Avatud Ühiskonna asutaja, loodusteadlane Matti Masing tahab interneti abil ühiskonda ja riiki arendada. Hiljuti õhutas ta eestlasi „lahti saama oma vanast mõtlemisest” ning asuda teele „uuel mudelil põhinevasse uude avatud ühiskonda”. Justkui selline filosoofide loodud uus ühiskond saaks kui mitte kogu maailma, siis vähemalt Eesti muuta Piiblis lubatud tuhandeaastaseks rahuriigiks. Eesti praeguse, mitme põhiseaduse sätte vastase toimingu tõttu tekkinud olukorda tuleks hakata muutma okupatsioonieelse mõtlemise ja korralduse kohaselt.
Vana mudeli kohaselt hõlmas Eesti ühiskond eestlasi ja vähesel määral teistesse rahvustesse kuuluvaid isikuid. Uus avatud ühiskond on ilmselt see, mille peaksid eestlased moodustama koos kõigi siia elama saadetud endise Nõukogude Liidu venekeelsete kodanikega. See ühiskond oleks tõesti uus, sest koos elama soovitakse panna kaks rahvust, kellest üks on sajandite vältel olnud alistatu ja teine alistaja. Aastate 1945 ja 1991 vahel see kooselamine teostuski – ilma et eestlased oleksid seda kaudseltki soovinud. Venelastel selle vastu midagi ei olnud, sest nende rahvuslik uhkus ning üldine heaolu suurenes tänu nende eesõigustele, mis nende siia elama saatmisega kaasnesid. Praegu pole Eestis venekeelsetel elanikel enam õigust nõuda eestlastelt vene keele oskamist, kuid neil on siiski õigusi, mida ei ole ühelgi lääneriikidesse sisserännanul.
Riigivõim on vene rahvusse kuuluvate isikute tundeid arvesse võtnud ning tänaseni püüdnud valitseda nii, et venelased - Marju Lauristini eestlastele suunatud manitsuste kohaselt – „võiksid end hästi tunda”. Ja nii võivad venelased Eesti vallutamist tähistavale monumendile Tallinnas kuhjata igal aastal meeletul hulgal lilli – eesti peavoolu meedia poolt tähelepanu vääriva sündmusena. Riigivõim on igati püüdnud venelasi mitte solvata ning jätnud märkamata, et 1944. a suvel ja sügisel 60 000 eesti meest püüdsid sangarlikult võideldes tõkestada Punaarmee sissetungi kuni läänest tuleva abi saabumiseni.
Tänaseni on peavoolu meedia vältinud arutelusid, mis kajastaksid mitmesaja tuhande venelase okupeeritud Eestisse elama saatmist ning miks iseseisvuse ennistamise järgselt võttis valitsus ja riigikogu vastu otsused, mille tähtsus oleks nõudnud rahvahääletuse korraldamist. Reformierakonna veebilehel avaldatu kohaselt „Reformierakond on veendunud, et järjekindel ja edukas naturalisatsiooniprotsess vastab stabiilse ja integreeritud Eesti ühiskonna huvidele. Riik peab arendama soodsaid võimalusi, aitamaks kaasa kodakondsuse omandamise eeltingimuste täitmisele, muutmata kehtiva kodakondsuspoliitika põhiprintsiipe. … Seisame avatud demokraatliku ühiskonna eest, kus inimeste õigused ja vabadused on ülimuslikud ning loodud on võrdsed võimalused igaühe arenguks ja heaoluks.” Välja arvatud hiljuti loodud Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ja Eesti Vabaerakond, on teised seni võimul ja opositsioonis olnud erakonnad pidanud kasulikuks muundada eestlaste loodud Eesti Vabariik Rein Taagepera mõistete kohaseks „eesti kodukeelega ja vene kodukeelega eestimaalaste” riigiks.
Eespool osundatud Reformierakonna valemi „stabiilse ja integreeritud Eesti ühiskonna” kujundamiseks on tänaseni kõik riigivõimu kõrgemad esindajad heaks kiitnud. Põhiseaduse kohaselt on riik kohustatud tagama eesti rahvuse üle aegade kestmise. Riigi nimel toimijad on aga põhiseadust „eesmärkide kohaselt tõlgendades” (vt „Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne”) pidanud esmatähtsaks luua demokraatlik ühiskond, „kus inimeste õigused ja vabadused on ülimuslikud”. Võib oletada, et riigivõimu ja ilmselt ka peavoolu meedia arvates on võimalik toimida Edward Lucas’e soovituse kohaselt ning „uued eestlased nii kiiresti ja nii sügavalt kui võimalik eesti ühiskonda integreerida”. Lucas’e soovitus põhineb tõenäoliselt lääneriikide kogemustel: sinna sisserändajad üldiselt soovivad kiiresti sulanduda kohalikku ühiskonda. Nelikümmend aastat Kanadas elanud tavakohase sisserändajana võin kinnitada, et üldiselt paremat elu otsivad sisserändajad on huvitatud ainult enda elu korraldamisest. Väga vähesed on huvitatud osalema kohalikes ühiskondlikes ettevõtmistes. Seega Reformierakonna poolt oluliseks peetud „järjekindel naturalisatsiooniprotsess” ei pruugi tagada „stabiilse ja integreeritud Eesti ühiskonna” tekkimist. Üsna naiivne on arvata, et rahvus, kes rohkem kui paarisaja aasta vältel on olnud võidukas vallutaja, tahab sulanduda ühte väikesse rahvusse, keda nad on oma võitudega anastanud ning kelle keel, temperament ja tavad kardinaalselt erinevad nende omadest. Eestisse elama saatmine ja siin elamine meeldib venelastele, sest neil oli ligemale poole sajandi vältel võimalik elada paremates tingimustes kui neil, keda Eestisse elama ei saadetud. Isegi nüüd, kus neil kõiki toonaseid eeliseid enam ei ole, ei taha nad oma kodumaale tagasi minna. Samas pole neil kõige vähematki põhjust ega vist ka soovi oma rahvuslik kuuluvus minetada. Teades, et Vene Föderatsioon tahab endist Vene riigi suurust ja mõjuvõimu taastada, võib siinsete venelaste rahvuslik iseteadvus vaid suureneda. Ärimehed on seda iseteadvuse suurenemist tajunud ning asunud vene keelt kasutama üha laiemas ulatuses – ilma et keegi seda tauniks.
Põhiseadus ei luba kedagi diskrimineerida rahvuse või keele tõttu, Reformierakonna ja senise riigivõimu lubadus luua võrdsed võimalused igaühe arenguks, teadmine, et eestlaste maa-alaga koos elanikega on olnud väga pikka aega Venemaa valduses ning nooremate venelaste vanematele antud alaline Eestis elamise luba, võimaldavad siia genotsiidi eesmärgil elama saadetute järglasi järeldada, et neil on õigus end pidada Eesti Vabariigi põliselanikeks ning nõuda avatud ühiskonna põhimõtete rakendamist. Põhiseaduse säte, mis lubab kohalikus asjaajamises kasutada vene keelt kinnitab, et iseseisvust ei julgetudki või ei soovitudki ennistada.
Täiesti arusaadavalt on siinsete venelaste hulgas neid, kes end Eesti põlisrahvaks ei pea, on omaalgatuslikult kodanikuks saamise tingimused täitnud ning on nõus oma keelt ja kultuuri viljelema ühiskondliku tegevusena. Suurem osa juba Eesti kodakondsuse saanutest ja need, kes on õigusjärgselt Vene Föderatsiooni kodanikud, on aga ilmselt veendunud, et Eesti peab olema kaherahvuseline riik. Kakskeelses Eestis, kus juba alates aastast 1992 riigivõim pole tahtnud arendada eestlaste rahvuslikku iseteadvust, on eestlaste sulandumine vene rahvusse palju tõenäolisem kui vastupidine lootus.
Eestlaste ja venelaste rahumeelne kooselamine on tõenäolisem vaid siis, kui kõik mõlemasse rahvusse kuulujad on teadlikud kõigist neid hõlmanud ajaloolistest sündmustest – eriti neist, mis käsitlevad aega 1939 – 1991. Kui eestlased ja venelased teavad, et Nõukogude Liit saatis Eestisse elama suurel hulgal venelasi vaid selleks, et eestlased vene rahvusse sulandada, siis on võimalik ennistada Eestis okupatsioonieelne olukord ning 1 – lõpetada kõik venelaste integreerumise kavade koostamine ja rakendamine ning venelaste Eesti kodakondsuse taotlemisele õhutamine, sest kodanik saab olla lojaalne vaid siis, kui ta on ise soovinud kodanikuks saada; 2 – jätta venelaste keele ja kultuuri viljelemine kultuurautonoomia seaduse alusel nende endi korraldada ja rahastada; 3 – hakata energiliselt arendama rahvuslikku iseteadvust, eriti noorte osas ning avalikult tähistama eestlastele olulisi ajaloolisi sündmusi ilma küsitlemata, mis venelased sellest arvavad. Tee avatud ühiskonda, mida Matti Masing õigeks peab ja mille Reformierakond on oma veebilehel avaldanud, saab eestlastele olla vaid tee hukatusse. Sellele teele asumine võib olla Eesti põhiseaduse ja rahvusvahelise genotsiidi karistamise konventsiooni vastane tegevus.
