Sissejuhatus

üheksateistkümnenda sajandi viimasel veerandil suurenes tunduvalt väljarändamine Euroopa maadest Põhja-Ameerikasse, eriti Kesk- ja Ida-Euroopast. Ka Eesti aladel oli rahvas juba teadlik, et Uues Ilmas võis ka kehvik eest leida peale isikliku vabaduse veel piiratatuid majanduslikke võimalusi. Eesti ajakirjanduses, eriti "OIevikus", oli ilmunud teateid väljarändajaist "Ameerikamaale", nende tegevusest ja saatusest lisaks põnevaile lugudele võitlustest asunike ja punanahkade vahel. Kullapalavik Alaskas ja Kanadas, Klondike'i aladel, õhutas lootusi kergesti rikastumisele Ameerikasse sattunud eesti meremeeste hulgas. Eelkõige oli väljarännu tõukejõuks maanälg Eestis. Renditalupidajaid ja maatamehi ahvatles välja rändama võimalus Ameerikas "hingemaad" saada ja seega tõusta iseenda peremeheks. Et seda "hingemaad" ehk "homesteadi" jagati tasuta või vähese sissemaksuga, oli teada nii Eesti aladel ja eriti Venemaa eesti asundustes, sest ukrainlaste väljarändamine suures ulatuses oli algamas (1891). Ka Vene kroonuteenistuse eest pagejaile oli Ameerika unistustemaaks.

Eestlastest sisserändajate arv Ameerika ühendriikidesse kasvas kiiresti. "Ameerika Eesti Postimehe" andmeil oli eestlasi ühndriikides a. 1900 umbes 400, ent a. 1903 juba 1000. Esimesed eestlastest immigrandid olid ida- või lääneranniku sadamalinnades laevalt lahkunud meremehed. Kanada eesti asunduste tekkelooga on lähedalt seotud ühendriikide eesti asundused, mida oli neli, sest neist asus korduvalt perekondi Lõuna-Albertasse, nagu Laane asundusest Montanas, mis oli suurim, aga ka Põhja- ja Lõuna-Dakota asundustest. Kanada riigimaade komisjoni aruandes (1865) väideti, et "asunik on meie maale tohutult tähtsam kui maa ise". Selle aruande kohaselt kohandati sisserännutingimused nii meelitavaks, kui tollel karmil ajal oli võimalik. Kanada esimese rahvaloenduse andmeil (1871) oli dominiooni rahvaarv vaid kolm ja pool miljonit, needki koondatud maa idaossa ja läänerannikule. Tohutud preeriaalad ja tagamaad olid tegelikult tühjad, kui mitte arvata paarisada tuhat indiaanlast, laiali pillatud üle kogu 6070-kilomeetrilise pikkusega maa-ala Atlandi ookeanist Väikse ookeanini(raudtee pikkus Halifaxist Vancouverini). Kanada geograafiline tohutus, see näiliselt ammendamatu maarikkus - 10 miljonit ruutkm - on petlik: asustatav oli tollal ainult mõnesaja-kilomeetriline riba piki ühendriikide piiri, sest põhjaosa külm, arktiline ilmastu polnud soodus põllunduseks. Asuniku käsiraamat, välja antud 1882, kirjeldas preeriate ilmastust järgmiselt: "Manitoba kliima koosneb seitsmest kuust arktilist talve ja viiest kuust klma ilma". Isegi a. 1961 oli vaid pisut alla 8% kogu Kanada maast põllunduse all ja see pindala oli 10 aastaga vähenenud 2 miljoni aakri võrra [1:104].

Tohutute tümaade tagapõhjal on mõistetav, miks preeriate mustmullamaad sageli nimetatakse "maailma leivakotiks". Juba 1871 eksporditi siit 1.748.977 bushelit nisu, hiljem oli kiiresti kasvavale viljatoodangule raske turgu leida. Siia preeriate maaookeani tõttasid oma maalapikest harima ka esimesed eesti asunikud.

Eesti asundused Alberta provintsis

Kanada dominion f;deratiivse riigina loodi 1. juulil 1867 kolme provintsi, Nova Scotia, New Brunswicki ja Canada osavõtul, millest viimane jagunes hiljem Ontario ja Quebeci provintsiks. Tänapaeval on provintside arv kümme. Praegune Alberta ja Saskatchewan loodi a. 1905, peaaegu ühesuurustena, moodustades kokku 13,1% Kanada pindalast. Alberta, Kaljumäestiku idanõlval, sama suur kui Rootsi, Taani ja kolm Balti riiki kokku, sai pealinnaks Edmonton.

Enne seda aga, sajandi lõpuaastail, olid kummagi provintsi alad jaotatud neljaks distriktiks ehk piirkonnaks, mida administreeriti keskvalitsuse poolt. Riigiametnike arv kohapeal oli väike ja needki asusid maajagamise ("The Land Office") harukontoreis. Koloniseerimiseks kehtestati ühendriikide eeskujul 1871. a. maakorralduse seadus, mille kohaselt Kanada-ühendriikide piiril, mis kulgeb piki 49. laiuskraadi, pikendati iga täisarvulise meridiaani joon põhja suunas. Niisaadud püstloodsed sambad jagati omakorda püstloodselt 6 miili laiusteks ribadeks ("range"), mille numbrid algasid iga meridiaani kohalt idast number ühega. Rõhtjooned idast läände aeti sisse samuti 6-miilise vahemaaga. Saadud 36-ruutmiilised kogukonnad ("townships"), mille numbrid algasid lõunast, jagunesid 36 sektsiooniks, igaüks uks ruutmiil ehk 640 aakrit, ja iga sektsioon omakorda veeranditeks ("quarters"), pool ruutmiili ehk 160 aakrit (65 ha), mis märgiti ilmakaarte järgi: NE, NW, SE, SW. Veerandid esinesid kinnisvararegistris iseseisvate ühikutena. Sellekohase seaduse (The Dominion Land Act, 1872) alusel võis iga asunik, vähemalt 21 a. vana, riigi maatagavarast saada omal valikul ühe veerandi "home-steadiks" ehk asundustaluks. Tasuda tuli vaid 10 dollarit asjaajamiskuludeks. Kolme aasta möödudes, kui asunik oli vähemalt 15 aakrit maad üles harinud, võis ta selle talumaa kinnitada oma nimele. Tal oli võimalus osta ka lisamaad hinnaga 2-21/2 dollarit aakrilt [2].

Maad oli võimalik osta ka raudteesündikaadilt (Canadian Pacific Railways Co. ehk CPR), kes oli saanud üle mandri ulatuva raudtee ehitamise eest riigilt mitmesuguste tasude hulgas ka 25 miljonit aakrit maad kuni 25 miilini raudteest, igast paaritu numbriga kogukonnast. Seda maad müüdi algul eriti soodsail tingimusil, isegi 3 dollarit aaker, millist võimalust kasutasid eriti ameeriklased maade ülesostuks. Asunikke neile aladele tuli nii Ida-Kanadast, Euroopast ja ühendriikide piiriäärseist osariikidest, nagu Montanast ja Lõuna- ja Põhja-Dakotast, kus põud oli juba aastaid kestnud. Kanada preeria nisu kõrge kvaliteet ja saagirikkus oli tekitnud välisturul piiramatu nõudmise selle järele ja kaasa aidanud majanduslikule tõusule Kanadas.

Põllumajandussaadused moodustasid 46% Kanada väljaveost juba 1870. a. ja see arv kasvas aastatega.

Kui möödunud sajandi lõpul hakkas eesti asunikke valguma Albertasse, siis kujunes sinna aastate jooksul seitse eestlaste asundust:

Livonia nime all tuntud asundus praeguse Sylvan Lake'i linna lähedal;

Medicine'i oru asundus, praegusest Eckville'i linnast põhja poole Medicine'i jõe kaldale;

Stettleri või Linda asundus, praegusest Stettleri linnast umbes 8 miili lõuna poole;

Big Valley asundus ehk Kalevi küIa, kohapealse nime järgi, umbes 20 miili eelmisest asundusest lõuna poole;

Estonia asundus Lõuna-Albertas, praeguse Baronsi linna vahetus ümbruses, seetõttu üldiselt tuntud Baronsi asunduse nime all;

väike asundus Warneri linnakesest kirde pool, praeguse Foremosti linnakese juures;

Walshi asundus, samanimelisest linnakesest umbes 10 miili lõuna poole.

Livonia asundus Sylvan Lake'i linna lähedal

Poolel teel Alberta kahe suurema linna, Edmontoni ja Calgary vahel asub 9 miili pikkune kaunis Sylvan-järv. Läinud sajandil kutsuti veekogu mitte just ahvatlevalt Ussijärveks (Snake Lake). Ettevõtlik sisserännanud Quebeci provintsi prantslane Loiselle oli see, kes, ette nähes järve tähtsust suvituskohana, sinna esimese hotelli ja poe ehitas (1902-3) ja Ussijärve ümber nimetas Metsajärveks (Sylvan Lake) (3).

Juhtus nii, et riigi maajagamiskontor tosin miili ida pool, Red Deeri linnakeses, oli sajandi viimasel aastal Kesk-Alberta koloniseerimisega jõudnud Sylvan-järveni. Nii said sinna 9. mail 1899 endile "hingemaa", 160-aakri-lise "veerandi", teadaolevalt esimeste eestlastena Võrumaalt sisserännanud endine Nuustaku kooliõpetaja Hendrik (Henry) Kingsep ja ta meremehest vend Kristjan (Christjan). Ettevõtlik Hendrik, kes kõneles saksa, vene ja pisut inglise keelt, tuli kogu perega - naine ja kaks väikest (3 ja 1 a.) tütart. Kristjan, seikleja-meremees, kes oli Jaapanis ja Aasias viibinud, saabus Lõuna-Ameerikast. Ta pere oli Eestis, ent mitte kauaks. Kui ta isa Ott Kingsep teada sai, et poeg on New Yorgis, teel Kanadasse, pannud ta poja pere laevale ja saatnud teele poja poole. Nii jõudis Tiina Kingsep viie lapsega, neist vanim 10- ja noorim 2-aastane, järgmisel aastal Red Deeri. Tolleaegsete reisiraskustega arvestades oli see küll suursaavutus, sest merereis üksi kestis oma kolm nädalat. Ja mõne aasta pärast (1905) jõudis ka vana Ott Kingsep Eestist poegade juurde Albertasse, kus ta aga samal aastal suri.

See oli tühi ürgne maa, kuhu nad olid eluaset loomas, täis pajuvõsa ja metsatulekahjudest järelejäänud suitsenud risu ja kännustikku. Kliima oli karm, sest kõrglava tõusis 700 ja enam meetrit üle merepinna ja ilmastik oma tujukusega oli murettekitav: hilishallad oli sagedased juunikuu algul ja varajased öökulmad esinesid juba juuli lõpul. Lund sadas pahatihti septembris, keset viljapeksu, kuid hilissügis oma kauni "indiaani suvega" päästis olukorra. Püsiva talvega tuli arvestada juba novembris. Temperatuur kõikus -45C ja +36C äärmuste vahel ja aasta keskmine temperatuur oli vaid 4 C kraadi üle nulli. Ent loodus oli siiski heldekäeline: rikkalik rohukasv lagendikel ja põlendikel hõlbustas karjapidamist ja leivakõrvalist oli ohtrasti saada - kalu ja parte järvest, nurmkanu ja jäneseid võsast. Ehitusmaterjali, puitu ja savi, oli kohapeal küllaldaselt. Ettevõtlikud vennad püstitasid kohe palkidest hurtsiku mätaskatusega, savipõrandaga ja pisikese aknaga. Toolid, lauad, voodid, isegi ahi tuli endal ehitada. Laudu uste,

12. Esimesed asunikud (1899) Sylvan Lake'i lähedal. Hendrik ja Emilie Kingsep (foto 1920)

13. Tiina Kingsep (Kristjani abik.) Sylvan Lake'i ääres oma maja ees (foto 1937).

riiulite ja mööbli tarvis saeti palkidest käsitsi. Preeriast ostetud hobused surid siin kõrgmaal esialgu aasta-paari pärast, seetõttu tuli kasutada aeglasi härgi ja ka hobueesleid veoloomadena. Algul tehti vaid aia- ja kartulimaad, kasvatati sigu ja kanu, tulu saadi lüpsilehmadest. Karjatamiseks oli vaba maad küllalt, ent sigade vaenlasteks olid mustad karud ja preeriahunte ehk koiotte oli kõikjal kanu luuramas. Sääski oli nii tohutul hulgal, et nende peletamiseks tuli karjamaale lüpsiajaks lõkkeid süüdata. Suurem õsa liiklemist tõimus jala, vedudeks kasutati talvel rege, suvel omatehtud vankrit, suurte plankudest ratastega, mis sõites kääksusid mitme miili kaugusele ja mille ette Hendrik Kingsep rakendas härja ja hobuse.

Asustamine toimus kiiresti ja 1901. a. alguseks oli Sylvan-järve läheduses juba 5 eesti perekonda, kokku 16 hinge [4]. Lõunapool eesti asundusest levis suur rootsi küla ja lääne pool asus 8 peret soomlasi. Sama aasta sügisel lisandus veelgi asunikke nii Saaremaalt kui Venemaalt Nurmekunde asundusest, kusjuures Saaremaalt saabujate hulk oli ülekaalus. Asundus, mida hüüti omavahel Livoniaks, oli 1903. a. lõpuks kasvanud juba 16-le korralikule talule, kus elunes kokku 61 hinge eestlasi [5]. Peale nende peatusid Sylvan-järve ääres mõne aja eestlased, kes sinna maad ei võtnud, vaid karjatasid loomi vabal maal; hiljem nad siirdusid Stettleri või Medicine'i orgu.

Kuna talveti polnud maakohal küllalt teha, siis tavaliselt siirdusid mehed raha teenima umb. 250 miili eemale, Colemani linnakesse Edela-Albertas, kus söekaevanduses maksti dollar päevas. Hiljem käidi CPR-i raudteesildade ehitustööl, kus palk oli 2 dollarit päevas, millest söögiraha võeti maha. Meeste teenistuse eest sai osta põllutööriistu ja veoloomi. "Esimesest palgast ostsin endale püssi, et jahil käia", mäletab Fritz Kinna hilisemast ajast. Ka tüdrukud käisid majateenijatena Red Deeris teenimas [6].

Mõne aastaga oli immigrantide juurdevool ümbruskonda kasvanud sedavõrd, et 1902. a. oli veel vaevalt riigimaadel saada vabu "veerandeid". Kadumas olid ka vabad karjatamisalad, mida olid kasutanud seni need, kes ei tahtnud veel asundustalu võtta, lootes midagi sobivamat leida. Pealegi oli nii Lõuna-Eestist kui ka Nurmekunde asundusest saabunute sooviks kujundada siin uudismaadel suuremaid eesti asundusi, mis mahutaksid kõik immigreeruda soovijad omaksed ja tuttavad, keda oli palju. Sylvan-järve kaldale hakkas aga juba asula kasvama: Loiselle'i hotell oli seal ja 1903 avas ettevõtlik prantslane ka poe ja postkontori, kus sai muidugi "postmistressiks" ta tütar. Kuigi Sylvan Lake'i aleviõiguste saamine oli veel aastaid kaugel (1913), võis arengusuunda ette näha. Sylvan-järve eestlased hakkasid uut maad otsima. Hendrik Kingsep kas üksi või koos 1902 Tartumaalt saabunud August Postiga läbistasid nädalaid kestvail matkadel laialdase ala põhja ja õhtu suunas. Nimed nagu Lacombe, Ponoka ja Rimbey näivad kaardil nii ligidal olevat - 40 miili piirides - ent kas jala või harjavankris seda ürgset maad läbides kulus selleks uskumatult palju aega. A. Posti on pidanud päevikut, mille ta algas laevalael teel Inglismaa poole, 21. veebr. 1902. Ta jõuab 18. märtsil, sõitnud Halifaxist rongiga Red Deeri ja sealt kuudiga Sylvan-järve äärde, oma noorpolvesõbra Hendriku juurde ja juba mõne päeva pärast kirjutab ta päevikusse: "Mis ma siin näen on pea aegu nii sama kui kodu maal." 17. mail seisab päevikus: "Sadab lume ja vihma segi"; 29. mail algab matk: "Sõit-sime kell i/a12 kodust valja", ja reis lõpeb 12 päeva hiljem, 8. juunil sissekandega: "Jõudsime kell 1 öösel koju". Nende poolt väljavalituks osutus Medicine'! jõe org (Medicine Valley), 24 miili õhtus (Alberta eestlased kasutavad sõnu õhtu ja hommiku ilmakaarte lääs ja ida asemel). Et Medicine'i jõe org oli kõige ligemal, siis hakati seal heinal käima. Kõigile meeldis siin, sest laineline, haavasaludega kaetud maastik meenutas kodukohta Eestis ja jõekaldail oli 10 miili ulatuses kuni 4 jalga siigav mustmullamaa.

Nurmekundest tulnud mehed Magnus Tipman ja Mihkel Kutras suunasid maakuulamismatkad lõunasse ja itta, lagedale preeria alale. Nad läbistasid Lõuna-Alberta Lethbridge'i ja Medicine Hati umbruse, kuni leidsid kaks sobivat asumisala - Stettlerist lõunasse ja Big Valley's Sylvan-järvest 60 miili idasse. Tagasiteekond osutus raskemaks kui mehed oletasid. ümbruskond oli üle külvatud väikeste järvekestega, kaldad madalad ja pehmed, kaetud läbipääsematu haavametsa ja pajuvõsastikuga, millele lisandus veel kõrge, paks rohi. Metsikus ümbruses toitsid nad endid püssi abil mahakõmmutatud metslindudest. Korduvalt tekkis neil kartus, kas üldse jõutaksegi tagasi omaste juurde. Ja kui viimaks koju jõuti, siis olid rändajad sammunud kolm nädalat, nägemata selle aja kestel ainsat inimolendit. Kui oldi matkast kosunud, siirduti suurema salgaga uuesti valmisvaadatud asundusaladele, et kohad oma nimele saada ja selleks maa-ala kindlasti ära markida [7].

Kodu oli ikka veel Sylvan-järve ääres. Ja ka "ühisus" ehk põllumajanduslik kollektiiv, mille asunikud olid moodustanud 1902. a. märtsis: Esialgu kuulusid ühisusse kaks venda, Hendrik ja Kristjan Kingsep ja Nurmekunde asundusest Kanadasse tulnud Juhan Neithal. Päevikut pidav August Posti võeti ühisusse vastu 31. märtsil, paar nädalat pärast ta saabumist Eestist, mille kohta on märge ta päevikus. J. Neithal jäi ühisusest kõrvale 26. mail ja ühisuse lõppearve tehti 26. okt. Siis lahkusid H. Kingsep ja A. Posti perega (kummalgi oli kaks last) Medicine'i orgu, mille kohta on märge A. Posti päevikus: "Tullime Medisinii olli küll külm ilm tulla saije onneligult."

ühismajandi liikmeil, s.o. igal perekonnal, oli oma iseseisev majapidamine, aia- ning kartulimaa. Karja- ja põllumajapidamist, ka veoloomi peeti ühiselt. Tööd ühismajandi liikmete põldudel tehti vajaduse järgi. Arveraamatut pidas Hendrik Kingsep ja selles oli eri arve iga liikme kohta, samuti ka iga majandusharu kohta. Tegevuskapitali saadi sissemaksudest: Kristjanilt $227.61, Hendrikult $252.83, kusjuures selle raha oli neile isa Eestist saatnud, ja August Postilt $170. Algpanus kassasse oli Hendrikult ($13), kes näis olevat ettevõtte hing. Tegevuskapital kandis 4% intressi. Lõpparve tegemisel sai iga perekond palgaks kogu aja eest (7 kuud tööd) 50 dollarit, naised said lüpsitasu isiku kohta 25 dollarit ja lisaks 50 senti päevas "ühisuse" tööl olles. Karjuse palgaks oli Tiinale 25 dollarit ja ta lastele kokku 20 dollarit. Veoloomadeks kasutati Hendriku härgi ja Kristjani muula, harva renditi ka hobuseid. Põllutööriistad, nagu ader, äkked, randaal ehk ketasäke, niidumasin ja hobureha, muidugi ka vanker olid olemas. Lüpsilehmad olid kasutada rendilepingu alusel rootslaselt suurmaaomanikult. Külvati nisu, otra, kaera ja rukist, ent saak jäi enestele tarvitada. Juur- ja aedvilja kasvatati müügiks ja peamiseks tuluallikaks oli koore müük Red Deeri linnakesse. Viljakoristamine oli lõpetatud 27. sept. Medicine'i jõe orus pandi kokku 105 koormat heinu, künti pisut uudismaad ja ehitati ülekolimiseks vajalik varjualune.

"ühisuse" tegevus on ajalooliselt huvitav, see oli vist esmakordseks katseks rakendada põllumajandusliku kollektiivi ideed usulise sekti rangete reegliteta. Riikliku tagatise puudumine ja omavahelised lahkhelid tegid katse lühiajaliseks. Lembit Kingsep, Kristjani poeg, olles ise "ühisuse" noorimaid tööjõude (tollal 8-a-ne) ütles 1965 kokkuvõtlikult: "Meie ema Tiina tegi kommuunale lõpu, sest tema lapsed suurematena olid peamised töötegijad". August Posti päevikus räägitakse paaril korral "pahandustest" ja 18. augustil kirjutab ta: "Pühapää läks kurvalt mööda kõndsin üksinda metsa mööda ja jõe äärt mööda?!!-" Kui H. Kingsep ja A. Posti oma perega, koos Hendrik Kinnaga, kes oli poissmees, ümber asusid Medicine'i jõe orgu, jäi Tiina Kingsep oma viie lapsega Sylvan-järve äärde. Tal tuli oma kolm poega ja kaks tütart ise üles kasvatada, sest ta rahutu vaimuga meremehest mees Kristjan kadus sama 1902. a. talvel jäädavalt Ohendriikidesse [8].

Järgmistena lahkusid Sylvan-järve äärest Stettleri 1904 kuus peret Nurmekunde mehi, kes polnud veel talundit võtnud ja paar aastat hiljem veel kolm peret, kel oli juba asundustalu [9]. Asundus ei saanud väljastpoolt enam juurdekasvu, ent elas edasi. Esimene kool ehitati sinna 1903, milleks Juhan Kask andis 2 aakrit maad. Hoone oli palkidest, ent mitte külmakindel ja kool võis töötada vaid viie suvekuu jooksul. Esimesel õpetajal, George H. Glover'il oli tõsiseid raskusi aru saada eesti keelt sädistavaist lastest. Hiljem ehitati nn. "Normal school", mis asus Tiina talu maal. Vilja peksti neil algaegadel käsitsi vartadega, vahel kasutati ka hobuseid, et pahmast tallata. Enne jõule sõideti härgadega Red Deeri linna, et müüa biisamnahku ja osta suhkrut ning 25 sendi eest kompvekke lastele jõulurõõmuks. Selleks tuli kell 4 hommikul teele asuda, et kell 10 õhtul koju jõuda. Ja ometi elasid nad ainult 10 miili Red Deerist eemal. Neil polnud jõuluohtul kirikusse sõitu, aga jumalateenistusi käis pidamas, lapsi ristimas ja surnuid matmas rändpastor J. Sillak, kelle teeninduspiirkond ulatus San Franciscost Manitobani ja keda seetõttu sai ainult harva näha. Kirikuõpetaja alatiseks asukohaks oli Medicine Hat ja ta külastas Sylvan-järve asundust juba selle algaastail. A. Posti päeviku järgi oli ta vaid kaks päeva asunduses elanud, kui ta 20. märtsil päevikusse kirjutas: "Käisime Red Deeris kraami päras ja saadsin kirja ära kodu maale. õpetaja Sillak tuli ka lõunase rongiga". Sillak peatus Peeter Piht'i pool ja 24. märtsil peeti seal jumalateenistus. Järgmine kord külastas pastor Sillak asundust 23. juulil [10].

Tiina Kingsepa talu jäi edaspidi rändureile ja uustulnukaile peatuskohaks, kus nad õlgasemel said pika jalarannu väsimust välja puhata. Mõnel neist juhtus kaasas olema viiul või lõõtspill ja siis läks tantsuks lahti. Tiina noorim poeg Kindlus (Kennethiks kutsutud kanadalaste poolt) ruttas siis naabrite poole ja kutsus need perekonnad, eriti neiud, tantsima. Kui raudtee ehitustööd 1911 jõudsid Sylvan-järve ligidusse, oli nende talu karjamaal ligi kolmsada meest laagris, enamasti itaallasi, austerlasi ja ukrainlasi, kes ostsid kõik, mis talul oli müüa. Tiina Kingsep oli tugeva tervisega ja ta armastas iga päev pikka maad jalutada kuni oma surmani, mis tuli järsku 1949, kui ta oli 86-aastane. Ta maeti Sylvan Lake'i linnakese kalmistule ja ta talu laks müügile, sest ta kaks poega, Lembit ja Kindlus, pidasid ise talu, esimene Medicine'i orus ja teine Sylvan-järve ligidal (mõlemad veedavad vanaduspäevi Briti Kolumbias), kuna kolmas poeg, kes sai Esimeses maailmasõjas haavata, elas 1967 Calgary's. Kaks tütart, Helmi ja Lilli, abielus muulastega, elasid Briti Kolumbias ja Kalifornias. Kindlus ja Ustus abiellusid inglannadega, Lembitu abikaasa oli soomlanna. Kolmel vennal oli kokku kümme last. Sylvan-järve ja Medicine'i oru asunikkude vahel püsis tihe side nii kaua, kui oli veel Sylvan-järve asunduses eestlasi.

14. Kirikuõpetaja J. Sillak.

SYLVAN-JäRVE EESTI ASUNDUS 1899-1904
Nimekiri asunike saabumisjärjekorras

Medicine'i oru asundus (Eckville)

Medicine'i jõe org meeldis Võrumaalt ja Lõuna-Tartumaalt saabunud esimestele eesti asunikele otse vaimustavalt. Siinne maastik orgude, küngaste ja metsadega kaetud nõlvadega, millede vahel välgatas siinseal järvi ja väikesi jõgesid, meenutas kodumaad, eriti kui asuniku vaimusilm suutis metsiku võsa ja metsapõlendike asemele kujutleda lokkavaid viljapõlde ja rammusaid karjamaid. Umbes kümne miili ulatuses oli selle jõe org haruldaselt huumuserikas. Sügav mustmullakiht töötas saagirikkust. Nii jõgi kui lähedal olev järv, Woodlake, olid üllatavalt kalarikkad, sisaldades peamiselt hauge ja "mutse" (sucker). August Posti päevik mainib korduvalt, et "püüdsin kalu 40 tükki, 60 tükki" jne. Lagendikel ja võsas oli rikkalikult jäneseid, nurmkanu ja laanepüüsid. Ja jõgi ise kõrgete kallastega näis kohane olevat vesiveski ehitamiseks.

Ent oru rikkustest osasaamine nõudis pingutusi ja aega. Esimesed kaks perekonda ümberasujaid Sylvan-järve äärest, Hendrik Kingsep ja August Posti, elasid, alates saabumisest 26. okt. 1902, telgis, milles nii vanemail kui lastel tuli öökiilma kannatada, kuni paari kuuga valmisid esialgsed haavapalkidest mataskatusega ja savipõrandaga onnid mõlemale perele. Kolmas ümberasuja, poissmees Hendrik Kinna, võis kasutada endise karjakasvataja poolt mahajäetud hütte. Esimeste haäaelamute katused jooksid vihmaga läbi, tekitades ajutist meelehärmi ja pahandusi. Medicine'i org näis ikka tõotatud maana ja peagi läks kirjasna teele A. Postilt oma kodukohta Tartumaale, Hellenurme valda, ja Hendrik Kinnalt omastele Võrumaale. Nii saabuski juba järgmise aasta veebruaris esimene rühm Tartumaalt (6 täisk., 2 last); aprillis järgnes sellele suurem rühm Võrumaalt: Kärgulast 12 ja Sõmerpalust 3. Viimasest kohast tuli 1904 veel 11 isikut ja aasta hiljem 20 isikut. Samal aastal saabus veel 4 inimest Tallinna kandist. Ajavahemikul 1905-1908 lisandus üksikuid tulijaid (11 isikut), sest Vene-Jaapani sõja ja 1905. a. rahutuste möödudes rahunesid ka meeleolud kodumaal. Aastail 1910-1914 toimus uus juurdevool noori ümberasujaid Eestist (23 isikut) ja viimane rühm (6 isikut) saabus Esimese maailmasõja ajal 1916 läbi Siberi, üle Jaapani ja Vancouveri. Siitpeale kuni a. 1923 polnud uute eestlaste juurdevoolu Medicine'i orgu. Kuigi selle esimese ajajärgu jooksul lahkus asundusest 16 isikut ja suri 11 isikut, oil perioodi lõpuks Medicine'i oru eesti pere kasvanud ligi 160-liikmeliseks, koosnedes 45 leibkonnast, milles oli umbes 15 vallalist isikut. Vaevalt 18 aastaga oli 3 mehe asundus (9 in.) kasvanud 18-kordseks.

15. Grupp Eckville'i eestlasi. Paremalt: Hendrik Kinna, Karl Raabis, pr. Rosenthal, Jean Valters (kooliõpet,), Luise Raabis, Henri Varnik, Henri Rosenthal, Roosi Raabis ja Juhan Kinna.

August Posti oli esimene, kes võttis välja oma "homstüki" ehk asundustalu loa (10. veebr. 1903) ja viis aastat hiljem oli ka tema esimene eestlane, kes sai maa pärisomanikuks. Oligi viimane aeg asunduse rajamiseks selles piirkonnas, sest nii Ida-Kanadast, ülemeremaadest ja ühendriikidest, kus tasuta riigimaa oli lõpukorral juba 1890, oli sisserändajate vool kasvamas. Medicine'i oru eesti asundusest kagu poole oli samal ajal kujunemas suur ühendriikidest ületulnud soomlaste asundus.

Selle ajajärgu asunikud sõltusid juba suurel määral tsivilisatsiooni hüvedest, vastupidi eelmise ajajärgu pioneeridele, kes kõik oma elutarbed rahuldasid kodusel teel. Hendrik Kingsep sõitis kord kuus Red Deeri linna omatehtud plankudest ratastega vankris, mille ette olid rakendatud hobune ja härg. Ta viis sinna võid ja mune ja tõi tagasi tarbeaineid, mida neil polnud, olles ühtlasi ka postivedajaks. Iga reis võttis oma 3-4 päeva, kusjuures vankrile tuli tihtipeale võsastikus teed raiuda, sest teid polnud sellal olemas [11]. Kui mõni aasta hiljem, 1905. a. paiku, keegi Killick Medicine'i jõe äärde poe asutas, jäi laste ülesandeks poe vahet kaia. Hendrik Kingsepa tütar Salme Pallo, kes tollal oli 7-aastane, jutustas hiljem, kuidas nad koos 2 a. vanema õe Lindaga pidid kandma munad ja kodutehtud või, mis oli seotud kummagi õlale ulatuva ridva kulge, üle nelja miili kaugel olevasse poodi vahetuseks poekaupade vastu. Või hinnaks arvestati 25 senti kahe naela eest. Kuna esimene kool oli ka poe läheduses, siis tuli mõlemal tüdrukul oma 41/2 miili sinna ja tagasi iga päev maha kõndida, kuni 1909 avati asunduses "Estonian School" [12].

Et asunikel puudus rahaline jõud, pidi siin nagu mujalgi väljaspool tööl käima, enamasti linnades - Red Deer oli 40 ja Calgary 130 miili kaugel. Raudteeehitustöö jäi peamiseks tööks CPR-i liinidel, kus teeniti 2 dollarit päevas 10-tunnise töö eest, kuna söögiraha isikult 67 senti, arvati maha. Suvel käidi neil välistöödel, kuna talvel ehitati taludes hooneid. Sellise pingelise tööga oli kolme aasta pärast kõigil asunikel oma elamu, näutav 15 aakrit uudismaad oli üles haritud ja maa omanditunnistused käes. Viimane võimaldas hõlpsamini pankadest laenu tegemist. Pangad andsid laenu 300 kuni 400 dollarit talu peale, võttes sellelt 9 protsenti. Laenudega osteti põllutöömasinaid, mille tõttu omakorda laienes kultiveeritav põllupind. See kuulub juba teise arenemisjärku.

Kokkuvõtet tehes pioneeripõlve elust Medicine'i orus üksikute elualade järgi saame umbkaudselt järgmise üldpildi.

ELAMU. Igal asunikul oli metsa külluses, peamiselt haavapuid ja ka väheselt kuuski. Seinad raiuti üles palkidest ja savitati valjastpoolt ning topiti seestpoolt samblaga. Lagi tehti roovikuist ja kaeti kas mulla või heintega. Hiljem, kui jõuti, löödi sellele laastkatus peale, kusjuures laastulõikamisnoad olid tihtipeale kodumaalt kaasa toodud. Põrand tehti savist. Kui ehitati lisatuba, siis see sai juba laudpõranda. ühe väikese akna klaas ja ahjukivid veeti kohale Red Deerist. Laudu saeti käsitsi palkidest. Kõik hädavajalik mööbel tehti ise. Magati õlgkottidel voodis ja padjad olid täidetud pardi- ja kanasulgedega.

RIIETUS. Kodumaalt oli kaasa võetud linaseid ja villaseid kangaid, poest osteti vaid puuvillast riiet. Kangaid ei saanud kududa, sest puudusid kangasteljed, kuigi perenaistel oli kaasas kraase, vokke, suge ja süstikuid. Ainult porandariiet tehti üksikuil juhtudel nn. "soome süsteemiga" - loimed pingu-tati toa seinast seina ja suga kasitses kaks naist, hoides seda teine teisest otsast. Sukad, sallid ja kindad kooti kodus omakedratud longast.

16. Kinnamaja Eckville'is, kus toimusid ka esimesed eestlaste nõupidamised Kanadas.

17. Hendrik Kingsepa elumaja (ehitatud 1908 paiku, põles maha 1935).

TOITLUSTUS. Esimestel aastatel osteti kõik rasv, suhkur, sool ja jahu Red Deeri linnast, hiljem saadi kaubavahetusena. Rukkileiva kõrval söödi rohkesti ka odrakaraskit, tangu tehti odrast ja kaerast. Tihti söödi kaerakilet, mida hüüti "kiisla". Piima oli igal perel, sest lupsilehmasse investeeriti esimesed teenitud dollarid. Liha saadi jahipidamisest. Väikesi võsajäneseid oli tohutul hulgal: A. Posti päevik loetleb 76 jänest tosina jahilkaimise saagina. Mõnes peres tehti jäneselihast tavalise praadimise ja suitsutamise kõrval ka hakkliha, mida toidu valmistamisel segati sea- või loomalihaga. Metslinde oli samuti külluses. Kalu püüti võrkudega. Vahetevahel tapeti oma karjast vasikas või loom. Algaastail toodi Red Deeri tapamajast seapaid ja -jalgu, mida sai tasuta, sest keegi polnud neist huvitatud. "Mis te ometi teete nendega", oli lihunik kord Kinnalt küsinud ja siis oli ta esmakordselt kuulnud sõna "sült". Kui juba sigu peeti, siis tehti ka tanguvorsti.

TOOTLUS. Viljakasvatus oli algul visa arenema, sest uudismaade harimiseks oli vaja raha masinate ja veoloomade ostuks. Hendrik Kingsep oli ainus, kes Medicine'i orgu kolides omas hobust ja härga, ka atra ning heinatööriistu. Kartulid, kapsad, porgandid, sibulad ja naerid olid esialgsed elupäästjad ja tulutoojad. Kartuliseemet, "väikesi verevaid", toodi kodumaalt kaasa ja see on praegugi kasutamisel. A. Posti päevik mainib 1905 lina kasvatamist, millest aga edaspidi pole kuulda. Jaak Kinna toonud kodumaalt kaasa kanepiseemneid, mis kasvanud väga hästi, ent kasvatamine keelatud politsei poolt kanepiõie narkootiliste omaduste tottu (F. Kinna seletus. (V. M.) Politseinik pidas harilikku kanepit india kanepiks, mille oisikust valmistatakse hashishi. Toim.) [13]. Põlluviljadest külvati algul rukist, otra ja kaera, mõne aasta pärast ka nisu. Maaharimisel kasutati ohtralt üksteise abi, saades nii üle asumisraskustest. Esimese hobustega ringiaetava viljapeksumasina ehitas Hendrik Kingsep, kes oma põllutööriistadega aitas alatasa uustulnukaid. Karjakasvatus ja kanad oli algul pea ainsaks tuluallikaks. Soetati nii piimakarja kui ka lihaloomi. Juhan Kinna esimene suurem ost reisist ulejäänud rahaga olid mõned lehmad ja kanad; sest lehmad olid odavamad kui härjad, kellede hind oli 85 dollarit, pealegi sai ka lehmaga künda ja lehma vankri ette rakendada, A. Posti päeviku järgi, kes kirjutas 20. juulil: "õpisin lehma vangre ees käima vedasin 7 koor. heinu kodu". Hobused olid kallid: tööhobuse hind oli 120 dollarit, paari hobuse eest tuli anda väike varandus, mida asunikul polnud. Hendrik Kinna oli esimene, kes omandas tugeva paari tööhobuseid 400 dollari eest. Aastaid tuli läbi ajada aeglaste härgadega, sest veel 1905 ostis A. Posti ühe säärase 60 dollari eest. Härgade rakmed olid ka lihtsad, koosnedes rangidest, trengidest ja ohjest, kuna iket ei tarvitatud. Kompromissiks oli kündmine hobuse ja härjaga paaris. Kõrge hobuste hind avatles ettevõtlikkusele. F. Kinna ja A. Posti olid kuulnud raudteetööl olles, et keegi rantsheero müüvat poolmetsikuid sõiduhobuseid 50 dollarit tükk. Mõlemad mehed ostsidki kummalegi neli hobust juulis 1904 ja tõid need raudteevagunis Red Deeri. Kuidas need sealt Medicine'i orgu saadi, sellest vaikib ajalugu, aga kodus algas taltsutamata hobuste "õppamine". Lisaks ajakulule ja vaevale kaotas Fritz Kinna hobuse hammustuse läbi oma parema käe põidla, mis põhjustas eri käigu Red Deeri arsti juurde. Aga ta sai endale kaks paari häid hobuseid, millega vedas posti neli aastat Red Deeri ja Eckville'i vahel kolm korda nädalas. August Postil ei läinud see nii tagajärjekalt. Juulikuus kirjutab ta päevikusse: "õpasin obuseid". Augustis aga: "Nülgisin obust".

Hobuste rakmed olid ka lihtsamad kui kodumaal: look ja rangid puudusid. Omatehtud plankudest ratastega vanker asendus varsti ostetud kahehobuse-kastvankriga, mille hind oli 60 dollarit (1905) ja omatehtud kaheistmeline regi ehk demokraat asendus kerge ühehobusesaaniga.

Et mehed olid suveti kaugemal tööl, siis oli kari ja kanad naiste-laste hoolitseda, mis polnud raske suvise rikkaliku karjamaa tõttu, ent muutus koormavaks, kuni mõni haigestus või jõudis sünnitusaeg perenaisel kätte. Sel puhul ei kutsutud arsti, hea kui naabrinaine tuli aitama, aga lastel tuli teha ema töö. Hendrik Kingsepa tütar Salme koos kaks aastat vanema õe Lindaga pidid lüpsma 15 lehma päevas, olles ise aabitsaealised, kuna kolme-neljane noorim õde hoolitses, et lehmad laiali ei läheks [12]. Samas jutustab ta ka esimesest surmast Meditsiini oru eestlaste seas, mis oli meeldejäävalt masendav eriti lastele. See oli Ott Kingsep (ehk Kärsna), "Horma Ott", sünd. 1838, kel oli nii palju suguvõsa energiat veel 67-aastaselt, et ette võtta pikka reisi poegade külastamiseks Kanada metsikus läänes. Ta rahutu meremehest poeg Kristjan oli küll juba jäljetult kadunud perekonna juurest, nii ta peatus poeg Hendriku savipõrandaga onnis, aga vanaisa üle olid eriti rõõmsad ta üheksa lapselast, kelledest paari ta polnud varem näinud. Salme oli siis seitsmene ja ta mäletas väga hästi seda varakevadet, millal vanaisa saabus suure kastiga, milles olid ka mõned õunad - "See oli esimest korda, kui ma hammustasin õuna ja me lapsed olime lihtsalt isused selle lõhnava puuvilja järele", jutustab Salme ja jätkab: - "Kahjuks jäi vanaisa talve tulles haigeks ja isa pidi kõrvetavalt kulmal talvepäeval sõitma Red Deeri arsti järele. Ta meisterdas midagi telgitaolist ree peale, et pikal sõidul tohtri härra surnuks ei külmaks. Paari päeva pärast olid nad tagasi ja arst vaatas haige läbi, jättis talle rohtu ja sõitis isaga tagasi. Meil lastel tuli kordamööda vanaisa sängi ääres valvata. Ta võttis rohtu, kui ma sängi ääres seisin ja ütles mulle: - Kata mind hästi kinni, kallis latseke! Ema oli tukastama jäänud ja argates leidis ta, et vanaisa "om lännu". Ta hakkas nutma ja me kõik ulusime kooris. Kui isa koju jõudis, seisis ema vaikselt uksel nagu varjates ta eest kurba uudist, aga isa läks otse tagatuppa ja nähes valget lina tõmmatuna üle voodi, põlvitas aseme kõrvale. Siis ulusime jälle kooris. Isa tegi ise kirstu ja vanaisa maeti Medicine'i jõe äärde kingule. Noil päevil polnud meil ei surnuaeda, kirikut ega õpetajat. Naabrid tulid kokku, lauldi koraali ja mõni lausus järelhüüde. Naised katsid haua kuuseokstest vanikutega ja paberist lilledega". Ott oli asetatud viimsele puhkusele Karl Rääbise liivasesse seljandikku, millest kujunes asunike esimene matusepaik, kuhu maeti kaheksa eestlast, neist neli Rääbise perekonnast. Ott Kingsep oil ainus, kes sai oma kalmule massiivse 4-jala kõrguse mälestusmärgi (1923). Teised kalmud on tänapäeval tundmatud. Leidub vaid aia riismeid noore haavametsa all, mida kasutatakse karjamaaks [13].

Pioneeriajajärgu töö oli kontemurdvalt raske, vajadus põhiliste elutarvete järele nii suur, et on arusaadav, kui vahetevahel unistati kergemast elust ja ehitati õhulosse, lauldes rasket raudteetööd "gängidena" rühmates laulu logardimaast, kus:

Kõik aiateibad need on vorstid, kõik vihmavesi on selge viin
ja suhkrust väravate postid. ja jões voolab magus piim.
Võist ehitud on hoone seinad Jõekaldal seisvad saiapuud
ning karjemeest ahjud, korsnad; täis kakukesi, mis ju suud
kõik katused on suhkrukoogid vett jooksma teeb; need kukuvad
ja pränikust on uksed, luugid. puust jõkke, muud kui plupsuvad.
Ei leita midagi sealt puust: Siis tuleb kokku rahvariidi
põldkividki on selge juust, kõik sööma saia-piima pudi [14].

Nende aastate populaarsemaks vanasõnaks oli: "ei kõik ole marjamaal, mõned elavad karjamaal". Ent eestlasele omase tubliduse ja visadusega muudeti see karjamaa peagi marjamaaks. Tunduvad muudatused toimusid 1908-1910 aastate paiku, kui majanduslikult oldi kindlamal jalal ja töö- ja teotahteline meespere oli enamasti kodus "farmamas", mitte enam välistoodel. Onnide asemele oli ehitatud avaramad elamud. Hendrik Kingsep pidi ehitama enne saeveski laudade lõikamiseks ja tal tuli oodata aastaid, enne kui lauahunnik kerkis nii kõrgeks, et sai maja ehitusega algust teha. Ehitati suur elumaja mitme toaga, suurte akendega ja arklikorraga (põles maha 1935. a. paiku). Naiste-laste rõõmuks oli uus laut, aga ka see põles maha mõni aasta enne Hendriku surma ja ühelgi ehitusel polnud tol ajal tulekindlustust. Ei teatud sedagi aimata, et tänapäeval on lauda asemel õliallikas. Teisedki asunikud, nagu August Posti, mõlemad Kinnad, Jaan Teener jt., ehitasid endile avarad eluhooned, kus peeti perekonnaõhtuid, laulu- ja muusikaharjutusi ja isegi pidusid. Seda kõike oli võimaldanud majanduslik ettevõtlikkus. üheks lisasissetulekuallikaks olid veskid. Fritz Kinna õppis raudteesildade ehitusel olles tammide ehitamist ja betoonitood, millist oskust ta kasutas vesiveski ehitamiseks Medicine'i jõele. Veejõu kasutamise loa saamine Ottawast võttis üksi viis ja pool aastat. Tegelikult tootas veski juba novembrist 1911 pärast insenerinspektori esialgset ülevaatust. Veskikivid toodi ühendriikidest, turbiini tegi Kinna ise puust ja plekist. Veski masinaosad, nagu voll, laagrid, hammastrattad jm. (koguväärtuses 130 dollarit) soetas ta juba aasta varem. Täie koormatusega töötava veski "jahvatuse rehgnum" ütleb, et suurem osa veskilisi olid soomlased naaberasundusest, kellele ka jahvatati odrapüüli. Aastaid hiljem vigastas suurvesi tammi niivõrd, et ei tasunud parandada. Kolme-neljasaja dollariga ehitatud vesiveski andis 20 hõbusejoudu ja oli tehniliselt nii eeskujulikult viimistletud, et inspektor saatis Ottawasse ülistava aruande, milles Fritz Kinna oli tehtud norralaseks, kes oma tehnilised oskused olevat saanud Norra koskede anastamisel [15]. Peale Kinna veski olid tegevuses veel Juhan Mäesepa vesiveski, mis algas jahvatamist 1910. Et saada veskile vajalikku kuuejalast veelangust, ta laskis kaevata talgu korras 400 jala pikkuse jõekääru ühendava kanali, mis läks talle maksma 500 dollarit. Veskis oli peale jahvatamise veel lauasaagimine ja laastuloomine. Võlgade katteks müüdi see veski 1918 (ostis August Posti) ja hiiglasest mölder Mäesepp (6 jalga 4 tolli) läks pärast Esimest maailmasoda tagasi Eestisse. Veelgi varem ehitas Mart Sestrap väikese tuuliku oma sepamaja katusele, mille jõul ta jahvatas edukalt mõned aastad, kuni tuulik hävis tormis. Suurima jahuveski asutas Karl Moro samuti Medicine'i jõe paisule. See läks 1923 üle aurujõule ja kui Karli pojad August ja Oskar veski üle võtsid, paisus tegevus nii suureks, et Morode veski varustas kogu Eckville'i alevikku elektrivooluga. (Vt. ka Ik. 70 ja 71.)

18. Esimesi moodsamaid elamuid Medicine'i orus oli Paul ja Liidi Langerite uus elamu (ehit. 1913).

19. Veskiehitaja Fritz Kinna.

Vesiveskite rohke tegevus sõltus põllumajanduslikust arengust. Medicine'i jõe org kuulub piirkonda, kus mägine metsaala läheb üle preeriaks nn. parkmaastikuna. Eesti asunikud polnud millegi poolest erandid, võrreldesteistest rahvustest edasipüüdlike asunikega ja nad tegid kaasa sellele piirkonnale omase arengukäigu: sedamööda, kuidas metsa ja võsa alt uudismaad juurde hariti parendatud tööriistadega (näit. omameisterdatud võsalõikajad), sedamooda mindi ka esialgselt karjamajanduselt üle segamajandusele ja hiljem puht teraviljakasvatusele. Viimast soodustas ka üksikute maaomandite järkjärguline suurenemine ja sellega kaasuv põllumajanduse mehhaniseerimine. Juuresolevast V. Matiiseni koostatud tabelist nähtub, et eestlaste maavara kasvas ajavahemikul Medicine'i orgu asumisest Esimese maailmsõja lõpuni, 16 aasta jooksul, ümmarguselt 29 protsenti, kuigi mõnel juhul maahulk kasvas isegi 100 protsenti.

Kui asunikud olid majanduslikult enam-vähem "haljale oksale" jõudnud, kujunes esimeseks mureks laste koolitamine. Asudes kaugel keskustest polnud võimalust kooli küsimust teisiti lahendada, kui asutades kohapeal oma kool. Distriktivalitsuse nõusolekul ja abiga osteti materjal ja ühisel nõul veeti lauad tasuta kohale. Hendrik Kingsep kui endine õpetaja oli selle ettevõtte organiseerija. Koolimaja plaan, ehitustööde juhataja ja kooliõpetaja oli valitsuse poolt. Maa (2 aakrit) andis Karl Langer, üks dollar aaker. Maja ehitati eestlaste poolt, samuti koolipingid. Kool, mis oli esimene ümbruskonnas, avati pidulikult jaanipäeval, 24. juunil 1909 ja sai ametlikuks nimetuseks "Estonian School", tunnustusena eestlaste panusele koolimaja ehitamisel. Kool oli ühe klassiruumiga ja õpetust anti selles 1.-8. õppeaastani. Kool oli ingliskeelne, õpetajad olid valitsuse saadetud umbkeelsed inglased ja olid püsti hädas eesti mudilastega, kes ingliskeelest aru ei saanud. Juurdeehitus 1922 lisas ühe klassiruumi ja kahe õpetajaga kestis õpetus 11. õppeaastani. Uus avaram koolihoone sama nime all ehitati 1946. Selles eesti koolis oli mõned aastad õpetajaks Võru tütarlastekooli haridusega ja Kanada õpetajakutsega Minni Kinna, kes aga kohalt lahkus omavaheliste tülide parast [16:62].

Nagu iseendast mõistetavalt kujunes lastele vaimuvalgust jagav kool ka eesti asunikele kooskäimiskohaks. Siin peeti koosolekuid, koosviibimisi ja pidusid, suveti muidugi väljas, kooli maaalal.

Tõeliselt hoogu sattus organiseeritud ühiskondlik-kultuuriline tegevus alles Medicine'i oru eesti seltsi asutamisega (lüh. MOES) koolimajas 24. aprillil 1910, millest võttis tõenäoliselt osa 14 meest. Koosolekut juhatas Hendrik Kingsep ja protokollis Fritz Kinna. Osavõtjad seisid dilemma ees, kas asutada "äriline selts" või "lõbuline selts". Pikkade läbiraakimiste järel otsustati, et "mõlemaid oleks tarvis, aga et ärilisele seltsile rahaline jõud puudub, siis nüüd ennegi lõbuline selts asutada, millega ühenduses ka vastastikku tulekinnituse ühisus võib olla" [17].

Tegelikult kujunes Seltsist esimese paari aastaga keskorganisatsioon, mis endasse haaras kogu eesti asunduse ühised eluavaldused. Juba enne MOES-i asutamist olid asunduses tegutsenud laulu- ja muusikakoor, alates umbes a-st 1906. Kummagi koosseis polnud suur ja liikmed olid enam-vähem samad: laulukoori väsimatuks juhiks oli Hendrik Kingsep, muusikakoori, mis koosnes kahest viiulist, tshellost ja flöödist, juhtis Artur Kinna. Esineti järjekindlalt koosviibimistel ja pidudel ja eesti tantsuorkester, mille moodustasid nooremad muusikakoori liikmed, oli ka väljaspool eesti asunduse piire tuntud ja otsitud. Nii laulu- kui muusikakoor liitusid MOES-iga. Eesti seltsi ja eesti kooli asutamisega kujunes Medicine'i oru asundus aktiivsemaks osaks kogu Eckville'i alevikku ümbritsevas ühiskonnas. Seltsi protokolliraamat 1910-1918, millest küll viimane aasta on välja rebitud, annab ülevaate mitmekesisest tegevusest. Rööbiti alustati eneseharidusliku tegevusega ja "pidulise küljega". Enesehariduseks peeti kõnesid ja ettekandeid, ka ettelugemisi raamatuist ja ajalehtedest pea igal koosolekul (ja neid peeti iga kuu esimesel pühapäeval). Algaastal koostati isegi kõnede kava väga mitmesugustel ainetel. Kõneldi farmerite ühingu tegevusest ja tollide kaotamisest masinate sisseveolt, Vene duumast ja emakeelsest koolist, üle ookeani lendavaist õhulaevadest, Leo Tolstoist ja "sotsialismuse asjast". Kõneõhtu 17. dets. 1910 sisaldas viis ettekannet ja kestis kella 3-ni öösi. Väikese liikmete arvu juures (1910 - 26 liiget) kordusid samad nimed kõnelejatena alatasa ja kõnede uputus muutus tpptavaks, eriti kui sekkus sotsialistlik propaganda suurenevas ulatuses. Otsustati isegi (10. 3. 1912) igal Seltsi koosolekul kõnelda pool tundi "sotsialismusest" ja sellest peeti ka mõnda aega kinni, kuigi H. Kingsep oli neil kordadel ainukõnelejaks ja oma vaadete pealesurujaks. Nii võeti 13. apr. 1913 otsus vastu valimistele mitte minna, kuna Lacombe'i maakonna kandidaatide hulgas polevat valimiseks sotsialisti. Seetõttu langes osavütt kõneõhtutest ja ka Seltsi tegevusest ses osas. Ei aidanud seegi, et H. Kingsep leidis osavõtu leiguses süüdlase olevat "söödikute, vägistajate klassi". Sel teel edasi minnes pühendati mitu koosolekut K. Marxi "Palgatöö ja kapitali" lugemisele ja katsetele asutada kohalikku sotsialistlikku organisatsiocni, mis aga luhtusid. Radikaalse maailmavaate propageerimisega käis koos jutt "usu kammitsaist" ja opositsioon kiriku ehitamise kavatsusele, mis muidugi raskendas pastor Sillaku tegevust, kelle arvates Hendrik Kingsep oligi see "peakurat" [16:63]. Muidugi olid Medicine'i oru sotsialistid sõja vastu, kui Esimene maailmasõda puhkes, aga enne seda oli neil veel üks oluline probleem lahendada: kas kommunistliku "Uue Ilma", lehe, mida nad tellisid ja rahaliselt toetasid, toimetaja on söödik või kuulub töölisklassi? Toimetaja sai armu ja loeti töölisklassi kuuluvaks, nagu ka koosolijad ja ettekandjad ise (11. 5. 1913). Poliitiliselt teisitimõtlejad jäid Seltsist eemale ja läbirääkimistel nenditi seda (13. 6. 1913): "Seltsiline tegevus on suuremalt osalt vanemate inimeste teuks jäätud, kuna noorematel selleks nähtavasti vähem tahtmist näikse olevat". Suurem Seltsi suuna muudatus näib toimuvat 1916, millal H. Kingsep ei võtnud enam aktiivselt osa koosolekuist. Peamine tähelepanu pühendati pidude korraldamisele ja seltsimaja ehitamise eeltöödele: nii peeti poole aasta jooksul 3 pidu ja 2 perekohnaõhtut seltsimaja ehituse heaks, mis kõik õnnestusid. Isegi Seltsi liikmete arv tõusis ajutiselt. Seltsimaja mõtet oli ju varakult koosolekuil arutatud (3. 6. 1910), ent asi venis, sest ei saadud üksmeelset otsust, kes peab maja ehitama, kas Selts või mingi osaühisus. Viimase kasuks otsustatigi (komitee koosolek 4. 11. 1917) kusjuures osatähe suurus oli 30 dollarit ja MOES võis olla ka osanik ühe häälega, kui ta ostab 180 dollari eest osatähti. See kava kukkus läbi üldkoosolekul 11. nov., sest 37 loodetava osaniku asemel olid vaid 8 isikut nõus osanikuks hakkama ja need kõik olid Seltsi liikmed. Osaühisuse mõte langes ära ja protokolliraamat registreeris nukrutsedes: "Koosolek lõppes kärarikkalt ja erutavas olekus nagu iga kord, kui maja ehitus käsil oli". Järgmised 14 lk. on välja käristatud. Säilinud on vaid tulekindlustuse poliis, sõlmitud 15. 4. 1918 ehitusmaterjali kaitseks, mis veeti kevadel talgu korras Paul Koodi maale, kuhu Eesti Saal (Estonian Hall) ehitatigi mais-juunis 1918. Seltsimaja avamispidu oli suursündmuseks ja rahvast oli kohal murdu. Pidustuse puhas ülejaak oli 134 dollarit, mis enam pole kordunud. Eesti Saali edaspidisest ajaloost on simapaistvam 1931. a. tehtud ulatuslik juurdeehitus, mis osutus võimalikuks uute liikmete rohkearvulise juurdetuleku tõttu. Hendrik Kingsep, kes sattus seltsiliikmete enamusega konflikti Seltsi asukoha pärast, lõi väikese grupi poolehoidjatega teistest lahku ja koos paari inglasega ehitas teise seltsimaja Gilby'sse 1921.

MOES-i mitmekesisest tegevusest rahvahariduslikul alal on tähtsamaid raamatukogu asutamine. Kuigi raamatukoguhoidja ja ta abi olid valitud juba esimese juhatuse koosseisu, osteti raamatuid hiljem A. Ploompuu raamatukaupluselt Eestist. Pearõhk pandi teadusliku ja õpetliku sisuga raamatuile. Esimeseks aastakoosolekuks 1911 oli raamatukogus 73 ostetud ja 9 annetatud raamatut, mis köideti talgu korras. Mõne aasta pärast (1915) oli Seltsil juba raamatukogus 244 köidet 55,16 dollari väärtuses. (1963. a. oli raamatukogu nimekirjas 454 köidet, neist 191 kaotsi läinud.) Ajalehtedest oli eesõigustatud "Uus llm", aga loeti ka "Olevikku" ja "Virulast". Seltsi näitering oli tegev iga peo puhul, kuigi kurdeti näitekirjanduse puudust. Nagu laulu ja muusikaga, nii käidi ka "näitemänguga" külalisetendusi andmas Stettleris "Linda" saalis ja vahetati nendega näitekirjandust. Sõprussidemed mõlema asunduse vahel viisid hilisemal perioodil noorte vahel abielusidemete sõlmimiseni. Sylvan-järve eestlased olid agaramaid MOES-i liikmeid, kuid suhted Lõuna-Alberta (Lethbridge, Barons) eestlastega tihenesid kauguse tõttu hoopis hiljem.

Medicine'i oru eesti seltsi asutajad püüdsid tasakaalus hoida ühistegevuslikku ja enesehariduslikku suunda, ent "ärilise seltsi" saavutused kujunesid siiski ülekaalukaks võrreldes "lõbulise seltsi" omadega. Tegeliku elu tarvidused ja mujal nähtud-kogetud uuendused olid liiga arvukad, et mitte püüda neid asunduses rakendada. Lisaks "Vastastikuse Tulekinnituse ühisuse" asutamisele, millest räägiti Seltsi asutamiskoosolekul, tõstatati juba kolmandal koosolekul kariloomade ühismüügi ettepanek, mille alusel 1912 müüdigi 19 härga 1661 dollari eest; samasugust müüki korraldati hiljemgi. Samaaegselt kerkis ka "või vabriku" asutamise küsimus, ent see koorejaama asutamine langes ära pärast mitmekordseid arutlusi suurte kulude tõttu. Samuti langes Seltsi raamidest väljapoole riigi kulul tõupulli soetamine. ühiselt otsustati tellida viljapuhastamismasin. Rehepeksumasina ühisuse asutamine läks kiiresti: nädal pärast otsust oli masin juba käes (7. 10. 1911) ja alustas sügisest rehepeksu. Suuremad ja piisivamad ettevõtted olid farmerite ühingu kohaliku osakonna asutamine (UFA Gilby Local) 1911 ja "Laenu ja Hoiu ühisuse" asutamine Seltsi liikmetele (1912). Kooperatiiv ehk "Majandusühisus" asutati Eckville'is samal aastal, Fritz Kinna valiti selle presidendiks. Selts paigutas kõik oma vaba raha sellesse (49 dollarit) ja ühistu õitsengut jälgiti edaspidistel koosolekutel elavate sõnavõttudega. ühistu (Eckville Co-operative Association Limited) 50. aastakoosolek peeti 23. martsil 1963 suurema pidulikkusega, kus enne koosolekut võeti ühiselt einet ja õhtul tantsiti ja kuulati kõhurääkijat. ühistu direktor oli siis inglane ja ajaloolise ülevaate koostas ingliskeeles John Liivam, Augusti poeg, kes ei osanud enam sõnagi eesti keelt, aga kel oli põhjust uhke olla, et eestlaste algatuse aastane läbikäik oli nüüd üle kolmveerand miljoni dollari. Ka esimese maatelefoniliini organiseerisid, ehitasid ja pidasid korras eestlased (1917).

Ettevõtlikud asunikud ei vüinud unustada ka oma viimast puhkepaika ja nii asutati MOES-i poolt Gilby kalmistu (Kalmu Cemetery) 1914 põhikapitaliga 480 dollarit, jagatuna 60 osatäheks. Maa andis selleks tasuta Jaak Kinna. Krundi hinnaks (10x20 jalga) oli 8 doll. Surnuaiale püstitati 10 jala korgune must puurist. Ja väravale pandi kuulutus: "llma lubata matmine keelatud". Kalmistul leidsid puhkepaiga 1965. aastani 74 eestlast, alates imikuist kuni vanimani, kelleks oli 96-aastane Juhan Kinna; Kinna suguvõsast on üldse sinna maetud 9 isikut. Surmapõhjustest on teadaolevatena esikohal südamehaigused (11), teisena vähk (7) ja vahel kopsupõletik. Enamasti on põhjuseks märgitud lihtsalt "vanadus". Ainult kahel juhul oli tegemist õnnetusega ja ühel juhul enesetapuga. Nii ristimisi kui ka matusetalitusi pidas Jaak Kinna, jutlustades ka jaanipäeviti surnuaial, valgete juuste lehvides tuules nagu mõnel muistsel prohvetil, musta risti siluett tagapõhjaks vastu preeria heledalt kumavat taevast. Ta suri 88 a. vanana (1917). Tal oli kolm poega ja kaks tütart. Tundes surmatundi lähenevat kutsunud ta ainsa abielus oleva poja Juhani enda poole, andnud talle üksikasjalisi juhendeid oma matuse korraldamiseks, siis heitnud voodisse, sulgenud silmad ja peatselt uinunud igavesele unele. Tema haual lugeski pühakirja ta poeg Juhan. Ja kui Juhan omakorda 96-aastasena suri, toimus ta matusetalitus Eesti Saalis ja kalmistul suure rahvahulga osavõtul kargel novembri pealelõunal 1950 ja lauldi ta enda luuletatud matuselaulu, mille lõpul ta jättis jumalaga sõpradega:

Kallid naabrid, sugulased, Jääge Jumalaga nüüd
Kes mind saatma tulite, See on minu viimne hüüd
Tänu teile kõikidele Minu surelikust rinnast,
Teie lahke abi eest. Nüüd ju viibin teises ilmas.

Kinnade patriarhaalne usust kinnipidamine oli vastukaalus agressiivsele usuvastasele elemendile, keda juhtis Hendrik Kingsep. Usuvastasust õhutas eriti "Uus llm" sest ajast peale, millal Venemaalt põgenenud marksist Hans Poogelmann asus seda 1911 toimetama.

Medicine'i oru "igavest õigust" otsivad radikaalid võtsid jäägitult omaks "Uue lima" sõnaosava toimetaja seletusviisi, mis pealegi oli pipardatud agitaatorlike värssidega. Selle mõju võis tunda MOES-i vaidluste seisukohtades.

[Näit. "Uus llm" nr. 51, 22. 12. 1911 sisaldab H. P. pika usuvastase juhtkirja ja värsid, mis lõpevad:

üks aastasada veeris teise järgi! Ja kuhu saatus seda kihvti kandis,
Ja kuna kantslist "rahu!" laulis suu, Seal ahelates rauges vaba töö.
See sala maosugu nurjatu Ja vaimuilma koitis mustav öö,
Veel ise punus rahval' okaspärgi. Mis eluohku tarretama sundis.

Võrrelge väljavõttega MOES-i protokollist 11. 6. 1916: "J. Mäesep loeb mitmest kohast piiblist ette selle otstarbega, et näidata, et usk ja piibel mitte alama klassi rusumiseks ei ole, nagu mõned tõendavad. Etteloetud kohad nähtavasti ei avalda kuulajate peale mõju nii, et ei soovitata ilmaaegu aega kulutada. Vastaselt poolt tuuaks aga ikka rohkem kibedaid nähtusi ja sõnu selle kohta, et usku piibliga ühes valitseva klassi poolt orjastamiseks ja lollitamiseks tarvitakse ja usust orjade hulgale minevikus mingid kasu ei ole olnud ja ka tulevikus loota ei ole." (V. M. Toim.) ]

"Uue Ilma" kommunistlik kihutust;; hakkas eriti vilja kandma pärast seda, kui võimu haaranud Nõukogude Venemaa asus endisi väljarandajaid ja pagulasi tagasi kodumaale kutsuma. Sõja ajal oli "Uue lima" Kanadasse toomine keelatud ja mõned lugejad said isegi karistuse osaliseks, ent pärast sõda hakkasid New Yorgi eesti pahempoolsed organiseerima ümberasumist esimesse eesti põllutöökommuuni "Koit" Venesse, Kubanimaale. Medicine'i orus oli ümberasumismõtte algataja ja ägedaim kihutustöö tegija Hendrik Kingsep. ümberasumine toimus omal kulul ja minejad olid väga lootusrikkad oma tuleviku suhtes kommuunis Venemaal. Lisaks sissemaksule, mis oli 514 dollarit, ja piletile, 226 doll., tuli kaasa võtta võimalikult palju raha New Yorgist masinate ja traktorite ostuks. Lahkumisel oli küllalt traagikat, sest Henri Muru ja Peeter Koot läksid kumbki perekonnaga, kokku 8 lapsega, kuna vend Jaan Muru läks üksinda, jättes naise Eckville'i. Nad ei tulnud tagasi kas või juba tagasisõidu kalliduse tõttu. Paul Mõttus ja Henri Kinna olid poissmehed, kui nad kahe aasta pärast pöördusid tagasi Kanadasse, said nad sõidupileti siitpoolt. Samuti ka August Posti, kes läks üksinda, jättes naise viie lapsega talu pidama. Suurem ühine ärasõit toimus 1. märtsil 1923 New Yorgist, H. Kinna ja A. Posti järgnesid teistele varasügisel. Esimene tagasitulija aasta pärast oligi August Posti, kellele ta vanim poeg Hugo juba jaanuaris saatis õde Anna rahatagavara 151 dollari eest tagasisõidupileti Moskvast Eckville'i, lisades omapoolse garantii. A. Posti'l tuli kuus kuud oodata Moskvas, enne kui ta sai välja sõita, jättes enese taha purunenud unistuse nimega, "Koit", mis peagi ümber ristiti venekeelseks "Krasnaja Zarjaa" (Punane Koit). Suurte kulutuste tõttu polnud imestada, et ärakadunud ja tagasitulnud isa polnud keegi tervitamas ja talt kodus küsiti öela muigega: "Noh, kuidas meeldis?"Kolhoositamise episood oli vaid üheks luliks asunduse ajaloos [18]. Asundus ise elas edasi ja uued tulijad asendasid lahkunuid.

Stettleri eesti asundused

Esimestel eesti asunikel, kes saabusid raudteel Albertasse, oli sihtkohaks Red Deeri raudteejaam, mille ümber peagi kasvas linn. Siit siirduti läände Sylvan-järve äärde ja hiljem edasi Medicine'i jõe orgu. Mõne aasta järel oli aga selles piirkonnas valitsuse poolt farmide rajamiseks jagatav maa lõppenud; isegi kuni 70 miili kauguses polnud enam maad saada. Sealt edasi läände laius põline mets kaljumäestiku jalal, kuhu asumine oleks väga raske olnud. Seetõttu tuli vaba

20-22. Stettleri eestlasi. ülevalt paremale: Mihkel Kudras ja Kristjan Hennel.

23. Jaan Klaus abikaasaga kuldpulmapäeval (1913). Pojad: Willem, Alex ja Eduard.

maa otsimisele asuda vastassuunas - Red Deerist ida poole. Venemaalt Nurmekunde asundusest Kanadasse rännanud mehed Magnus Tipman ja Mihkel Kutras avastasid maakuulamisretkel, mis kestis kolm nädalat, sobiva maaala. See oli a. 1904. Ja selle retkega pandi alus võibolla kõige suuremale kunagi Põhja-Ameerikas eksisteerinud eesti asundusele [19].

Esimesed asunikud, kes samal aastal Stettleris rnaad võtsid, olid peale M. Tipmani ja M. Kutrase Joosep Tipman poja Gustaviga, ja Leena Tipman, kes oli lesestunud just enne maasaamist, Joosep ja Kristjan Hennel, Juri ja William Klaus, Juri ja Alex Oro, Ado ja Alex Saar, Oskar Kroon kahe pojaga, kes võttis kolm asunduskrunti ehk "veerandit", samuti kui Renglas kahe pojaga, John Kerbes, Martin Olower, Jaan Kets ja Kelu. Neile järgnesid arvatavasti samal aastal mõned perekonnad ja poissmehed: Hans Asberg, Anton ja Alex Fridolin, Hans Johanson, Jaan Kolga ja Charles Yorki.

Kirjavahetus Nurmekunde asunduse eestlaste ja nende sugulaste ning sõprade vahel ülemeremaades oligi väljarandamisele ergutajaks. Alex Oro kirjutab: "Minu isa sai veebruaris 1901 Canadast John Kase käest kirja, kus sees oli, siin võid sa omale paradiisi teha." Möeldud - tehtud: maa ja vara müüdi ja sõideti üle ookeani "paradiisi tegema". Nii saabus Stettlerisse ka järgmisel aastal (1905) uusi peresid, tulid kolmas Henneli suguvõsast, Villem ehk William, tulid ka kolmas Saar, Juhan ehk John, tulid Kuusilc, Mägi, Neegolt Roots ning Wagenstein. Preeria avar, lage põllumaa üksikute saludega pisijärvede ümber oli vist magnetiks, mis tõmbas ka Medicine'i orust asunikke sinna, ent selleks olid ka Venemaalt tulnute tihedad omavahelised sugulussidemed. Senised asundustalud jäeti sinnapaika ja 1907 asusid Stettleri asundusse John Oro kahe pojaga, ta naise õemees John Neithal ja naise vend Mihkel Rahu, et elada kälimehe Magnus Tipmani ja teise

23-24. Joosep Hennel härjavankriga 1906, kuid 1910. a. juba hobustega.

õemehe John Tipmani naabruses. Nendega kaasusid Mihkel (Mike) Väärtnõu ja Jüri Valt. Kolm aastat hiljem lisandus veel kolm peret (Niklon, Onton, Tamberg). Peale Venemaalt tulijate oli vaid kaks peret välja sõitnud otse Eestist (J. Kuusik ja J. Tamberg). Enne 1910. a. oli asunduses juba 45 farmi 171 eestlasega [20]. Asunduse algajad pidid läbi tegema samad raskused kui eelpool kirjeldatud kohtades. Erinevusena tuli kõigepealt oma farmialale ümberringi kaitseriba üles künda sagedaste ja hävitavate preeria tulekahjude vastu. "Kõige hirmsam preeria tulekahju mõllas kõikehävitavalt kolm päeva ja ööd meist 12 miili hommikusse ja üks naine ja laps jäid tulesse: kui palju maad see tuluke üle põletas, on teadmata" (Alex Oro). Esimeseks mureks oli ka peavarju saamine. Lageda tõttu oli raskusi puitmaterjali hankimisega, seepärast ehitati esialgsed palkonnid väikestena. Elava inventarina tuli muretseda igale perele härg või paar (härja hind 30-50 doll.), kuna hobuseid ei jõutud osta, sest hobune maksis 150-200 dollarit. Vankrid ja tööriistad osteti võlgu Red Deeri linnast: selleks oli tarvis ette näidata maa (homestead) võtmise dokument ja võlalt maksta 9% intressi. Esialgu toimus ühendusepidamine Red Deeriga sisseostude tegemiseks jala, suur riidest kott seljas. "Kui naisel oli rohkem kraami vaja, kui ta hea mees suutis seljas kanda, siis rakendas mees härjad vankri ette ja see reis linna võttis nädal aega", jutustab Ed. Klaus [21]. Kui esimesed tööd farmide rajamiseks olid tehtud ja ka põllulapp vilja kasvatamas, jäeti naised lastega koju ja mehed siirdusid metsatööle, sest raha oli hädasti vaja. Metsatöödel teeniti 10-tunnise tööpäeva juures üks dollar ja prii söök. Elati ettevõtja poolt ehitatud kitsas metsalaagris, n.ö. pead-jalad koos võhivõõraste inimestega, mis põllul töötanud meestele sugugi ei meeldinud. ühes sellises laagris oli sügisel 1905 60-st töölisest 13 eestlast. Mehed kirusid laagri maa põhja ja olid kevadeks kõik ühtemoodi täisid täis.

Kui ehitati raudtee Stettlerini 1905-06, asundusest umb. 8 miili põhja poole, siis ergutas see asunikke veel suurema hoolega nisu kasvatama ja kariloomi müüma, sest raudtee oli preeria ainus ühendav elusoon Ida-Kanadaga. Ent raudtee tõmbas veelgi rohkem asunikke siia piirkonda ja peatselt oli vaba maa lõppenud [22]. Big Valley's, umbes 20 miili lõuna poole, oli veel maad saada ja sinna asusid neli Klaust oma isaga, kaks Kerbest, kaks Niklonit, J. Krisbi, T. Kask ja Ado Tipman. Uus asundus ristiti Kalevi külaks, kuigi nime ei kasutatud ametlikult. Kalevi külas oli kokku 15 eesti perekonda oma talu pidamas. Stettleri asunduse esimesel elanike üldkoosolekul 1905 oli võetud asundusele nimeks Linda.. Linda asundus ja Kalevi küla moodustasid kokku 60 perega eesti asunduse.

Samal aastal tehti ühisel koosolekul ka teisi tähtsaid otsuseid. Tunti tarvidust kalmistu asutamiseks ja kui raudtee valmis ja pastor J. Sillak sai asundust külastada, seletas ta asunikele, et valitsus annab kalmistu jaoks kaks aakrit maad, millelt tuleb muidugi igal aastal maksu maksta. Kui aga soovitakse maad kiriku jaoks, siis antakse tervelt kümme aakrit ja maksuvabana. Pastor Sillaku soovituse kohaselt võetigi valitsuselt kümme aakrit maad kiriku jaoks, kusjuures krundi edelapoolsesse otsa asutati kalmistu. Samaaegselt asutati Linda külas Püha Johannese Luteriusu Kogudus. Iga koosolekust osavõtnud isik maksis koguduse alusvaraks teatava summa ja tema nimi kanti kirikuraamatusse. Järgmisel aastal teatas kirikuõpetaja Sillak oma kogudusele, et nüüd tuleb kirik ehitada, muidu läheb maa valitsusele tagasi. Muud valikut polnud: koosolek kutsuti kokku ja otsustatigi kirik ehitada, et siis maapaberid kätte saada. Kirik ehitati algusest lõpuni jällegi vabatahtlikult ning tasuta. Kõrgele kingule ehitati see kahepoolse püstkatusega lihtne laudseintega hoone, nii et kiriku juurest avanes ilus vaade alla nurmedele ja orgudele. Kummaski seinas oli üks nelja ruuduga aken, otsas oli üks ja ukse kohal katuse viilul suur rist. Sees olid lihtsad pingid, altar ja kollaseks värvitud kantsel. Väike oli see kirik, nii väike, et ei mahutanud isegi oma asunduse rahvast. Pastor Sillak on selles kabelis pidanud mõned jumalateenistused, lapsi leeritanud ja surnuid matnud. Hiljem tekkis tüli koguduseliikmeks kuulumise pärast, mis lõhestas asunikud kaheks leeriks: mõlemad pooled pidasid endid seaduslikeks kalmistu peremeheks,

25. Woodhill koolimaja Kalevi külas Big Valley's (ehit. 1908).

26. Stettleri asunduse kirik ja surnuaed.

riidlesid küll omavahel, ent matsid siiski surnud oma kalmistule. Selle tüli tõttu hakkasid asunikud pikapeale oma surnuid Stettleri kalmistule matma ja nii jäi aja jooksul eestlaste kalmistu unustusse. [A. 1965 polnud kirikul ust ega aknaid ees, surnuaed oli täitsa metsistunud ega viinud sinna mingit rada läbi kibuvitsapõõsaste. Kalmistu värav näis tehtud raudvoodi otsikuist ja oli seisnud pikka aega lahti. Kõrgest rohust paistis marmorhauasambaid eestikeelsete nimedega. Klauside matusepaiga aias seisis leinava naise kuju, mis olevat Aug. Klausil läinud maksma 450 dollarit. (H. Johani reisimärkmeist). Kirik ja kalmistu on 1966 enam-vähem korda seatud. Toim.] Suure osa asunike pahempoolne maailmavaade polnud siingi koguduse tegevust soodustavaks teguriks.

Stettleri eesti asunike üldkoosolekuil oli sagedasti arutusel küsimus, mida ette võtta, et farmerite heaolu ja lugupidamist nende vastu tõsta kui ka põllumehi nende majanduslike huvide kaitseks organiseerida. Ja nende huvid vajasid hädasti organiseeritud kaitset, kuigi olukord polnud nii tõsine nagu üks asunikest kirjutas: "Kanadas on röövlitel piiramata priius vaest rahvast röövida" [23]. Vabal maal nagu Kanada oli ka igasuguseil ärimeestel "vabadus" vilumata ja puuduliku keeleoskusega sisserändajailt võtta nii palju kui võimalik. Raha puudusel pidid uustulnukad paratamatult vajalikud kaubad võlgu ostma, mis tõstis kaupade hinna vähemalt kümne protsendi võrra. Sellele lisandus võlalt võetav 8% esimese kuue kuu eest ja 10-12% järgneva aja eest. Linnas oma saadusi müües ei saanud farmer enamail kordadel raha, vaid vastukaubana kas riiet või muud kaupa. Põllumajandussaaduste hinnad olid vaheltkauplejate ja ülesostjate tõttu väga madalad. Tavaliseks nähtuseks oli, et lihunik pakkus looma eest talunikule äärmiselt madala hinna ja kui viimane keeldus selle eest müümast, läks ostja oma teed. Rahalist sissetulekut andsid ainult nisu ja kaer, kuid nendegi hind oli kõikuv. Asunikele sai peagi selgeks, et ainult organiseeritult saab ühistele muredele vastu hakata. üldkoosolekul, mis peeti 1910 Neegoltsi maa kõrge metsa all, otsustati asutada Linda Eesti Põllumeeste Selts. Esimeheks valiti sealsamas John Neithal, kirjatoimetajaks John Kerbes ja kassapidajaks John Oro. Liikmeks astus 35 meest [24]. Seltsi koosolekuid otsustati pidada kord kuus, iga kuu teisel pühapäeval. Kuna talumajad olid ruumikitsad koosolekute pidamiseks, siis kerkis peagi mõte oma seltsimaja ehitada. Farmerid annetasid seltsimaja ehitusmaterjali ja tegid ehitustöö tasuta. Seltsile rahalise aluse saamiseks pandi liikvele korjandusraamatud ja ühistel koosviibimistel vabas looduses ehk piknikuil müüdi edukalt toidupakikesi ("karbimüük) [32]. Keskmine annetus oli 15-20 dollarit. Annetustest kogunes 300 dollarit, mis oli tol ajal suur raha. Peagi kerkisid uue seltsimaja seinad ja ruumikas lihtne hoone avati pidulikult jaanipäeval 1911, vaevalt aasta pärast seltsi asutamiskoosolekut.

Suuremaiks pidustusteks, mis peeti uues seltsimajas, olid igaaastased jaanipäevapidu ja jõulupuu. Segaeeskavaga pidusid, lõpuks tants, peeti sagedasti. Igal kuul, seltsi koosolekute ajal, kui vanad arutasid seltsi asju, mängisid noored väljas jalgpalli, või olid pasuna- ja laulukooriharjutused käimas. öpiti ka näitemänge ja kanti neid ette. Esimese pikema näidendina olevat etendatud soome naiskirjaniku Minna Canthi "Roinila talus" AIek Liivi juhatusel, mille etendus kestnud neli tundi (August Klausi mälestusel). Hiljem eelistati lühinäidendeid, mis oli kohasemad vilumatuile tegelastele. Kui polnud eestikeelseid näidendeid saadaval, tuli August Klausil, kes oli enamasti näitejuhiks, neid ingliskeelest tolkida. Kogemusi lavastamiseks oli A. Klaus omandanud soome tegelastelt, kellega ta oli koos Lõuna-Alberta sõekaevandustes töötanud. Soomlastel oli mitu seltsi ümbruskonnas ja nende kultuuriline isetegevus oil seetõttu elav. Pidudest laekus raha selle ulatuses, et võidi asutada raamatukogu ja tellida Tallinnast Ploompuu kirjastuselt kakssada raamatut. Aja jooksul kasvas raamatukogu 2000 raaamatuni. Asunduse naisperel oli oma "klubi" seltsi juures. See aeg oli Linda küla asunduse tõusuajaks,

27. Stettleri "Linda" seltsimaja avamine jaanipäeval 1911 (põles maha 1930).

28. "Linda" Seltsi pasunakoor. Vasemalt: Juhan Tipman, Martin Oluvere, Anton Fridolin (juhataja), Martin Oro, Maik Tipman, ees: Maik Oro. Pildil puudub viis mängijat.

mida vanemad asunikud heal meelel mäletavad. Elati üksmeeles ja kui kellelgi olid pulmad või ristsed, siis oli seal kogu asundus koos.

Head ajad Stettleri eesti asundusele vaheldusid peagi halbade aegadega. Majanduslikele raskustele enne Esimest maailmasõda lisandusid surmajuhtumid. Enneaegselt varisesid eluraskustes John Tipman ja ta naine Leena, jättes kaks väikest tütart maha vaeslastena. Hans Johanson suri 1910, leinama jäi naine kuue tütrega. Magnus Tipman sai õnnetult surma 1913, naine jäi maha seitsme lapsega. õnnetus John Oroga jättis naise üksinda viie pojaga. Ja Villem

29. Linda Seltsi jalgpallimeeskond. Vasemalt ees: Martin Oro, Martin Neithal ja Maik Tipman. Seisavad: Juhan Wartnau, Alex Oro, Artur Kolga, Martin Oluvere August Klaus (kapten), Johan Tipman, Feliks Kuusik, Maik Oro.

30. Uus Linda Hall (ehit. 1931).

Hennel jättis surres maha naise kaheksa lapsega. Kõik need mehed murdis elu viiekümne piirides. Tööjõuliste meeste kaotus oli kogu asundusele kaotuseks ja lastega leskede mure oli kogu asunduse mureks.

Majanduslik olukord paranes Esimese maailmasõja ajal, millai viljahinnad tõusid, nii et asunikud said lahti asumisaastail tehtud võlgadest. Põlluharimiseks soetati nüüd hobuseid ja maa hindki tõusis mitmekordseks. "Töötasin algul härgadega, alles 1913 sain hobused osta ja 1917 ostsin endale esimese kaari (auto), aasta hiljem ostsin traktori ja 1920 ostsin lisaks teise veerandi põllumaad, mille maksin nelja aastaga välja. Mul oli kaks veerandit oma maad ja kaks veerandit renditud maad. Maa hind oli tõusnud kõrgeks, kuni 70 dollarit aakrilt valmis farmi eest. Minu nägemise järele oli farmeri elu siis hea". Nii kirjutab vana põllumees Alex Oro [23]. Aga 1934 depressiooni ajal läks ta talu võlgade katteks müügile, mille ta Teise maailmasüja ajal saagi-aastail sai jälle tagasi osta. Majandusliku ebastabiilsuse tõttu oli Kanada põllumees see, kelle kohta oli kirjas, et "nemad peavad puid raiuma ja vett tooma kõigele kogudusele, nüõda kui ülemad on neile rääkinud" [25]..

Esimene Linda asunduse seltsimaja põles maha 1930 just siis, kui asunikel olid majanduskriisi raskused kanda. Ent raskustele vaatamata ehitati uus, veelgi suurem seltsimaja, tuntud Linda Halli nime all. Vastavalt sellele muudeti ka Linda Eesti Põllumeeste Seltsi nimi ingliskeelseks nimeks: Linda Hall Society. Endine eesti selts muutus kõikide seltsiks ja pärast 1953. a., arvestades uute liikmetega ja uue pealekasvanud sugupõlvega, sai seltsi ametlikuks keeleks ingliskeel [21].

Kui maahinnad kerkisid mitmekordseks Esimese maailmasõja aastail, müüs osa Stettleri eesti põllumehi oma talud ja rändasid mujale. Austraaliasse siirdusid Kristjan Hennel, Kelu, Kroon kahe pojaga, Onton, Renglas, Ado Saar, Kustas ja Oskar Tipman. Mõned kolisid Põhja-Albertasse ja mõned ühendriikidesse. Asundus kaotas sel puhul 16 maaomanikku. Kohalejäänud talunikud kaldusid omavahel võistlema, ostes maad juurde, et vilja eest rohkem raha saada ja uhkeldada uue parema "kaariga". Suurenenud maaomandid tõid palju uut tööd juurde, mida ei jõutud hobustegagi teha. Hakati traktoreid ostma. Need aga olid enamuses viletsad, tehtud alaväärtuslikust terasest ja muutusid enne töökõlbmatuks, kui põllumees jõudis nende hinna välja maksta. Nii satuti võlgadesse ja mõnigi mees kaotas farmi. Raha kaotati ka vastutustundetute ärimeeste läbi, kes kasutades farmerite teadmatust müüsid neile väärtusetuid õlitööstuste aktsiaid jms. Sellised raskused koos põuaaegade viljaikaldusega kibestasid farmereid nii, et nad süüdistasid kõiges kapitalistlikku korda ja seda toetavat valitsust. Nii nagu Medicine'i oru eesti asundus, nii ka Linda selts on rahaliselt toetanud New Yorgis ilmunud "Uut lima", milles ilmunud ühekülgsed Kanada olude kirjeldused olid lugejaile ainsaks emakeelseks teatmeteoseks oma uue kodumaa kohta [26]. Vaatamata ülekaalukalt pahempoolsele maailmavaatele ei leidunud Stettleri eesti asunduses siiski kedagi, kes oleks Nõukogude Venesse "kolhoositama" siirdunud. "Kaks kolmandikku asunikkudest olid punased priiuse eest võitlejad: minu teada ei ole üht ainust siin olnud, kes oleks sellest abi tunnud, et ta punane on olnud", kirjutab Alex Oro, "ka nende pojad ja pojapojad on punased. Hendrik Kingsep organiseeris 1902 Sylvan Lake'i kaldale esimese eesti kommuuna ja teine eesti kommuuna organiseeriti Eckville'is 1920 ja see läks 1922 Venemaale. Siit ükski ei läinud sellega ühes. Kaks aastat hiljem tulid tagasi Kanadasse Herman, Posti ja Kinna ja kõik kolm teatasid, et seadus ja korraldus on hea, aga kommuuna liikmed on omavahel nii, et üks ei saa teise plaanidest aru, kuidas tood teha ja asja ajada. Koige pahem olnud soogilaua a'a'res, seal naiskokad püüdnud paremaid suutäisi oma mehe ette panna, see teinud tüli ja nemad arvanud parem tuleme Kanadasse tagasi" [27]. Kogemused õpetasid kül, kummal maal oli söögilaud külluslikum, ent pahempoolne põhipärm jäi sellest hoolimata alles. Jäi alles kuni tänapäevani, avaldudes tõrjuva umbusklikkusena pagulastena Kanadasse saabunud eestlaste suhtes ja pahempoolsete välis- ja sisepoliitiliste lööklausete korrutamisena.

Linda Halli 50 a. juubeli puhul peetud pidustusel 24. juunil 1961 istusid hoburauakujulises lauas aukohal seltsi asutajaliikmetena Tony Fridolin, John Kerbes, Martin Oliver, Ed. Klaus, August Nicklom ja Alex Oro. Viis aastat hiljem oli esimeste liikmete arv kahanenud kahele: Alex Oro ja John M. Tipman [28]. Samuti kahanes ka Linda asunduse eestlaste arv samaks ajaks 19 perekonnale, kusjuures ainult neljas perekonnas on mõlemad abielupooled eestlased [29].

Kalevi küla ehk Big Valley piirkonnas on eesti perekondi järel 19, ainult kaheksas rägitakse ja loetakse eesti keelt, ülejäänud on segaabielulised [30]. Kui Linda Halli juubelipeol pr. Dulcie Hennel andis naiste seltsi poolt keskkooliõpilastele auhindu, ütles ta: - "ärge unustage kunagi oma sihti nii nagu pioneeridki siin maal. Pidage meeles oma esivanemaid ja võtke elu väljakutsed vastu julguse, sitkuse ja huumorimeelega nagu nemadki". Kuigi see kõik toimus ingliskeeles, aga eesti pioneeride vaim kõlas neis sõnades ja elas edasi tuntud perekonnanimedes, nagu Klausid, Kerbesed, Orod, Tipmanid jt.

Baronsi eesti asundus

Kaljumäestiku jalamil asuvast "lehmalinnast" Calgary'st kagusse sõites jääb sõitjatel selja taha mäestikumassiiv selle külgedel ja tippudel särava lumega, kuna ees laiub tasandik suuris lamedais laineis, sulades ida pool ühte taevalaotusega. Selles Lõuna-Alberta rohtlaanes, 108 maanteemiili Calgary'st, asubki Baronsi linnake, mis kasvas 1909. a. ehitatud CPR-i raudteejaama ümbrusse, saades oma nime ühendriikidest Kanada rohtlaande sisserännanud suurkarjapidajailt ehk "karjaparuneilt" (cattle barons), kellele hiljem järgnesid "nisuparunid" (wheat barons) [31].

Esimesed teated eestlaste asumisest siia umbrusse pärinevad 1904. aastast. Siis käinud ülestõusmispühade ajal viis eestlast Lõuna-Dakotast Calgary's maad kuulamas ja sõitnud sealt lõuna poole, kus olevat leidnudki head maad [32]. Arvatavasti olid need parastised Baronsi eesti asunikud, kes mõnikord nimetasid mitteametlikult oma asuala ka Estonia asunduseks. üks esimesi, kes siia tühimaadele asus oma perekonnaga 1904. a. kevadel, oli Ambla vallas Ristmänniku talus 1853 sündinud Jakob Erdman. Vanemad tõid ta lapsena kaasa Krimmi, kust ta

31. Jakob Erdman poja, pojapoja ja miniaga oma nisupõllul, 1927.

elatanud mehena 1903 valja rändas ühendriikidesse Lõuna-Dakotasse. Sealne liialt kuiv kliima ja veepuudus ei meeldinud talle ja ta otsustas õnne katsuda Kanadas. Sellal polnud ees mingisuguseid piiriposte, tarasid ega teid. Lõuna-Dakotast sõideti siia vankritega otse üle lagendiku, kus leidus vaid puhvlite poolt tallatud radasid: kõikjal, kuhu silm ulatus, laius preeria, kaetud tuules hõljuva tiheda rohuga. öösiti kostis lagendikult preeriahuntide ehk koiottide ulgumist ja siinseal silmapiiril loitis tulikahjude kuma. Kiirelt levivate rohtlapalangute vastu tuligi kohe kaitset muretseda, kündes elamu ümber kaitseribad puutumatul soodimaal. Jakobi poeg Gustav, kes tuli Kanadasse 15-aastasena, elas esialgu vankri all, mille üle oli tõmmatud present vihma kaitseks, kuna ta õde ja õemees Anton Kulbas asusid telgis. Peagi kerkis "hingemaale" soodimättaist ehitatud hurtsik kahe tillukese aknaga ja laudpõrandaga, mis Gustavi mälestuse järgi tundus otse lossina. Gustavi vanemad jõudsid kohale varandusega sügisel, ostsid endilegi poole "veerandit", hinnaga 5 dollarit aaker, ja ehitasid suure lauda, mille ühes otsas elunes kolm peret ja teises otsas leidsid varju kari ja hobused.

Esimestele eestlastele järgnes peagi teisi nii Lõuna-Dakotast kui ka otseteed Krimmist ja kodumaalt Eestist. Baronsi asundus kasvas jõudsalt ja 1908. a. algul oli selles kokku 77 eestlast [33]. Pereti on siin mitmesuguseil aegadel olnud eesti asunikke 26 perekonda, neist 9 peret endisi Krimmi asunikke, kes saabusid Lõuna-Dakota kaudu, otseteed Krimmist tulnuid 10 peret ja Eestist tulnuid 7 perekonda.

Peamiseks tuluaälikaks eesti asunikel oli nii siis kui ka praegu nisukasvatus, kuigi kasvatatakse muudki teravilja, isegi rukist. Kui nisumüügiga on raskusi, pannakse põllud lina alla, sest linaseemet on tihtipeale kergem müüa kui nisu. Loomasöödaks kasvatatakse rohkesti lutserni (alfalfa). Muidugi peeti ka karja, nii lihaloomi kui ka piimalehmi, mõnelgi puhul küll ainult omaenda tarbeks. Kasvatati hobuseid, ent aastate jooksul vähenes nende osatähtsus veoloomadena. Esimene viljakoristajakombain võeti siin tarvitusele 1925 ja see oli hobuveoga. Gasoliinijõuga traktor saabus aasta hiljem. Hiljem mõned eesti farmerid kasvatasid ratsahobuseid ja neist oli tuntuim Gustav Erdman. Ta 70. sünnipäeva puhul, 8. apr. 1956, ilmus Lethbridge'i

32. Põllukünd Baronsis 1927.

33. Viljalõikus kombainiga Baronsis 1928.

ingliskeelses lehes temast pikem pildiga kirjutis pealkirja all: "Ikka veel noor oma südames. Mehed nagu Gus Erdman, 70. lõid selle maa" [34]. Selles jutustatakse, kuidas jõukas eesti suurtalunik Erdman, kelle aia lilleilu käib suveti palju rahvast imetlemas, armastab uhkesti ehitud ratsu seljas kohalikest paraadidest osa võtta, kus rahvas teda kui tuntuimat ümbruskonna kuju tervitab. Tee jõukusele viis aga aastakümnete pikkuse ennastsalgava töö kaudu. Kaasa aitas mustmullamaa, kuigi põlde tuli harida siiludena, et tuul kerget mulda ära ei tuiskaks. Vahelduvad põlluribad peeti kas vilja all või söötis, kusjuures alles jäetud kõrs takistas mulla

34. Erdmani maja 1919. Suurim eestlaste talumaja Kanadas.

tolmamist ja tuulest ärakandmist. Endisel Hans Parteli talu maal võib näha kirdest edelasse suunduvat kõrgete liivaluidete rida, mis jätab mulje, nagu olnuks siin muistsel ajal mingi järve- või merekallas. Liivaseil põldudel sobis kasvatada talirukist, mis oma vägevuselt ulatus rinnuni. Ent üldiselt kannatasid põllud kuivuse all: kevadeti püsisid kaua põldudel hiigelloigud lumesulamisvett ja märg maa takistas külvitood. Kuumal suvel aga oodati vihma või hakati hädaga niisutussüsteeme arendama. Kaevudki kippusid kuivama ja mõnigi mees pidi õnnelikuma naabri kaevust joogivett vedama. Vaatamata klimaatilistele raskustele jõudsid kõik asunikud haljale oksale, eriti kui raudteeliini ehitus vabastas farmerid hobuvankritega vilja lähemaisse linnadesse vedamisest, mis olid siiski 20-25 miili kaugel. Mitu aastat järjest püsis hea viljasaak, nii et Gustav Erdman võis müüa 30 vagunit nisu aastas, peale selle rukist, otra ja kaera. Raudteekompanii korraldas 1917 farmareile ja nende perekondadele tasuta ekskursiooni Kaliforniasse. Muidugi oli ka raskeid aegu, nagu viljaikaldus, öökiilmad, liivatormid, rohutirtsude nuhtlus ja viljahindade langus, aga sellest saadi siin üksteist abistades kergemini üle kui põhja pool.

Vaatamata veepuudusele on Baronsi eesti asunikud kinni pidanud kaunist eesti traditsioonis kaunistada kodu ümbrust rohelisega. Haavad kasvavad jõudsasti siin kuivas kliimas, eriti üks heledakooreline liik, mis eemalt meenutab kaske, samuti teatud liik saarepuid. Hoonete ümber on kollase akaatsia põõsaid, hulganisti sireleid ja lilli, mille kastmine on nõudnud perelt lõpmata vaeva.

ümbruskonnas asub ka rohkesti soomlasi ja seetõttu on saunakultuur levinud ka eestlaste juures. Kadunud Alex Hobenik, kelle naine soomlanna, omab sellist sauna, kuhu laupäevaõhtuti ka naabreid kutsutakse sellest mõnust osa võtma. Leil on vägev, kuigi vihad puuduvad. Peale "saunakultuuri" pole Baronsi asunikud teistes kultuurilistes üritustes silmapaistvad. Eesti seltsi nad pole asutanud, aga siiski on eestlaste omavaheline suhtlemine olnud tihe ja heanaaberlik. Aastate viisi on korraldatud kordamööda, kord ühes, kord teises talus pidulikke kokkutulekuid, eriti jaaniõhtuti. Eeskavas oli alati laulu, kõnesid, isegi näitemängu. Nii olevat 1907. a. jaaniõhtul kohalikud tegelased ette kandnud Minna Canthi näidendi "Murdvargus" [33]. Kuigi kohalike elanike seas tuli vahel kuuldavale kaebusi, et laste koolitamine olevat kõrvaliseks asjaks jänud [33], siis taheti sellega nähtavasti ütelda, et asunikel puudus emakeelne kool, mida aga eemal teistest asundustest asunike vähese arvu juures oli võimatu korraldada. Oma laste hariduse eest on siinsed eesti asunikud silmapaistvalt hoolitsenud. Nende poegadest-tütardest on mitmed kõrgema või keskmise erihariduse omandanud ja töötavad oma erialal, peamiselt linnades. Nii näit. on Gustav Erdmani neljast pojast kaks ülikooliharidusega, neist üks on mullateadlane, teine aga geoloogia doktor, kaks poega on edukad farmerid, neist krooniti noorim isegi nisukuningaks Chicagos 1955 ja hiljem Toronto põllumajandusnäitusel. Samuti sai mullateadlasest poeg, kes ka peab talu, sama austava tiitli Torontos 1962. Baronsi eesti asunikel polnud ka oma kogudust. Usuliselt on neid teenindanud pastor J. Sillak, ent kui viimaseil aastail pastor siia enam ei tulnud, hakati kasutama kohalikke kirikuid. Küll aga asutasid eestlased siia oma surnuaia, milleks Jakob Erdman andis oma maast 450 ruutsülla suuruse krundi 1906. a. [35]. Siia on eesti asunikke maetud viimase ajani (1965), kuigi kalmistus hauad on umbrohtu ja ohakaisse kasvanud.

Baronsi eesti asunduse areng pärast Esimest maailmasõda on seotud suurte edusammudega põllumajanduse alal, ent sellele vaatamata lisandusid siia kahe maailmasõja vahel vaid kaks perekonda eestlasi. üldiselt aga hakkas sel ajal eesti asunike pere järjekindlalt vähenema. Nii oli siin 1934 veel 13 perekonda eestlasi, kokku umbes 60 isikut [36]. Sellal oli asunduses veel mingil määral rahvuskultuurilist tegevust: vähemalt loeti emakeelseid raamatuid, mida asundus tellis kodumaalt (25-30 raamatut novembris) Enamik asunikke siirdus ühendriikidesse, Montana osariiki jm. Parijad müüsid isade kohad ja asusid teistesse Kanada provintsidesse, enamasti linnadesse. Ja 1955 ei loitnud enam jaanituled Baronsi asunduses: "Pole enam, kes korraldaks jaaniõhtupidustusi nagu varemail aegadel on tehtud, vahest ühiselt ümbruskonnas asuvate soomlastega", on ajakirjanikul põhjust muretseda [37].

Kümme aastat hiljem (1965) oli Baronsi asunduses veel kaks perekonda eestlasi farmereid ja peale selle asunike lapsi või lapselapsi kuues farmerite perekonnas, mis on segaabielulised ja millest on kadunud eesti keel ja huvi eestlaste vastu. Noorte linnadesse siirdumise protsess jätkub: isegi väikelinnadest nagu Barons siirdutakse meeleldi suuremaisse linnadesse, kas lähemasse Lethbridge'i või kaugemale Calgary'sse, Edmontoni ja isegi Vancouveri.

Foremosti eesti asundus

Omaaegsest Lõuna-Alberta söekaevanduskeskusest Lethbridge'ist (Asut. 1872, esialgne nimi Coal Banks, praeguse nime sai 1885 The Northwest Coal and Navigation Co. esimese presidendi järgi, linnaõigused 1906, 36.623 el. (1966). ülkoolilinn 1967. Toim.) maanteed mööda lõunasse sõites jõutakse 40 miili järel Warneri alevikku, mis on ainult paarkümmend miili ühendriikide piirist. Sealtpoolt piiri, Lõuna-Dakota Koidu asundusest, tulidki Warneri ja Foremosti ümbruse eesti asunikud. Kuigi need olid endised Krimmi asunikud ja harjunud palavusega, kuigi Lõuna-Dakota maa oli hea karjakasvatamiseks, kannatati siin niivõrd veepuuduse all, et suveti tuli loomi ajada 8 miili eemale Missouri jõe äärde [38].

üks esimesi ületulijaid oli Hans Meer (Maar), kes oli esimene Krimmi eesti asundusest väljarännanud eestlane, saabudes Lõuna-Dakotasse poissmehena 1892. Albertasse asus ta 1906. a. kevadel, peatudes mõne aja perekonnaga Lethbridge'is [39]. Siit kolis ta perega 31. aug. 1907 Warneri linnast umbes 35 miili põhja poole, ostis endale 160 aakrit maad ja hakkas kohe talu ehitama. Kuu aega hiljem järgnesid talle ühendriikidest ta isa teiste poegade, tütarde ja väimehega. Ka vennad ostsid endile maad ja ehitasid talud, oodates seejuures nn. hingemaa (homestead) jagamist, mis tuligi 10. mail 1910 ja iga soovija sai endale "veerandi" ehk 160 aakrit. Selles asunduses, mis on praeguse Foremosti alevi lähedal ja kannab selle nime, oli 1910 juba seitse eesti perekonda ja kaks poissmeest maaomanikku [40]. Ent ka Foremosti ümbruses tuli asunikel veepuudusega võidelda. Tavaliselt tegeldi siin põllumajandusega, peamiselt nisukasvatusega ja sellega oli kuiva kliima ja kivise pinnase tõttu raskusi.

Kehva, rahata asuniku esialgsed raskused polnud põrmugi vähemad kümme aastat pärast esimeste eesti asunike saabumist Albertasse. Neile jäid vaid kanada luuletaja lohutavad sõnad: Mu kirves ja mina, me töö on surematu [41], seda ajal, millal jõukas rahvas kihutas juba autodes ringi (25 miili tunnis), elas võrdlemisi mugavais keskküttega ja elektrivalgustusega majades, lobises telefonitoru otsas, käis kinos, teatris, ballidel. Jõukail oli alatasa kontakt omasugustega, asunik oli oma perega eraldatud isegi oma naabreist pikka jalavaeva nõudvate kaugustega. Mihkel ja Helena Krasman oma kolme lapsega tulid Albertasse 1909 ja nende "hingemaa" määrati numbrijärjekorras 45 miili Warneri asulast tühjale maale, kus lähim naaber oli 35 miili kaugel. Kujukalt kirjeldab selle uue elu alustamise võrratuid raskusi Krasmanite tütar Leena oma mälestuskatkendeis:

"Sügisel isa ostis kaks hobust, vankri ja koorma laudu Warnerist ja ehitas meie maa peale tavalise autogaraazhi suuruse hurtsiku, mille seinad olid väljast kaetud tõrvapapiga. Muldpõrandal oli ainsaks mööbliks omatehtud voodi vanematele ja pink, mida kasutati ka lauana. Kolm last magasid põrandal.

Enne talve tulekut niideti nii palju heina kui võimalik, mida tuli aga hoolega hoida, et näljased metshobused seda talvel ära ei sööks. Kui saime endile lähemad naabrid, siis magas see inglise perekond meie heinakuhjas, kuni nad endile peavarju ehitasid. Kõikjal, kuhu vaatasid, oli lage maa, kivid vahtisid rohu seest ja need tuli kõik enne välja kangutada, kui sai lapi maad põlluks harida. Korjasime lehma- ja pühvlite sõnnikut kütuseks karedal talvel. Meil polnud piima ega mune, sõime jahukörti, ube, soolatud heeringaid ja leiba. Linna sai sõita vaevalt korra kuus ja see sõit võttis kaks ööpäeva. Kevadel sündis meile pisike õde Linda. Kui ta oli mõne kuu vanune, juhtus õnnetus ja ta sai keeva veega põletada üle poole keha. Isa oli sellal linnateekonnal. Meil polnud mingit rohtu ja ainuke, mis ema tegi, kõndis öö otsa toas ringi, karjuv laps katel. Hommiku koites saatis ta minu ja mu venna naabri poole (2 miili), et see saadaks arsti järele (9 miili). Naabripoisil oli õnneks jalgratas. Arst saabus õhtul ja ema kõndis ikka veel ühest toanurgast teise. Maimuke ta katel ainult vaaksus veidi, aga - ime küll! - jäi elama. Kevadel haris isa maad juurde. Uudisvilja peksti meil hobuste jalus tallates ja isa puhastas seda aganaist pangeviisi tuulde pildudes. Kõige rohkem muret oli veega: ükski kaev, mis meil kaevati, ei andnud vett ja suveti pidi vett tooma 5 miili kauguselt. Talvel sulatasime muidugi lund. Pärast esimest viljasaaki pääsesime vaevalt preeriatulikahjust. Isa oli ettenägelikult kahekordsed kaitseribad maja umber kündnud, teatud vahemaaga nende vahel, ja see päästis meie maja ja heinakuhja, kui tulemeri lõõmas meie ümber. Mitte kõik me naabrid polnud nii õnnelikud. Isa ehitas põllukivist lauda, täites kividevahe mudaga. Meie abiga sai ta viimaks ka katuse laudale peale. Mõni aeg hiljem tuli tuulispask ja lennutas laudakatuse veerand miili kaugele kildudeks. Isa oli sellal Baronsis onu pool, kes oli lubanud meile anda lehma, kanu ja toitu meie raskuste kergendamiseks. See reis kestis kaks nädalat ja me mõtlesime vahel, kas teda üldse jalle näeme. Aga ta tuli ometi lehma, kanade ja toiduga. Piim ja munad maitsesid meile nagu maiustised teisest maailmast. Aga laudakatus oli läinud: hilissügisel polnud aega ega raha uue ehitamiseks, lehm pidi vabaõhulaudas talvitama ja jäi haigeks. Isegi tekid, mis me ta umber mässisime, ei aidanud. Kui ta kärvas, nutsime kõik. Samal talvel jäi ema kopsupõletikku, ka beebi oli haige ja isa põetas neid ega julgenud nii kauaks ära minna, et arsti tuua. Meie aga mängisime preerias indiaanlaste tuleasemeil sinna mahajäänud nooleotstega. Esimene koolimaja oli meist 5 miili kaugusel, mina vennaga ja veel viis last käisid seal, aga kauguse tõttu mitte järjekindlalt. Kodus õppisime eesti keelt lugema ja kirjutama. Kui uus kool avati kolme miili kaugusel, hakkasime kaks klassikursust aastas läbi võtma, kuid külvi-ja lõikusajal pidime kodus abiks olema.

Aastate möödudes kasvas me perekond veel kolme poisi võrra. Isal õnnestus viimaks nii sügavat kaevu kaevata, et selles vett leidus. Vanemad lapsed läksid tööle ja saatsid raha koju, mis läks masinate ja seemnete ostuks. Elujärje paranemisele aitasid kaasa raudtee pikendamine Foremosti ja kaks head viljaaastat 1915-1916. Olime kõik lootusrikkad, eriti kui ehitati uus laut ja elumaja. Ent siis tulid põuaaastad, muld lendas tuules ja viljasaak hävis. Maksud jäid maksmata, raha polnud ja isa otsustas talu maha jatta. Kolisime Baronsisse ja sealt edasi Innisfaili Red Deeri ligidale, kuhu nad on ka maetud. Foremosti 50. juubeliaastal läksime kahe vennaga endist kodu vaatama, aga leidsime nisupõllu keskel vaid müürivaremeid." [42]

Krasmani käekaik on tüüpiline Foremosti eesti asunike saatusele. Samadel põhjustel nagu temagi on aja jooksul pea kõik eesti asunikud lahkunud ja 60-ndail aastail oli alles vaid üks farm, mida majandas küll noor eesti asunike jarglaste perekond, kellest kumbki aga eesti keelt ei rääkinud. (Foremosti ümbruses pidasid talu järgmised Lõuna-Dakotast tulnud endiste Krimmi asunike perekonnad (andmed 1968): - Mihkel Krasman - suri Innisfailis, pojad Calgary's, tütar Vancouveris. - Martin Linderman - siirdus tagasi ühendriikidesse. - Robert Linderman - Lethbridge'is, väimees Sepp peab kohta. - Aadu Mää'r - lahkunud ühes nelia pojaga. - Juhan Mursa - tagasi ühendriikidesse. - Voldemar Nugis - Lethbridge'is surnud, pere laiali. - Gustav Senna - rentnik, elab Lethbridge'is.)

Walshi eesti asundus

Alberta kagunurgas, umbes 30 miili Medicine Hati linnast idasse ja ainult paar miili Saskatchewani piiri märkivast 110. meridiaanist asub keset lagedat välja raudteejaama ümber kasvanud Walshi väikelinn, tuntud lihaloomade mügikeskusena. Linnakesest lõuna poole tõuseb maapind pikkamööda, kuni 25 miili kaugusel kõrgub Kupressimäestikuks (Cypress Hills), tippudega kuni 4700 jalani üle merepinna ja seetõttu jööaja piiripost, olles jääst puutumata. Siia ümbrusse asus eestlasi Venemaalt. Esimese asuniku J. Smithi vanemad olid Eestist lahkunud juba 1888 Narvast 50 versta (53,35 km) Peterburi poole kroonumaadele. J. Smith põgenes kroonuteenistuse eest üle Soome Kanadasse ja saabus Albertasse 1904. a. algupäevil. Samal kevadel järgnesid talle vanemad koos mitme teise perekonnaga. Nad asusid umbes kümme miili Walshist lõunasse, mitte kaugele sellest kohast, kus esimesed eestlased Stettleri ümbruses, Tipman ja Kutras, käisid samal aastal maad kuulamas. Maa oli tühi ja paljas, kaetud metsiku rohu ja kividega. Siin-seal oli näha loomakarju, nende peremehed asusid kuskil orupõhjas, kus leidus vett. Iga asunik oli oma 10-15 miili teisest eemal. Ainuke asunik üleval kõrglagendikul, vana hollandlane, näitas eestlastele nende "hingemaa" piiripostid kätte. Maapind oli lage, polnud oksagi kuskilt võtta. Emad kurtsid, et pole vitsa, millega lapsi karistada.. Keegi jälle õpetanud, et pane kivi sukka ja anna sellega. Niisuguste muredega algas uus elu uuel maal [43]. Kuna peagu kellelgi polnud raha, oli algus väga raske. Kes sai laudhüti üles lüüa, oli õnnelik, mõned kaevasid augud künkaserva ja elasid seal mõne aasta, kuni väljas tööl käies raha teenisid. Cypress Hilli mägedest toodi aiaposte, tulepuid ja ka ehitusmaterjali, sest seal kasvas külluses kuuski, mände ja papleid. Küttematerjaliks oli enamasti kuivanud loomasõnnik preerialt, mis põles nagu puu, kuigi perenaised krimpsutasid nina, kas selle tulega võivat toitu küpsetada.

Walshi asunduses asus kokku 12 peret eestlasi. (Walshi asunduse eesti asunikud olid järgmised perekonnad: Aleks Fridolin - siirdus 1907 Stettleri; Juhan Fridolin - asus 20-ndail aastail bolshevike kutsel Venemaale, kus olevat surmatud; J. ja K. Jurkin - lahkusid 1921; J. Orman - lahkus 1910. K. Ormani poeg August Orman lahkus asundusest 1952. J. Smith käis ka Venemaal, aga tuli sealt perega tagasi, majandas farmi Eckville'i lähedal ja veetis vanaduspäevi Calgary's. üks Smithidest pidas Walshi juures farmi veel 1952. Alex Smith, J. Smithi vennapoeg, kolis naisega Medicine Hati linna. J. Tihkane - asus ka Medicine Hati linna 1925/26, kus elas veel 1960 vanaproua Tihkane, üle 90 vana. R. Witser perega - lahkus 1921. Peale nende olid oma nimele maad võtnud Bulow, neli Eringsoni ja Juhanson, kes aga loobusid kohale asumast.) Nagu mujalgi, sai iga asunik siin 160 aakrit maad 10-dollarise sissemaksuga, tingimusel, et ta kolme aasta jooksul 30 aakrit üles künnab, elamu ehitab, kõigele selle tara ümber ehitab ja vähemalt kuus kuud igal aastal kohal elab. Muidugi tuli siingi meestel rahapuudusel välja tööle minna, enamasti raudteele, kus maksti 15 senti tunnis kümnetunnise tööpäeva juures, söök aga maksis 75 senti päevas. Elati vanades prahivaguneis. Seda tööd sai ainult suveti. Alles pärastpoole saadi talvetööd kaevandustes ja metsatöödel.

Ka põllupidamisega oli raskusi, sest kuiv kliima polnud viljakasvatamisele soodus, nii et vahel tuli loomadele sööta osta. Tänapäevalgi on siin pearõhk karjakasvatusel, ent looduslikud tingimused eeldavad palju laiemaile aladele rajatud loomakasvatust, kui seda olid asunike 160-aakrised talundid. Nii hakkasid mõne aasta pärast eesti asunikud endile paremat paika otsima ja lahkusid üksteise järel mujale. Walshi endises asumduses eestlasi enam pole.

Alberta eesti asunduste ühiseid probleeme

Eestlasi, kes tulid Kanadasse enne Esimest maailmasõda, elas hajali ka mitmel pool mujal Albertas, kuigi nende kohta puuduvad üksikasjalised andmed. Nii näiteks asus paar perekonda eesti põllumehi Schuleri ümbruses (perekonnad Ellik ja Rumberg), s.o. Walshi asundusest 35 miili põhja poole, samuti üsna Saskatchewani piiri läheduses. Vastavalt üldisele linnastumise tendentsile on needki põllumeheelukutse enamasti vahetanud linnatöö vastu. Rumbergid pidasid farmi veel 50-ndail aastail, ent vanahärra Ellik elas perekonnaga Medicine Hatis ja ta poeg pidas Brooksi linnas kullasepaari ja rääkis puhtalt eesti keelt. Tavaliselt võõrdusid üksikult elavad eestlased ühe põlve jooksul emakeelest. Asunduses kooselamine ja suhtlemine sugulaste ja sõpradega oli see, mis hoidis emakeelt elavana. Sellele lisandus eestikeelne ajaleht ja eesti raamat, mida loeti nii kaua, kui mitteküllaldane keeleoskus takistas osalist üleminekut ingliskeelsele kirjasõnale. Pealegi oli eestikeelne ajaleht asendamatu kui ühendav lüli teiste samasuguste eestlastega muus maailmas. ühendus üksikute asunduste vahel hakkas tihenema alles siis, kui asunike kasutada olid moodsad liiklusvahendid autode näol, ent isegi siis suheldi peamiselt sõprade ja sugulastega. Eesti seltsimajade olemasolu, nagu Medicine'i jõe oru asunduses ja Stettleris, olid ühendavaks lüliks, sest kumbki selts saatis vastastikku kutseid oma pidudest osa võtma [44].

Seltsimajad mängisid kahtlemata kõige olulisemat osa asunike eestimeelsuse ja ühtsustunde alalhoiuks. Asundused ei jõudnud aga emakeelseid koole avada ja nii kuulub tänu neile emadele-isadele, kes kodus oma lastele emakeele lugemist ja kirjutamist õpetasid, nii et esimeste asunike lapsed isegi pensionarieas lugesid ja kirjutasid eesti keelt nii nagu neile oli õpetatud, tihtipeale tööst väsinutena, muud mured peas ja kartused südames. Muidugi olid majanduslikud mured alati esiplaanil: asumise algaegadel rahapuudus sündis pidevalt tööd otsima väljastpoolt kodu ja kui põld andis saaki ja kari kasvas, tuli võidelda majanduskriisidega ja hinnalangusega või valvel olla, et spekulandid saadud varanatukest endale ei petaks. "Küsite, et miks meie pahempoolsed oleme", kirjutab üks vanu asunikke, "ma arvan, et teie ei tea, kuidas siin maal farmereid petetakse ja nende raha välja pressitakse. Mina ise olen kolm suurt raha väljapressimist labi elanud" [45].

Teisalt pidid mõned sisserändajad suure osa noorusejüudu kulutama ajutise ülespidamise teenimiseks, suutmata rahatagavara soetada. August Klaus (s. 1889) pidi kohe Kanadasse saabudes tööd otsima Sudbury ümbruse vasekaevandustes. Kui ta poolnälginuna 1907 Stettleri jõudis, tuli tal jälle minna tööd otsima: Briti Kolumbias, ühendriikides, Lõuna-Albertas metsatöödel ja kõige enam söekaevandustes, viimati Bellevue kaevanduses, kus 11. dets. 1910 said õnnetuse läbi surma eestlased P. Paal, G. Rabovoitra, A. Ountok ja H. Welberg. [A. Klaus kirjeldab erakirjas õnnetust järgmiselt: "Union nõudis valitsuse poolt kaevanduses gaasiplahvatuse kontrolli üle aasta. Kaks päeva enne õnnetust käis Alberta valitsuse inspektor ja ei leidnud kaevanduse peasissekäikudest gaasi, kuna ometi (käigud) ülevalt olid gaasi täis. Surma said 30 kaevajat ja üks peastja. Et umbes miili kaugusel (maa all) olid kokku pressitud õhutorud, kogus tööjuhataja sinna 16 meest ja avas õhu, nende hulgas olid ka kõik neli eestlast. Kaevanduse sup. (järelvaataja) keeras aga õhu väljast kinni, kartes, et ehk on sees tuli lahti, sest sissepääsemine oli võimatu. Sinna surid siis kõik need mehed. Kõike nägin ise, sest olin peastjate hulgas ja kandsin välja poolsurnud soomlast. Väljas esines mulle järgmine kole pilt. Päike paistis, vinge, umbes 20 miili tunnis tuul, temperatuur 10 alla nulli (F). Väljas seisid umbes 150 meest, naist ja last, näod valged, külmalapilised, pisarad külmetasid põskedel. Kogusin eesti naised ja lapsed ja aitasin nad koju, teatades, et mehed on surnud. See oli kõige kurvem mälestus elus, sest kõik olid head sõbrad".]

Need eesti asunikud, kes elasid üle kriisiajad oma majapidamist kaotamata, tõusid olukorra paranedes jõukale järjele. Uute mehhaniseeritud põlluharimisviiside kõrval on Albertas sellele kaasa aidanud kas otseselt või kaudselt ka õliallikate avastamine ja selle töötlemine. Eesti asunduste ümbruses toodetakse õli Medicine'i jõe orus, Stettleri ja Baronsi ümbruses. Vanade asunike järglastest ja hilisemaist uustulnukaist töötavad nii mõnedki Albertas õliinseneridena.

Asunike omavaheline läbikaimine osutus küllaldaseks rahvusgrupina ühiste huvide sfääris elamiseks, ent ka teistest rahvustest asunikega tuli suhelda ja nendest eelistati suhteid soomlastega, juba keelelise sarnasuse tõttu: käidi nende pidudel ja nende seltsimajades laulmas ja pilli mängimas ja sõlmiti ka abielusidemeid. Jõukuse kasvades ja ingliskeele oskuse paranedes laienes ka suhtlemispiirkond kogukondlikus elus, ent ühtlasi vähenes huvi omakultuurilise tegevuse vastu, eriti nooremate seas: emakeelse kooli puudumine, asukoha muutmine ja linnastumine sulatasid nad "hingetuiks nullideks" (soulles nonentity) Kanada kirevas ühiskondlikus mosaiigis [46]. Linda Halli juubelipidustusel 1961 esinesid kõik vanad asunikud peale ühe ingliskeelse sõnavõtuga ja Baronsi suurpõllumeest Gus Erdmani ülistati ingliskeelses ajalehes, et "ta osutab sügavat huvi kogukondlike ja valitsusasjade vastu" [34]. Väikesel eestlaste asunikerühmal puudus jõud ja oskus kauem vastu panna valitseva ümbruskonna ühtesulatamispressile. Ainult suured rahvusrühmad nagu ukrainlased (200.000 sisserändajat enne Esimest maailmasõda) on tulnud sellest sulatusahjust rahvusteadlikena valja. (Näide "integratsioonile" vastuseisvate asunike pihta sihitud paljudest rünnakuist: "Keel, rahvus, rass, temperament, treening on kõik eraldavad müürid, mis peab maha kistama. Samast rahvusest inimestel on loomulik kalduvus asuda siia suurtes kolooniates. Sellistena pole nad mitte ainult vähem kättesaadavad kanada ideedele, vaid nende elu on domineeritud välismaiste ideede poolt. Elutark poliitika oleks pillutada need võõrad kogukonnad laiali kanadalaste hulka, et assimilatsiooni kiirendada." J. S. Woodsworth, Strangers Within Our Gates, Toronto, 1909, Ik. 279. Toim. tõlge.)

Väikesel eestlaste asunike grupil tuli valikuta kaasa lüüa valitseva inglise päritoluga enamusega, kes moodustas 1901. a. 57 protsenti rahvastikust. Nii sise- kui välispoliitilistes küsimustes keegi polnud asunike arvamustest huvitatudki. "Kui Inglismaa on sõjas, siis ka meie oleme sõjas", deklareeris liberaalide juht, end. peaminister Sir Wilfried Laurier parlamendis 19. aug. 1914. Kuna eesti asunikest oli suur osa radikaalne, tsaari valitsuse vastase maailmavaatega, siis võeti omaks "Uue lima" poolt propageeritud seisukoht, et sõja põhjuseks on Inglise ja Saksa imperialistide vastuolud. Medicine'i oru eesti seltsi koosolekul 14. veebr. 1915 tegi S. Kinna ettepaneku, et kõik lõbustused ja ka seltsimaja ehitamise mõte mõneks ajaks maha jätta ja praegusel kurval sõja ajal vaeste kodumaalaste peale mõtelda ja neid taga leinata [47]. Kui Kanada vabatahtlike korpus oli sõjaaastate jooksul läänerindel tohutute kaotuste osaliseks saanud (61.326 langenut sõja kestel) ja langenute asendamiseks ei tulnud enam kokku vabatahtlikke, kuulutas Sir R. L. Bordeni koalitsioonivalitsus välja mobilisatsiooni 1918. a. kevadel, olles eelmisel sügisel valimised võitnud ebademokraatliku Sõjaaegse valimisseadluse abil [48]. Need eesti asunikud, kes ise olid tsaariarmeesse "soldatiks võtmise" eest vabasse Kanadasse pagenud, pidid nägema oma poegade sundmobiliseerimist. Peatse sõja lõpu tõttu ainult vähesed mobiliseerituist jõudsid rindele. Ajakirjas "Ameerika Teekäija" 1918 (Ik. 158) on toodud näide sellistest "Eesti-Ameerika säjameestest":

Eesti-Amerika sõjamehed

Seekord on meile Canadast järgmine lühike kiri ja pilt kahe Eesti nooremehega sisse saadetud, soovides, et meie seda "Amerika Teekaijas" avaldaksime:

Kaks venda Canada lipu all

"Ehk need kaks noortmeest Eestimaa pinda küll puudutanud ei ole, siiski voolab nendes Eesti veri. Nad sündisid Ingerimaal, Jamburgi kreisis, Lipina külas, kus nende vanemad sel ajal kroonumaa rentnikudena asusid. Aastal 1904 rändas terve perekond Canadasse, ja asutas omale seal kodukolde, kus nad ühisel jõul töötasid, muret ja rõõmusi isekeskis jagades. Ikka uusi ohvrid ja enam noori jõudusi tarvitab suur maailma sõda; nii astusid meie pildil olevad noored mehed, 23 aastane August ja 21 aastane Richard Inglismaa valitsuse käsul 1. mail s.a. sõjaväeteenistusesse. Esimese sõjaväelise harjutuse tegid nad Calgaris läbi, kuna nad 10. augustil Inglismaale läksid, et seal õpeaega edasi jätkata." Calgary, Alberta, Canada. Nende armastaja ema.

35. August ja Richard Röörmann.

Eestlasi mujal Kanadas

Eesti väljarändajate asumine Kanadasse sajandi vahetusel algas liiga hilja võrreldes teistest rahvustest sisserändajatega, et saada vaba maad idapoolseis provintsides, kuhu oli voolanud pidevalt immigrante juba 18. sajandist peale. Esimesed sakslased tulid 1750 ja asusid Nova Scotiasse. Lääneprovintsidesse voolas pidevalt skandinaavlasi, hollandlasi, ukrainlasi, poolakaid, itaallasi jt. rahvaid 19. sajandi teisest poolest alates. Eesti asunike maasaamisvõimalused asusid Albertas. Enne Esimest maailmasõda teistesse provintsidesse asunud eestlaste kohta on vähe andmeid. ülevaate saamiseks vaadelgem üksikuid provintse läänepoolseist alates järkjärgult ida poole.

Briti Kolumbia

Briti Kolumbia on pindalalt (366.255 ruutmiili) Kanada kolmas provints Quebeci ja Ontario järel. Kapten James Cook maabus esimese maadeavastajana Nootka väinas Vancouveri saarel 1778 ja kuulutas maa Suurbritannia omandiks [49:96]. Loodusvarade poolest rikka maa asustamine arenes aga teosammul kuni kulla avastamiseni Fraseri jäe orus 1858. a. Kuld põhjustaski suuremat sisserändajate juurdevoolu ühendriikidest ja mujalt tühjale indiaanlaste maale, samuti selle maa kuulutamise kroonikolooniaks kuninganna Victoria poolt. Koos mitmekesise rahvamassi hulgas, kes "kullapalavikus" Briti Kolumbiasse valgus, leidus ka mõni seiklushimuline, laevast ärahupanud eesti meremees, seda võib oletada, kuigi lood neist meremeestest kuuluvad hilisemasse aega. (Alaska kuuludes Venemaale kuni 1867. a. tekkis sinna 1835-1865 vahel suurem soomlaste asundus soome meremeestest, kes olid teenimas Vene varustuslaevadel [50:40]. Neil laevadel võis tõenäoliselt olla ka eesti meremehi teenimas. Toim.)Kindlad andmed esimestest Briti Kolumbiasse asunud eesti meestest, elukutselt kalurid, kuuluvad 19. sajandi lõppu. Alec Pink saabus Kanadasse 1895 ja elatas lääne rannikul kalastamisest, kuni sai hiljem tööjuhatajaks ühte kalakonservitehasesse. Losenberg, Pärnu mees, saabus samal 1895. a. ja asus elama kalurina soomlaste Sointula-nimelisse põllunduskommuuni Malcolmi saarel, mandri ja Vancouveri saare vahelises väinas. See kommuun pidi kujunema kohaks, kus inimene ei ekspluateeri inimest, vaid kõik töötavad harmooniliselt üldsuse kasuks. Losenbergi perel oli 6 last. Kommuun lagunes omavaheliste vastuolude tõttu 1905, ent Sointula-nimeline asundus püsib tänapäevani [50:42]. Sajandi vahetusel, umb. 1900, lisandus neile eestlastele veelgi kalureid, nagu Hiiumaa mees Kask, kelle poeg püüdis kalu veel 1960-ndail aastail, ja keegi Sommers (Sepahaamer), kes elas ja kalastas Prince Rupertis 1900-1910 [51].

üksikuid teateid leidub eestlastest metsatöödel ja ka muudel käsitööaladel. Eesti ajaleht toob kellegi J. Irmani kuulutuse (aadress: 634 Granville St. Vancouver), et ta vajab kohe osavat rätsepatöö tegijat, kes "soovib naisterahva rätsepa tööd ara õppida". Palk olevat algul 10-12 dollarit nädalas, aga võivat peagi teenida 18-20 dollarit. Lisab tingimuse, et ainult Ameerikas olevad eesti rätsepad võivat järele küsida, nähtavasti mitte soovides tüli rätsepate Eestist siia toomisega [52].

Eestlaste arv Vancouveris näib aastaid piirduvat mõne üksikuga, nii et ajaleht toob 1905. a. kellegi J. Thomsoni teate, et seal linnas teisi eestlasi ei olevat. Aastaid hiljem teatab leht, et 27. aug. 1910 olevat eestlane V. Kask saanud metsatöödel vigastada [53].

Saskatchewan

Pindalalt (251.700 ruutmiili) peagu võrdne Albertaga, kulges Saskatchewani arengki samaaegselt, saades provintsiõigused 1905, ühel ajal Albertaga. Ent kaks kolmandikku Saskatchewanist selle lõunaosas on juba puhtalt rohulagendike maa, nisukasvatuse keskus ja "tolmukauss", nagu seda ühendriikide naabrid mullatormidele vihjates on nimetanud. Nii suur on sellesse provintsi sisserännanud eri rahvusgruppide liikmete arv, et Briti saartelt pärinevaid elanikke on siin tänapäeval vaid 37 protsenti elanikkonnast [54]. Suuremaiks vähemusrahvusgruppideks on peale Kanada prantlaste ukrainlased, sakslased ja skandinaavlased, mida rõhutavad juba kohanimed nagu Odessa, Montmartre, Stockholm ja Leipzig.

Ent asula nimi võib rahvuse suhtes ka petlik olla. Reginast, provintsi pealinnast, loodesse, 60 miili Alberta piirist asub Estoni linnake, mille kohta on räägitud, et see olevat asutatud sada aastat tagasi ühendriikidest tulnud eeslaste poolt. Olgu see toodud kurioosumina, sest asula on tegelikult inglise päritoluga [55]. Andmeid on vaid üksikuist eestlastest Saskatchewanis enne Esimest maailmasõda [56]. Nii tuli ühendriikide piiri ligidal asuvasse Masefieldi asulasse Võrumaalt pärinev Jaan Purask 1910. Tema naine, neiuna Meitel, tuli samuti Võrumaalt 1925, kavatsedes peale raha teenimist Eestisse tagasi minna, ent temast sai Jaan Puraski talu perenaine. Jaan asus homesteadile, kus töötas suveti, käies talvel raha teenimas söekaevanduses. Esialgsed elamud ehitati siingi preeria kombe kohaselt söödimättaist. Samuti valitses siin veepuudus ja põua ajal tuli vett tuua 10 miili kauguselt. Teine eestlaste majapidamine tekkis siia, kui 1923 kohale jõudis Jaan Puraski vennapoeg Gustav Purask. Nende talundite peamiseks tuluallikaks oli nisu, kuid kasvatati ka loomi. Talundite arengut pidurdas pikaajaline viljaikaldus, mis kestis kaheksa aastat ja mille kestel elati valitsuse poolt korraldatud hädaabitööde varal, ehitades niisutussüsteemi. Valitsus aitas ka loomasööta muretseda. Muidugi polnud niisuguseis tingimustes väljavaateid jõukusele ja varem või hiljem tuli talupidamisest loobuda. (Leseks jäänud pr. Purask müüs talu 1963. a., samuti tegi ka Gustav Purask. Mõlemad asusid linna elama.)

Eestlaste arv Saskatchewanis piirdus üksikute perekondadega ka hiljem. See, mis steppide elanikule tundus kodusena, oli eesti põllumehele võõras. (1961. a .rahvaloenduse andmeil asus Saskatchewanis 150 eestlast.)

Manitoba

Kõige idapoolsem kolmest preeriaprovintsist on Manitoba (pindala 246.512 ruutmiili). Oma asukoha tõttu omandas ta konföderatsiooniga liitudes (1870) hüüdnime "võtmeprovints", olles vahendajaks ida, lääne ja põhja vahel. Provintsi pealinn Winnipeg kujunes 1880-ndail aastail läände siirduvate sisserändajate jaotuskeskuseks. Nagu naaberprovintsis Saskatchewanis nii siingi said Euroopa mandrilt sisserännanud ülekaalu Inglise saartelt ümberasunute üle. Ja nagu naaberprovintsis nii siingi on teateid sajandi algusest peale vaid üksikuist üle provintsi hajuvil eestlastest. "Ameerika Eesti Postimees" teatab, et Gretna alevikus, Põhja-Dakota piiril, on saksa ev.-lut. usu koguduse kirikuõpetajaks eestlane Eduard Aksim, kes olevat õppinud Saksamaal. Tõenäoliselt on pastor Aksim käinud ka Alberta eesti asundustes jumalateenistust pidamas: eestlasest pastorit mäletatakse seal, kuigi ta nimi on ununenud. Mõni aasta hiljem toob sama leht veel eestlase Geo. Thomsoni nime [57]. Et Manitobas leidus jõukale järjele tõusnud eesti talusid, seda kinnitavad hiljem saabunud eestlaste kokkupuuted varasemate asunikega. Nii oli keegi Valga lähedalt pärinev Sarapuu 1905. a. rahutuste ajal Brasiiliasse siirdunud ja sealt aasta-paari pärast Kanadasse kolinud, kus Winnipegi umbrusse talu rajas. Ta oli abielus lätlannaga, omavahel kodus kõneldi läti keelt ja lapsed ei osanud eesti keelt. Gustav Koost külastas seda talu 1926 ja ta jutustab:

"Kahel poolt väravat olid kuused. Väravat avades oli kodune tunne: eesti külas tuntud laudvärav. Roobastee ja ilusasti korrastatud, paneelidega kaetud ja värvitud maja. Astusime sisse, ütlesin: - Tere õhtust! Nurgast kostis hääl: - Jumala ime! Kohe lamp põlema, kerossiinilamp, nagu sel ajal oli. Tuba läks valgeks ja vastu tuli vänaharra, umbes nii kuuekümnendais aastais... Vastuvõtt oli suurepärane. Viidi ettetuppa, grammofon pandi mängima, tütar läks mängis klaverit ja vanahärra tuli varsti suure lupsikutäie värskelt tehtud õllega. Väga palju küsimusi sai vastatud ja olid juba varased hommikutunnid, kui jutud lõpetati. Järgmisel päeval viidi mootorpaadiga järvele sõitma, peremees näitas põlde ja viljapeksumasinaid. Poegadele - neid oli kolm või neli - oli ehitatud metsaveerele raiestikule majad, need elasid oma perekondadega seal. Nagu väike eesti külake oli siia rajatud. Tänapäeval veel seisab see pilt mu silme ees. Väga, väga armas tunne jai! Peremees oli kunagi kohanud eestlast, kes kurtnud, et ta olevat eesti keele unustanud ja imestanud, kuidas mina seda keelt veel oskan. - Väga hästi, vastanud Sarapuu, - nagu eestlane kunagi" [58].

G. Koost kohtas veel tislermeister Aleksander Korbi Tallinnast, kes oli sellal 75-aastane. Elas Winnipegis, abielus rumeenlannaga ja oli asunud Kanadasse sajandi algul. Pidi eesti keele sõnu enne meenutama, kui sai rääkida. Samas kohtas hr. Koost eestlast Pressmanni, kes töötas raudteel ja ütles enda olevat Kanadasse põgenenud 1905. a. paruni tapmise pärast. Hr. Korb ise olevat Winnipegis aastate jooksul vaid ühtainust eestlast kohanud.

Kuskis Manitobas pidas talu vanaeestlane Jannsen, kes pidavat olema "postipapa" Joh. V. Jannseni ja Koidula sugulane (G. Koost). Tal olnud kaks poega ja viis tutart, aga naine elanud lahus tütardega Torontos. Jannseni naine läinud 1930-ndail aastail Eestisse laulupeole ja surnud seal.

Johan Pressmann ja perekond Johnston saabusid ka 1905. a. paiku. Neist jäi esimene siia püsima pärast oludega tutvumist Brasiilias ja ühendriikides: temast sai põllumees Portage la Prairies, 60 miili Winnipegist laande [59].

Ontario

Ontario, üks neljast 1867. a. konföderatsiooniks liitunud provintsist, on pindalalt (412.582 ruutmiili) veidi väiksem kui Norra, Rootsi ja Soome kokku (428.678 rm.). Ent juba esimesest rahvaloendusest peale (1871) - ja seda tänapäevani - on Ontario olnud kõige rahvarikkam provints. Selleks ajaks, kui hakkas eestlasi saabuma käesoleva sajandi algul, oli provintsi lõunaosa juba tihedalt asustatud. Sajandi vahetusel oli Põhja-Ontario läänepoolne osa kaetud tohutu metsamassiiviga, kus leidsid tööd tuhanded metsatöölised. Idapoolne osa oli aga läbipääsmatu kalju- ja metsaragastik, kuni Põhja-Ontario raudtee-ehitus [60] jõudis praeguse Cobalti linnani ja seal avastati hõbedat. Mõne aastaga kasvas ümbruskonda rida kulla-, hõbeda-. koobalti- ja niklikaevandusi.

Timmins oma kulla- ja hõbedakaevandustega kujunes vanimaks eestlaste keskuseks Ontarios, kuhu umbes 1905. a. asus esimesena saarlane Hans Krimbe, kes võttis soome naise ja hiljem siirdus ühendriikidesse. Talle järgnes Timminsisse rida teisi saarlasi, kõik poissmehed. Timmins oli sellal väike vaene küla, koosnedes onnidest ("mining camps"), milledest kõlas kõiksugu euroopa keeli. Eestlasi tõmbas siia asjaolu, et leidus soomlasi ees, kelle keelest oli kergem aru saada kui võhivõõrast ingliskeelest. Timminsi asustamine eestlaste osas jääbki saarlaste monopoliks [61]. Eestlasest saab isegi hiljem Timminsi linna politseiülem. Eestlased olid kaevurid, kes tegid tarbekorral ka metsatööd. Asulas polnud kooli ega kirikut. Lähem kirik oli 14 miili eemal "Kullalinnas" (praegune Porcupine), kus käidi ka sisseoste tegemas, peamiselt jala. Eestlased olid luterlased, mõni hulgas ka kreekaõigeusuline, aga kirikus käidi harva, sest see oli kaugel ja kirikuõpetaja keelest poleks niikuinii aru saadud. Kui hiljem Timminsisse ehitati katoliku kirik, siis läksid mõned eestlased kiriku läheduse tõttu isegi üle katoliku usku. Esimeseks koolimajaks kooliealiseks saanud eesti lastele oli ühe klassikomplektiga nn. house school ühe õpetajaga. Aastaid hiljem asendati see suure mitmeklassilise kivist koolimajaga. Meelelahutuseks käidi üks-teise pool külas ja seda tehti ohtrasti ning põhjalikult. Igal laupäeva hommikul algas külaliste ootel põhjalik maja koristamine ja suur küpsetamine. Küllakutset keegi ei oodanud ja seda ei tuntudki. Pühapäevane varane eine söödud, hakati Timminsis külalisi ootama või mindi ise külla, kas naabri juurde või kuhu rahvas parajasti juhtus kogunema. Keel või rahvus polnud takistuseks: itaallane võis tulla külla eestlasele, kus siis räägiti peamiselt sõrmedega. ühe rahvuse eelistamist teisele ei tuntud sel esimesel üldise ja ühtlase vaesuse perioodil - see tuli hiljem jõukuse kasvades, kui hakati omavahel toredusega võistlema ja üksteist üle lööma. Kooskäimiste põhjuseks olid tihti ka talgud, mis küla kokku ajasid kas maja ehitamiseks või muuks ühisjõudu vajavaks tööks. Neil kooskäimistel söödi tublisti ja joodi veel rohkem nii kohvi kui ka muud. Kuigi naaber tuli appi naabrile, ükskõik, mis rahvusest ta oli, siiski toimus kõige tihedam läbikäimine ikkagi soomlastega: kahe rahvuse sidemele osutab ka sagedane soomlastega abiellumine.

Soomlaste kaudu kuulsid Timminsi eestlased Niagara poolsaare pehmest kliimast, ilusast loodusest ja viljakast maast, kuna soomlastei oli suguvendi St. Catharines'i ümbruses. Seetõttu hakkas pärast Esimest maailmasõda eestlasi Timminsist lõuna poole kolima.

Võrreldes eestlaste keskust kaevandusasulas Timminsis näit. eesti põllumajanduslike keskustega Albertas, näeme, et viimased moodustasid enam-vähem kinnise ühiskonna rahvuslikele traditsioonidele põhjenevate üritustega ja elamisviisiga, mille tõttu nende arvurikkaist lastest abiellus üle ühe kolmandiku eestlastega (75 abielust vähemalt 27) ja ühtesulamisprotsess oli aeglane, jätkudes veel kolmandas põlves. Timminsi eestlased pärinesid küll samast kodumaanurgast, ent eesti pruutide puudusel polnud sellest abi poissmeestele perekonna loomiseks, kui neil selleks tahtmist tõusiski kaevandusõhkkonnas. Ja abiellunuil oli väga vähe lapsi.

Timminsi eestlased sel varajasel ajajargul moodustasid suurema eestlaste keskuse Ontarios ainult ühise töökoha tõttu, ent nad polnud mitte esimesed eesti asunikud Ontarios. Nii näit. kirjutab "Ameerika Eesti Postimees" 1901. a. kellestki hr. Rudolfsenist, kes sõitnud New Yorgist oktoobris 1900 Michigani ja sealt ühte uude Kanada rauakaevandusse tööle. Samas ajalehes mainitakse (1906) üht väikest eesti asundust kuskil Wahnapitaes, kõigest 5 hinge, seega vist üks perekond [62]. üksikuid väiketalupidajaid leidus sellal ka mujal Ontarios. Artur Lington, kes saabus koos isaga Kanadasse 1912, töötas lihttöölisena mitmel alal ja asus lõpuks alalisse asukohta ise ostetud 42-aakrisele maatükile Kamnistiquas, 30 miili Fort Williamsist läände [63]. ületamatute raskustega võideldes ei saanud nad kunagi majanduslikult jalgu alla. Linnades oli eestlasi veel vähem, Vanaeestlane Gustav Kulp, 89 aastat vana (1969), saabus Kanadasse 1912 ja asus Torontosse. "Mina olin esimene", jutustab ta, "Queen Streetil oli lehemüük, saksa, inglise, vene, poola. Eesti lehte ei olnd ja soome lehte. Siis panin ülesse suure kirja, et kui keegi iestlane on, kirjutage alia oma adress. Ei olnud. Peale minu nelikuud hiljemalt tuli üks iestlane ..." [64].

Niagara poolsaareks nimetatud ala Ontario ja Erie järve vahel asub Euroopaga võrreldes Kesk-Itaalia laiuskraadil. Maheda kliimaga puuviljavööndis, mis on kaitstud järsandikuga külmade tuulte eest ja soojendatud suure veemassi poolt, kasvatatakse puuviljafarmides viinamarju, virsikuid, kirsse, ploome jne. Kuna talundid on üldiselt väikesed ja nende suurus harva ületab 20 aakrit, siis oli neid kergem omandada ja ka kergem harida ainult ajutist abitööjõudu kasutades. Eestlaste asumine siia Timminsist ja mujalt toimus alles pärast Esimest maailmasäda, kuigi tulevastest puuviljafarmeritest mitmed olid juba varem Kanadasse asunud nagu Juhan Markie, kes tuli Eestist Kanadasse juba 1907, töötas siin mitmel pool ehitustöölisena, kuid farmi St. Catharines'i ligidale ostis alles 1929. Esimeste farmiomanike hulka kuulus ka Jaan lives, kes oli enne seda 15 a. Am. ühendriikides elanud, Eestisse tagasi läinud, naise võtnud, kodumaal tööd leidmata 1923 Kanadasse asunud ja 1927 endale puuviljafarmi ostnud [65]. Mujal Lõuna-Ontarios ei asunud ka eestlasi sel perioodil.

Quebec

Kanada suurim provints Quebec (pindala 594.860 ruutmiili, suurem kui Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania ja Portugal kokku) on asustatud nelja miljoni prantslasega, kuna ülejäänud miljonist (1961) pool on Briti saartelt pärit. Provintsi omapära tottu - domineerivad prantsuse keel ja katoliku usk - polnud eestlastel siin eeldusi mujale asumiseks, kui provintsi suurlinna Montreali, mis enne Esimest maailmasõda oli siiski ingliskeelne ja majanduslikult inglismeelne. Mitmed eestlased peatusid siin lühemat aega töökohaga ühenduses, nagu Juhan Markie ehitustöödel olles. Esimese eestlasena asus püsivalt Montreali Hiiumaalt pärinev Villem Kerson (s. 1890), kes 16-aastase noorukina lahkus salaja Tallinna sadama kaudu Soome, kust algas ta nelja-aastane meremeheelu. Ta lahkus laevalt Kanadas 1910, peatus algul Ontarios ja asus 1912 Montreali. Siin omandas ta insenerihariduse, võttis osa mõlemast maailmasõjast ja hiljem saabunud eestlaste seltskondlikust tegevusest [66].

Mereäärsed provintsid

Kolm idapoolset väikeprovintsi on vanad asustusalad tihedama elanikkonnaga võrreldes teiste provintsidega. Nii New Brunswick (27.985 ruutmiili), Nova Scotia (21.068 ruutmiil)i ja Prince Edward Island (2.184 ruutmiili) liitusid konföderatsiooniks 1867, kuna Newfoundland (154.734 ruutmiili) liitus Kanadaga alles 1949. Kõigis neist provintsides on Briti saartelt sisserändajate järglased suures enamuses võrreldes teiste rahvustega. Eesti sisserändajad, kes maabusid Halifaxis, nägid neid provintse läbi vaguniakna, teel läände. Andmed puuduvad, et neist keegi oleks sellal sinna asunud. Tänapäeval elab eestlasi igas neist provintsidest.

ALLIKAD JA VIITED

1. Canada One Hundred 1867-1967. Ottawa, QP. 1967.

2. Maakorralduse kirjeldus V. Matiisenilt.

3. The Red Deer Advocate, 19. 1. 1967.

4. AEP nr. 1, jaan. 1901.

5. AEP nr. 6, nov. 1903

6. Fritz Kinna käsikirjast.

7. Meie Tee nr. 1-2, 1956.

8. Jutustanud tütar Liisa Mõttus 1965.

9. Need olid: Juhan Oru, Mikel Rahu ja Juhan Neithal, saabunud Nurmekunde asundusest Tveri kub. 1901.

10. J. Sillak (1. 7. 1864 - 5. 12. 1953) lõpetas Tartu ülikooli usuteaduskonna 1888; pärast ettevalmistust Tallinna missioonikoolis ta siirdus 1891 Inglismaale end inglise keeles täiendama. ühendriikidesse jõudis ta 1892, lõpetas täienduskursused Missouri Sinodi Springfieldi seminaris ja asus kirikuõpetajana tööle piirkonnas, kuhu kuulusid San Francisco, Astoria Oregonis, Michigan, Põhja-Dakota ja Kanada asundused läänerannikult kuni Manitobani. Selles laialdases piirkonnas, mis haaras üle 2000 miili, ta teenindas lätlasi, eestlasi, sakslasi ja venelasi.

11. Fritz Kinna andmeil, vt. ka Meie Tee 1965, Ik. 183.

12. The Red Deer Advocate, 28. 6. 1967.

13. V. Matiiseni andmed.

14. Laul August Posti päeviku vahelt, pärineb töökängist, kui A. Post oli raudteetöödel 1903-1905. (V. Matiisen.)

15. Report on Small Water-Powers. A. M. Beale. Ottawa, Dept. of Interior, Annual report 1913. (V. Matiisen.)

16. Uue Ilma Juubeli Album 1936, lk. 62. Sam ja Hendrik Kinna kirjutis.

17. "Vastastikuse Tulekinnituse ühisuse" pçhikiri vçeti pèrast parandusi lçplikult vastu H. Kingsep'i esitatud kujul 3. juul. 1910. Iga kindlustaja annab veksli kolme allkirjaga oma sissemaksuosale, mida kasutatakse tuleçnnetuse korral. Kindlustuse väärtus on pool täisväärtusest ja leping on kolmele aastale. Väljaspoolt MEOS-i liikmeid vastu ei võeta ja jooksvad kulud kaetakse ühtlase aastamaksuga.

18. New Yorgi eesti tööliste meelsuse ja Vene propaganda paikapidav kirjeldus leidub ühe hilisema tagasimineja raamatus, vt. E. õun, Võibolla järgmisel ööl ... Stokh., EMP, 1956.

19. Retke kirjeldus vt. Ik. 8, mille aluseks Meie Tee nr. 1-2, 1956, Alex Oro paranduste ja täiendustega.

20. Meie Tee, op. cit. Alex Oro kiri 7. 11. 1965, KEAK nr. 6, loetleb 41 farmi ja 171 hinge.

21. Stettler Independent, 24. 6. 1961 "Linda Hall Anniversary".

22. Red Deeri lähedusest ülekolinud eestlased said CPR-ilt maad "veerandite" viisi 11 dollarit aaker 10-aastase järelmaksuga. Alex Oro kiri 7. 11. 1965.

23. Alex Oro kiri 1966. KEAK nr. 91.

24. Seltsi liikmete nimekiri 26. juunil 1910, KEAK nr. 10 A.

25. See piibli lause (Jos. IX, 21) oli 19. sajandil sageli tarvitusel Kanada põllumajanduse sulaseosa iseloomustamiseks: "Hewers of wood and drawers of water". Toim.

26. Näit. "Uue Ilma" juubelialbum 1936, Ik. 46 j.e. toob A. Thomsoni kirjelduse Kanada põllumeeste eluolust, mis on rikkalikult varustatud statistiliste andmetega ainsaks otstarbeks, ässitada Kanada eesti farmerit energilisi samme astuma nende põhjuste kõrvaldamiseks, "millised ähvardavad temalt võtta vaba inimese õigused, teda alla surudes keskaegsesse orjusesse". Toim.

27. Alex Oro kiri 16. 12. 1965. KEAK nr. 86 a.

28. Alex Oro kiri 28. 1. 1966. KEAK nr. 10; Stettler Independent 24. 6. 1961.

29. Segaabielusid on 13, eestlasi poissmehi 1 ja lesknaisi 1. Stettleri linnas eluneb 1 eesti perekond. Pärast Teist maailmasõda on Linda asunduse piirkonda juurde tulnud ainult A. Raadiku perekond.

30. Alex Soopi kiri 23. 11. 1965.

31. Nime tekkimise kohta vt. The Lethbridge Herald 7. 4. 1956 ja Encyclopaedia Canadiana, op. cit. "Barons".

32. AEP nr. 4, juuli 1904.

33. AEP nr. 1, jaan. 1908.

34. The Lethbridge Herald 7. apr. 1956.

35. AEP nr. 3, mai 1906.

36. Meie Tee nr. 1 (28) ja nr. 6, 1934.

37. Meie Elu nr. 29 (279) 1955.

38. AEP nr. 10, dets. 1898.

39. AEP nr. 1, jaan. 1907.

40. Meie Tee nr. 3/4, 1961, tsiteerib AEP andmeil.

41. Isabella V. Crawfordi ..Malcolm's Katie", 1884: My axe and I, we do immortal tasks; We build up nations - this my axe and I.

42. KEAK nr. 90, ingliskeelne kiri.

43. Andmed peamiselt J. Smithi mälestustest, KEAK nr. 16.

44. Näit. Medicine'i oru eesti seltsi otsus 9. juun. 1912 kutsuda 30. juunil korraldatavale peole ka Stettleri, Sylvan-järve ja Lethbridge'i eestlasi ja Stettleri eesti seltsi kutse 13. juun. 1913 Medicine'i oru eestlastele tulla nende jaanipäevapeole.

45. Alex Oro kiri 7. 11. 1965. KEAK nr. 6.

46. Prof. Clive H. Cardinali väljend. Ukrainian Year Book.Winnipeg, 1951-52.

47. KEAK lisa 29.

48. Seadlus oli mõeldud sundmobilisatsiooni vastaste kõrvaldamiseks. Hääleõigus võeti kõigilt, kes kuulusid sündimiselt "vaenlase" rahvusse, kes igapäevases elus kõnelesid "vaenlase" keelt või kes olid saanud Briti alamaks alles pärast 1902. a. märtsikuud. Vt. The Canadians 1867-1967. Toronto, Macmillan, 1967, Ik. 189.

49. The Oxford Story. Toronto 1967.

50. Notes on the Canadian Family Tree. Ottawa, QP, 1960.

51. A. Joasalu andmed 1966, talle jutustanud Aug. Ots, kes püüdis kalu B. K-s 1935-1952. KEAK nr. 45 III.

52. AEP nr. 6, nov. 1903.

53. AEP nr. 10, jaan. 1905 ja nr. 3, mai 1911.

54. Dominion Bureau of Statistics. 1961 Census of Canada. Population, Ottawa, QP 1967.

55. KEAK arhiiv nr. 76. 21. 11. 1967.

56. R. Kreem usutlemas Georg Thomasbergi Winnipegis 1951.

57. AEP nr. 5, sept. 1900 ja nr. 3. 1903.

58. G. Koosti jutustus helilindile 6. 4. 1966. KEAK arhiiv. Selleks ajaks olid Sarapuu kaks poega ja ta tütar juba Chicagosse asunud ja "eesti küla" kadunud. Toim.

59. Andmed E. Silm, dets. 1968. KEAK arhiiv.

60. Temiskaming and Northern Ontario Railway, 1946 ümber nimetatud Ontario Northland Railway. Toim.

61. 1908. a. paiku jõudis Timminsisse Aleks Krents (Krants), kes seal hiljem poissmehena suri. Enne Esimest maailmasõda tulid Juhan Puusepp ja Juhan Torn, kellele järgnesid ta vend, kaks õde ja hiljem ka pruut. Samal ajal ümber asunud Kaarel Lepik abiellus Torni üega, kuna Kusta Tasane abiellus teise õega. Ka Juhan Antson (Hanson) abiellus eestlannaga: Juhan oli saabunud siia koos kahe vennaga, kes surid Timminsis poissmeestena. Poissmehena suri ka Toomas Waldorf. Timminsis suri ka Juri Truu (Georg Johnson), kes oli olnud kaks korda abielus soomlannaga. William Tiide(r)man tõusis Timminsis hotelliomanikuks. Andmed E. Tohver.

62. AEP nr. 1, jaan. 1901 ja nr. 5, sept. 1906.

63. KEAK arhiiv nr. 28, 1966.

64. KEAK helilindilt. Usutlus 20. 3. 1969.

65. KEAK nr. 22. St. Catharines'i vanad eestlased.

66. VES 5. 8. 1950: "Willem Kerson 60-a." KEAK nr. 26 A.