimise korras tehti 1943. a. endise Oudova kreisi ligilähedases ulatuses kindlaks ainult 6.125 eestlast. Kui arvestada loomulikku juurdekasvu vahepealse 17 aasta kestel umbes 3.000-le, siis oli eestlaste otsene füüsiline hävimine "puhastusaktsioonide" tagajärjel ohvriks nõudnud ligikaudu 13.000 inimest, s.o. umbes 70 protsenti eesti vähemusrahvusest Peipsi taga [1:120].

Põgusa pilgu olukorda heidab väliseestlaste ajakirjas "Meie Tee" 1971. a. mitmest numbrist läbiv kirjutis ühe eesti asuniku järeljaanud käsikirjast:

5. õitsval järjel talundeid Haginski külas Krimmis [23:75].

6. Eesti-Haginski kirik Krimmis, ehit. 1883 [25:75].

"Eesti-Haginski küla sünd, elu ja surm Kaukaasias" milles selle küla ajalugu alates kula asutamisest a. 1877. Selles kirjutises on üksikasjalikult kirjeldatud asunduse loomisaegsed raskused, siis majanduslik edu ja jõukuse kasv, raskused Esimese maailmasõja ajal, Vene kodusõja päevil ja nõukogude võimu aastail: elu kolhoosis, talunike kulakuks kuulutamine ja nende hävitamine ning eestlaste üldine massiline hävitamine. Selles külas oli 1891. aastal 90 peret ligemale 500 hingega ja 1910. a. 116 peret umbes 600 hingega. 1912. a. andmeil külvasid ja lõikasid küla peremehed kogusummas 5700-5800 tiinu poldudelt [23].

Kõikjal eesti asundustes Venemaal hoiti elavana eesti keel ja viljeldi oma kultuuri kooli, kiriku ja seltside rajamisega, millele alus rajati kohe kui "jalad maha" saadi. Nii ka Eesti-Haginskis. Esimesed asukad jõudsid sinna tühimaale 1877. aastal ja viie aasta järele valmis seal oma koolimaja ja aasta hiljem (1883) oma kirik (vaata foto).

üheks kurvemaks ja viletsamaks eesti asundustest Venemaal asuvate kolhooside kõrval on väike asundus Türgis. Selle asunduse lähimaks linnaks on Kars ja see, üks Kaukaasia eesti asundustest, jäi Türgi territooriumile Nõukogude Vene ja Türgi vahelise piiri õgvendamisel. See käla asub mahajäänumate türgi külade keskel ja ühenduseta muu maailmaga. Mõne aasta eest saadi selle külaga lähemasse kontakti tänu Arand Roos'ile (Rootsis) ja evangelist Helmuth Rüdmik'ule (Kanadas) ja sellest peale on nende Türgi eestlaste olukorda saadud leevendada. On aidatud neid sealt välja, nii et praegu endise poolesaja peale ulatuvast elanikust on seal järel veel 18, kelle väljarandamisks aktsioonid toimuvad [24].

Vaadeldud esimesele väljarännuperioodile olid tõukejõuks kodumaal valitsevad rasked olud, kõigepealt majanduslikud olud - "maanälg". Saksa ülemkihi eesõigustatud seisund riisus väljavaated edasijõudmiseks, kuna venestamispoliitika puudutas väljarandajaid eeskätt pikaajalisest Vene kroonuteenistusest pääsemise naol. Et Vene valitsus ei täitnud oma kohustusi isegi oma sõjaväe suhtes, see tekitas rahulolematust ja soovi kaugemale pääseda. Jaan Nugis Baronsi asundusest Albertas oli noore mehena sõduriks Vene-Jaapani sõjas ja valitsus olevat lubanud neile edaspidi hingemaad anda, et sel teel ohutada soldatite keskel isamaalist vaimu ja vältida võimalikku vastuhakku. Pärast sõja lõppu polnud aga hingemaast midagi kuulda, kuigi lubadus oli mõeldud Siberi koloniseerimiskavana, mitte sõdurite kodukohas saadava "hingemaana". Pettunud Jaan Nugis tuli siis Kanadasse seda hingemaad otsima [11]. Ka poliitilised põhjused, eriti 1905. a. järel. põhjustasid kodumaalt lahkumist, küll rohkem maapagulasena kui väljarandajana. Kuigi väljarandajate seas oli pahempoolseid ja sotsialistlike vaadetega inimesi, puuduvad andmed, et aktiivsed poliitikategelased oleksid võõral maal asunikeks hakanud. üksikud Ameerikasse pagenud poliitikamehed kas jäid siia ajutiselt (Hans Pöögelmann New Yorgis) või kohanesid siinse eluga vastavalt oma haridustasemele (Peeter Speek) [11].

Omariikluse paevil

Alljärgnevale teisele väljarännuperioodile, mis hõlmab meie omariikluse aega, aa. 1920-40, oli põhjustajaks paremate majandustingimuste ja teenistusvõimaluste leidmine. Rahulolematus kas sisepoliitilisest olustikust tingituna või muust on vähesel määral põhjustandvaks motiiviks. Ometi lisandub siia moment, mida võiks nimetada "välispoliitiliseks", nagu seda ühendriikides asujad tõendavad ja Austraalia eestlaste elu-olu kirjeldaja sama mainib [12:16]. See seisneb järgnevas: 1924. aasta 1. detsembri kommunistide mässukatse järel sai selgeks, et Venemaa rahulepingus antud lubadusi ei pea ja rajariikide olemasoluga ei lepi, püüdes neid saada jälle oma võimu alla. Eriti tunnetasid seda just Venemaalt opteerujad, kes nüüd püüdsid eemale Venemaast. Ekslik ja naiivne oleks arvamine, nagu oleksid olnud elavnenud väljarännu põhjustajaiks mässukatsesse segatud isikud. Ebapopulaarne mässukatse ei leidnud isegi tööliskonnas poolehoidu, koguni vastu-pidi, see leidis hukkamõistu, tegelased sattusid politsei kätte või varjasid endid, kuni kadusid salaja Venemaale: legaalse väljarännu taotlemiseks polnud neil voimalusi.

Omariikluse päevil elavnenud väljarand 1924. aastal tõusis 1.200 isikule. Järgneval kahel aastal kahekordistus see arv ja saavutas oma kulminatsiooni 1925. ja 1926. aastal vastavalt 2.676 ja 2.426 isikuga ning hakkas siis langema: 1927. a. - 2322, 1928. a. - 1293, 1929. a. - 1439, 1930. a. - 1005, 1931. a. - 644 isikut ja järgnevail aastail kõikus see arv 300 ja 600 vahel. Kokku võib selleaegset väljarandu arvestada 17.000 isikule. Sihtmaadena on neil aastail olnud peamiselt Ameerika ühendriigid, Brasiilia ja ka Kanada. Neisse siirdumine oleks võinud kujuneda edaspidi veel ulatuslikumaks, ent raske majanduskriisi ja tööpuuduse tõttu hakati ühendriikidesse sisserändamisele kitsendusi tegema ja viimaks see lõpetati sootuks. Nii jäid sihtmaadena püsima lähemal olevad Rootsi ja Inglismaa [10:10-].

Väljarännumaana oli alati lähedase Venemaa kõrval meelitamas kauge Põhja-Ameerika, sobiv nii oma põhiliselt demokraatliku vabadusega kui ka paljutootavalt tööd ja majanduslikke hüvesid pakkuvana. Endisajal võis Ameerika võrreldes Venemaaga vähem arvesse tulla, sest kaugus, keerukas teekond, reisiks kehviku mittepiisav majanduslik kandejäud, olude mittetundmine ja võõras keel olid takistavaiks tegureiks. Neid sai mõnel määral ületada ainult varem Ameerikasse õmberasunud sugulaste-sõprade kaasabil ja kutsel. Nende kirjad koos kuulujuttudega kõigi võimaluste maal edasijõudnud suguvendadest olid võljarandamisele ohutajaks. Kui eestlasi Krimmi asundustest Ameerikasse välja rändas, tehti seal tugevat kihutustööd väljarandamise kasuks Brasiiliasse, levitades ilusate piltidega broshüüre: sinnaminejaid siiski ei leidunud. Eesti iseseisvuse ajal õhutas väljarandamisele mitmele maale maailmarändur Jakob Lukats, kes korraldas selleks avalikke loenguid. Tal õnnestus tekitada väljarännupalavikku küll Brasiiliasse, küll Austraalia, aga Kanada osas ei kandnud ta töö vilja. Ta käis ringi ideega luua Kanadasse eestlaste iseseisev asundus ja pidas isegi Kanada võimudega läbiraakimisi sel alal, mis ei andnud tagajärgi, kuna Kanada valitsusel oli juba halbu kogemusi kompaktselt elavate rahvusgruppidega [13:11].

Püsivamalt on eestlasi vähemal määral Põhja-Ameerikasse asunud möödunud sajandi teisel poolel, küllalt aga seevõrra, et 1896. a. saabus New Yorki Missouri luterliku sinodi kutsel Eestist pastor Hans Rebane eestlaste ja lätlaste seas misjonitööd tegema ja nende usuelu korraldama. New Yorgis lõi H. Rebane tugeva koguduse, asutas New Yorgi Eesti Heategeva Seltsi ja pani käima ajalehe "Eesti Amerika Postimees" (hiljem "Ameerika Eesti Postimees"), mille esimene number ilmus märtsis 1897. Pastor H. Rebane reisis ringi nii ühendriikides kui Kanadas, registreerides eestlasi ja käsitledes nende probleeme oma ajalehe veergudel. Nimetatud ajaleht hindab eestlaste arvu ühendriikides 1900. a. septembris 400-le, ent juulis 1903 juba 1000-le. New Yorgis olnud märtsis 1897 ainult 10 eestlast, ent järgmise aasta kevadel oli AEHS-i esimesel peol ja laulukontserdil eestlasist osavõtjaid 30 ning neil oli oma laulukoor. Chicagos teati olevat 1898 ainult üks eestlane, Bostonis 1899 neli eestlast ja Philadelphias 1897 üks eesti perekond. Nähtavasti olid need meremehed, kes olid endile kodu loonud idaranniku linnades pärast seiklusi meredel, kui olid osa võtnud Buuride sõjast või isegi Hispaania-ühendriikide sõjast. Veelgi silmapaistvam oli meremeeste osa ühendriikide läänerannikul, kus näiteks San Franciscos oli 1898 üle saja eestlase ja järgmisel aastal hinnati eestlaste arvu lääneranniku sadamalinnades (San Francisco, Portland, Astoria jm.) üle 150. Astorias, Columbia jõe kaldal, olevat sealsete vanemate eestlaste teatel eestlasi asunud juba 1870. a. ümber; vanimaks asunikuks oli siin saarlane Fred Bekmann, kes oli Astoriasse asunud 1872. San Franciscost siirdus 1898. a. 14 eesti noormeest Alaskasse kulda otsima. Lehes nimetatakse veel üheksat meest, kellede seast keegi Ahkmani-nimeline läinud sinna oma väikese aurulaevaga Yukoni jõge mööda Dawson Citysse. Sel seiklusrikkal teekonnal Klondikei minnes uppus eestlane Madisson Yukoni jões ja teine sattus vangi indiaanlase naise revolvrist haavamise pärast. Astoriast on Alaskasse läinud sel aastal 7 meest. Nähtavasti olid tollal suurimaiks eestlaste asukohtadeks lääneranniku sadamalinnad, kus endised meremehed tegelesid peamiselt kalapuugiga.

Eesti põllumehed asutasid ühendriikides neli suuremat eesti asundust. Lõuna-Dakotas oli eesti küla, mida teisal nimetatakse ka Koidu asunduseks [14]. Esimesed asunikud tulid siia Krimmist 1892: poissmehed Hans Meer ja Tõnis Mets, kes omandasid maad Willow Greenis. Neile järgnes veelgi perekondi Krimmist ja 1897 oli Koidu asunduses 35 eestlast. Wisconsinis olid mitmed eesti külad, suurim neist oli Irma küla, 15 miili Merrilli linnast, kuhu esimene eesti perekond asus 1900, tulles Samaara kubermangust. Kaks aastat hiljem oli seal juba 29 hinge ja hiljem räägitakse 80 perest. Põhja-Dakotas oli eesti asundus Dickensoni linna lähedal, asutatud 1902, kuhu tuli asunikke Krimmist ja ka Lõuna-Dakota Koidu asundusest.

Neljandaks oli Lääne asundus Montanas, Chesteri linna lähedal, mis tekkis aastail 1905-1909 Krimmist ja Samaarast saabunud eesti põllumeeste asutatuna [15]. Omal ajal asus seal 52 eesti perekonda, seega suurimaid eesti asundusi Ameerikas Joh. Malbergi andmeil, kes oli ise seal asunud. Lääne küla oli Alberta piiri ääres ja maastiku kuivuse tõttu põllunduseks ebasobiv. Lääne küla mehed on algul käinud Albertas tool, viimaks ka sinna asunud, kuigi teisest küljest lisandus Lääne asundusse kaks peret eestlasi Red Deeri juurest 1911. a.

Näitena väiksemast eestlaste asundusest ühendriikides on nimetamisväärt asundus Schley linnakese lähedal Wisconsinis. Madis ja Gustav Sommi, ta poeg, asusid siia peredega Lifljanka külast Samaara kub. Venemaalt 1900. a. A. 1914 ehitas asundus oma kiriku, mis 1964 pühitses 50. a. juubelit paljude väliskülaliste juuresolekul. Kirikut tänapaeval enam ei kasutata, samuti ka mitte eesti kalmistut, kuhu 1908 maeti asunduse patriarh, 1829 Eestis sündinud Madis Sommi [16].

7. Eesti kirik Schley's (USA) ehitatud 1914.   8. Asunduse patriarh Madis Sommi

Eestlasi pole ühendriikides varemal ajal kuskil nii tihedalt ega niisuguses koosseisus elanud, et rahvuslikud huvid oleksid ergutanud neid omakeelseid koole avama või mõnel muul teel arendama oma rahvuslikku tegevust. Vaimse elu avaldusi võis näha ainult New Yorgis, kus elas kõige olulisem osa ühendriikide eestlastest.

Arvukam siirdumine otse Eestist ühendriikidesse toimus alles 20. sajandi algul pärast nn. punaseid aastaid 1905-1906, mil töölud halvenesid ja poliitiline tagakiusamine suurenes. Teiseks tõusuajaks olid omariikluse aastad 1924-30.

Eestist ühendriikidesse asunud eestlaste üldarvu pole kunagi saadud kindlaks määrata. Leidub küll mitmeid arvutusi, kuid märgatavate erinevustega. Ka alljärgnev vaatlus ei pretendeeri täieliku pildi andmisele, tohiks aga mõnevõrra viia meid selles kiisimuses lähemale. üheks põhiliseks lahtumisarvuks peaks olema 69.000, millise Ameerika ametiasutised 1920. a. rahvaloenduse andmeil võtsid aluseks Eestile antava sisserännukvoodi määramisel. Teadagi on selles arvus Eestist pärinevad isikud, mitte üksi eestlased. Järgmise kümne aasta kestel loendati Eestist sisserändajaid 1.576 isikut ja järgneva dekaadi kestel 506 isikut, seega aastail 1920-40 tuli ühendriikidesse 2.082 isikut [4:18]. Eelpool võisime sama perioodi kohta Eestist väljarändajate ülarvuks lugeda 17.000. Tõenäoliselt siirdus neist suur osa Ameerikasse, nii siis peaks ühendriikide andmeis kuskil viga peituma. Peeter Speek arvestas, et ühendriikides oli 1930. aastate paiku umbes 50.000 eesti keelt kõnelevat kodanikku, millist arvu on peetud kaunis tõenäoseks [8:I,342]. Selle arvu juures esineb jälle nähtus, et kõik eestlased polnud enam (nagu segaabielud jne.) eesti keelt kõnelejad. Nii võiksime selle menetluse järgi kuskil toodud arvude vahemaal leida eestlaste üldarvu ühendriikides ning see võiks olla 60 tuhande piirimail. See on arvuks, mis kujunenud üha uute eestlaste ja Eestist asujate juurdelisamisega. Pole aga maha arvestatud loomulikku kadu ega teises ja kolmandas põlves sulanuid kohalikku rahvasse. Seevastu aga aa. 1920-1971 saabunute kohta kokkuvõte on tõelisusele lähedane.

Eesti Arhiiv ühendriikides arhivaar F. Kool'i kokkuvõte eestlaste immigratsioonist USA-sse 1948-1968. a. annab järgmised arvud: ametliku aruande järele DP-seaduse alusel 30. okt. 1948 kuni 21. juulini 1952 saabunud 11.484 isikut, 1952. a. teisest poolest kuni 1957 saabunuid 632, konsulaadi andmetel 1958-1968 saabunuid 1.283 ja nelja paadiga 1948-1951 saabunuid 117 isikut, kokku 13.516 isikut. Edasi mainib F. Kool: - Tundmata suuruseks aga jääb Vene kvoodi alusel saabunute arv. Selle arvel saabusid ja saabuvad vist veelgi kõik need isikud, kes olid Venemaal sündinud. Nende saabumine algas juba enne DP-seaduse vastuvõtmist ja kehtis ka DP-seaduse kehtimise ajal edasi. Neid ei ole DP-seaduse alusel saabunute hulgas näidatud ja ei olevat mingit võimalust seda arvu täpselt kindlaks teha. On põhjust arvata, et Vene kvoodi arvel saabunute arv alates 1946. a-st võiks olla 600. Tehes üldkokkuvõtet, mainib F. Kool, et pole mingit alust alates 1946. aastast USA-sse saabunud eestlaste arvu tõsta üle 15.000, pigem alla viima 14.500-le [21]. Kui sellele lisada Eestist 1920-1940 saabunud 2.082 ja eelpool toodud andmeile, mis lõppevad 1968. aastaga lisada arvatavaid saabujaid 200, võiks 1920-1971. aastail USA-sse saabunud eestlasi seal olla 17.000 piirides.

Austraalias on elanud üksikuid eestlasi juba möödunud sajandi teisest poolest alates. Ka sajandi lõpul ega meie sajandi algaastail ei olnud see manner populaarne meie väljarändajaile. Seal loendati 1894. a. vaid 9 ja 1904. aastal 21 Eestis sündinud isikut. Esimese maailmasõja ajaks (1914) oli nende arv 126 ja kümme aastat hiljem (1924) tõusnud 191-le. Elavnenud väljaränd Eestist kuni 1930-ndate aastateni toob juurde 678 saabujat. 1939. a. loendati Austraalias 897 ja 1947. a. 1.102 Eestis sündinut.

Jääb veel mainida eestlasi Lõuna-Ameerika riikides, kus suurem koloonia tekkis Eestist 1925-1926 väljarändanuist Brasiilias, tõustes ligi 3.000-le. Paljud siirdusid siit edasi teistesse Lõuna-Ameerika riikidesse, Põhja-Ameerika ühendriikidesse ja hulgaliselt tagasi ka kodumaale. Paarituhandeline koloonia oli ka Helsingis ja Riias.

See oleks lühipilt väljarännust ja asumisest väljaspoole kodumaad enne Teist maailmasõda. Siia lisandub veel paljude eestlaste kodumaalt lahkumine koos balti-sakslaste "ümberasumisega" ja seda peamiselt just "järelasujate" grupis 1940/41. aastal, mil Nõukogude Liidu sõjavägi oli okupeerimas Eestit. Samal perioodil toimus eriti noorte põgenemine läbi punaarmee rannavalve ohtliku meretee kaudu Soome. Samas suunas ja veel Rootsi rannikule toimus põgenemine ka Saksa okupatsiooni päevil, elavamalt 1944. a. algusest peale, mil ilmnes Saksa sõjaväe jõuetus, hakati teostama sundmobilisatsiooni ja okupatsiooni surve muutus talumatuks. Nii ongi siia kirjutisse lulitunud sõna

Põgenemine.

Eelpool vaadeldud väljarändamsele oli omane vaba inimese vaba otsus. Vüidi valida uus asukohamaa, endises kodus realiseerida oma kinnis- ja vallasvara või viimast võimaluse piirides kaasa võtta ja ettevalmistatult siirduda teekonnale.

Massiline lahkumine kodumaalt 1944. a. septembris sündis hoopis erinevail olukordadel ja drastiliselt. Nõukogude väed olid ofensiivis Balti maade teistkordseks okupeerimiseks. Saksa sõjavägi taandus Saksamaa piiride kaitsemisele. Kiiresti liikus nende taga neid jälitav punavägi. Elanikud olid lootnud mingile imele, inimõigusele ning olid rahustunud kuulujuttudest ja lendlehtedest, mis manitsesid kohale jääma, mida aga levitati vahel ka kommunistide poolt. Nüüd sai selgeks tõeline olukord. Vägivallale rajatud hirmuvalitsus oli lähenemas. Osa Eestit oligi juba selle haardes.

Teadagi tekitas see meeleheitlikku põgenemist. Kes vähegi läbi sõjatandri ava leidis, põgenes, et päästa vaid ainsat, mis järele jäänud - oma elu koos kaasakantava varanatukesega. Seegi oli suur riskimine. Ees ootas ohtlik meretee. Salaja metsas omavalmistatud väike paat, varustatud paremal juhul autolt võetud mootoriga, liiategi ülekoormatud inimlastiga, ei olnud laev algavate sügistormidega ulgumerele sõiduks. Nende väljasõite rannast ja neid merel varitseti maa poolt ja ohust. Armutult tulistati põgenikepaate. Kõigil polnud võimalust sedagi hädaohtlikku teekonda valida, et startida Rootsi ranniku suunas, samuti ka mitte võimalust, et pääseda teekonnale sõjatules leegitsevale Saksamaale. Teekond Tallinnast ja mujalt Eesti sadamaist, kus põgenikud said vaba laevaruumi kasutada, Ida-Preisi sadamatesse kujunes samuti ohtlikuks. Venelased olid juba hakanud allveelaevadega ja lennukitega jahti pidama põgenikelaevadele. On arvestatud, et Saksamaale sõitvaist eestlastest hukkus merel 1.000-1.200 inimest. Raskem katastroof leidis aset Tallinnast väljunud laatsaretlaevaga "Moero", mis 22. septembri hommikul ja transportlaevaga "Nordstern", mis 6. oktoobril põhja lasti. Viimasega üksi hukkus 400-450 eestlast. üks osa põgenejaid püüdis pääseda Saksamaale ka maad mööda üle Läti ja Leedu. Kõik teed läände olid täis Saksa sõjaväge ja põgenike voore, kes sõjavae liikumist takistasid. Saksa sõjavägi suunas põgenikke kõrvalteedele või lükkas nad lihtsalt teelt kõrvale. Sellest tingituna jäi suurem osa põgenikest punaväe jalgu, kes oma kiire liikumisega lõikas ara suurele hulgale põgenikele tee läände. Selle aja kestel liikusid tagasi läänest põgenike voorid. Seega septembri teisel poolel 1944 valitses Eestis olukord, kus mööda teid idast läände liikusid punaväe osad ja läänest itta eraisikute koormad. Kõigest hoolimata võidi Riias oktoobri esimestel paevadel näha pikki voore eesti hobuveovankritega [20:7-]. Siit võime järeldada, kuivõrd suur hulk oli põgenemas.

Saksamaale pääsenud eestlaste arvu arvestatakse 35-40 tuhandele, nende hulgas 6-7 tuhat sõjameest. Kindlasti mitmesse tuhandesse ulatuvaks on arvatud ka nende arv, kes Saksamaa kokkuvarisemisel jäid Ida-Saksamaale vaenlase alale. Sõja viimaseil kuudel oli Saksamaa eestlastel hulgaliselt inimkaotusi ohurünnakute läbi, arvestatult ümmarguselt tuhande piiridesse. üksi Dresdenile suunatud õhurünnakus sai surma umbes 200 eestlast, siis rünnakute läbi Berliinile ja Gerale, kus langes ka hulgaliselt eestlasi [17:7].

Saksamaa, kuhu asus eesti põgenike enamik, oli neile vaid paratamatuks asukohamaaks. ületihenenud rahvastik, ahervared, tööpuudus ja läedus kommunistlikku haardesse tõmmatud aladega on olnud põhjustajaiks sealt väljapääsemispüüdlusile. Juba sõja lõpukuudel Taanis tekkinud 800-liikmeline põgenikegrupp pärines Saksamaalt, varsti leidus eestlasi ka Belgias, Hollandis ja mujal. Sõja ajal Briti saartel vaid sadadesse küündinud eestlaste arv seal suurenes 1947. aastast, mil Saksamaalt sai sinna asuda nn. tööskeemi alusel. Nende perekonnaliikmed toodi Inglismaale 1948, millega eestlaste arv tõusis seal 7.000-le. Seegi ei olnud see pärismaa. Järgmistel aastatel siirdusid võimaluste avanedes ligemale pooled ülemeremaadele, peamiselt Kanadasse. Aasta 1947 avab võimaluse Austraaliasse pääsemiseks. Seda võimalust kasutatakse. Eesti riikkondsuses isikute sisseränd Austraaliasse tõuseb 177-le, 1949 on see juba 3.088, langeb aga kohe seejärel, kui Ameerika ühendriigid ja Kanada avardavad oma väravad põgenikele. 1950. a. saabub Austraaliasse 1.210 Eesti kodanikku, 1951 vaid 224, aasta hiljem veel 92 ja siitpeale vaid üksikud. Järgneva aastakümne kestel võis märgata mõne võrra sealt väljarännu suurenemist, eriti Ameerikasse. üldiselt on aga Austraalia eestlased sinna püsima jäänud. 1959. aastaks oli pärast sõda saabujaid 6228 ja lahkujaid 322 [12:18-].

9. Põgenikuteele asuti peagu paljakäsi [26:11].

10. Kaldal varjatult oodati päevade viisi paadi saabumist [26:13].

11. Sel väikepaadil Läänemerel oli õnne saada Rootsi sõjalaeva pardale.

Näeme, et Saksamaal, kuhu Eestist saabus põgenikke kõige enam, arvult 35-40 tuhande piires, hõrenesid nende read massilise asumisega Inglismaale, Austraaliasse, ühendriikesse, Kanadasse ja mujale ning seda osaliselt juba "dipii"-aastail. Pä'rast "dipii"-aastaid lahkus Saksamaalt ülemeremaadesse u. 27.000 eestlast, kuna maha jäi 3.000 [17:18]. Rootsis - suuruselt teine maa eesti põgenike poolest - ei ole eestlaste arv nii märgatavalt vähenenud. Aastavahetusel 1944/45 arvati Rootsis elavate eestlaste arvu 22.000-le ja 1956. a. võidi selleks arvuks pidada 16.000 [4:97-]. Kahtlemata on väljarändajaid Rootsist olnud enam kui 6.000, kuid Rootsi on saanud lisa Saksamaa, Soome, Taani jt. maade eestlaskonnast. Saksamaalt lahkus IRO vahendusel Rootsi 1.089 eestlast [18:188].

Kanada oli üks varasemaid emigratsiooni korraldavate maade hulgas. 1946. a. lõpul algatati sugulaste ületoomise kava Saksamaalt ja Austriast. Hiljem avardati sisserändu gruppidele ja vallalistele naismajaabilistele, hospitali-, metsa-, põllu- ja teistele töö kohtadele. Kodakondsuse ministeeriumi andmeil saabus Kanadasse 1947. aastal 282 eestlast, järgneval aastal elavnes sisser-nd margatavalt, tõustes 1.903-le, 1949. aastal veelgi enam - 2.945-le, 1950 läheb tagasi 1.949-le ja 1951 tõuseb 4.573-le ning langeb jälle 1952. aastal 1.350-le. Selle aastaga lopeb IRO kaudu emigratsioon Saksamaalt ja Inglismaalt. Järgnevad aastad toovad vaid vähesel arvul eestlasi juurde. üldiselt võtsid sisserändajad oma olukorda rahuldavalt, sest töö- kui ka elutingimused vastasid sellele, mida oli lubatud ja mida tohiti loota. Eestlaste osas lubati erakordselt sisse rännata ka Rootsist, mida rohkearvuliselt kasutati ja millele IRO osalt kaasa aitas, kuigi Rootsi ei olnud ühinenud selle organisatsiooniga. Sisserännu kõrgseis 1951. aastal ongi tingitud Rootsi eestõlaste arvel. Koos "vanaeestlastega" oli 1952. a. eestlaste arvuks Kanadas ümmarguselt 16.000. Hiljem vähemas arvus Austraalist, Lõuna-Ameerikast jm. asunud eestlastega ning loomuliku iivega koos loendati 1961. a. ametlikel andmeil Kanadas 18.500 eestlast [19:4-]. Käesoleval ajal võiks eestlaste arv olla ligilähedalt 20.000.

Antud ülevaate püüdeks oli anda üldpilt eestlastest väljaspool kodumaad enam kui saja aasta kestel, kirjeldades olukordi, mis põhjustasid väljarändu ja põgenemist, kui ka suundi ja asukohti. Teadagi on olnud seejuures oma raskused - meie rahvakillu hajumus, ajalised kaugused ning materjalide nappus ja lünklikkus, mis kajastub paratamatult ka käesolevas ülevaates. üheks jooneks kõikjal on eestlastele omane sitkus, töökus ja püüdlikkus ka kultuurilisel ja hariduslikul alal. Koguteos "Eestlased Kanadas" toob need omadused ja saavutuslikud tagajärjed kõigilt aladelt erikirjutiste kaudu esile, Kuigi neid vaadeldakse Kanada osas, võime üldjoontes ometi neid laiendada kõigile eestlastele, vastavalt asukohamaade olustikule ja erinevustele.

ALLIKAD JA VIITED

1. ARENS, llmar. Eestluse tekkest Peipsi taga ning ta hävitamisest kommunistliku rezhiimi ajal 1917-1941. Eesti riik ja rahvas Teises Maailmasõjas. Stokh., EMP, 1958, VI, Ik. 113-134.

2. ARENS, llmar. Die estnische Russlandskolonisation im 19. und 20. Jahrhundert und die Trans-Peipus-Esten unter dem Zaren- und Sovjet-regime 1861-1941, I. Bonn, 1964.

3. NIGOL, August. Eesti asundused ja asupaigad Venemaal. Tartu, 1918.

4. Eesti Kroonika 1957, I aastakäik. Stokh., 1956.

5. UUSTALU, Evald. Eesti talu läbi aegade. Eesti talu sõnas ja pildis. Lund, EKK, 1959.

6. KRUUS, Hans. Eesti ajalugu kõige uuemal ajal II. Tartu, 1928.

7. Pappa Jannseni postipaunast. Tin., 1969.

8. Eesti entsüklopeedia VIII. Tartu, Loodus, 1937.

9. Intervjuu G. Kulp'iga. KEAK arhiiv.

10. Eesti teatmeteos II. Geislingen/St., 1949

11.LAAMANN, Ottomar. Eestlased Kanadas enne I maailmasüda. Käsikiri.

12. LINDSAAR, Peeter. Eestlased Austraalias ja Uus-Meremaal, Sydney, 1961.

13. RIISNA, Ed. Kanada eestlaskond enne ja nüüd. Meie Tee 27, 1957.

14. AEP nr-d 2, 3, 8, 1898, tsit. O. Laamanni (11) järel.

15. Meie Tee nr. 1, 1954.

16. The Merrill Daily Herald 14. sept. 1964, ka kiriku pilt.

17. ERNITS, Erich. Põgenikud sõjaaegsel Saksamaal. Eesti saatusaastad 1945-1960, IV. Stokh., EMP. 1966.

18. MADISE, Junan. Emigratsioon Saksamaalt. Eesti saatusaastad op, cit.

19. Eestlaste paiknevusest ja majanduslikust ettevõtlikusest. Toronto, Eesti Ühispank, 1963.

20. PURRE, Arnold. Teine punane okupatsioon Eestis. Eesti saatusaastad op. cit.II, 1964.

21. Eesti Arhiivi ühendriikides arhivaar F. Kool'i kiri 17. 11. 1969 KEAK arhiivis.

22. Eesti Biograafiline Leksikon. Tartus 1929. Ik. 485 ja Täienduskoide, Tartus 1940. Ik. 312-313.

23. Meie Tee. New York 1971. nrd. 3/4-9/10.

24. Meie Elu. 1972, nr. 15.

25. Meie Tee op. cit. 5/6.

26. Eesti Põgenikud Rootsis, Boris 1945.