Autor: Ülo Vooglaid / Artiklid
http://ylokool.com/artiklid/ee...
Loodetavasti olete märganud, et Eestis peetakse juba ammu arvamusi teadmisteks ning kellelgi pole vaja muretseda andmete, hinnangute ja järelduste usaldatavuse pärast. Otsused on meelevaldsed ja süsteemitud. Riigi juhtkond (teadusorganisatsioonide vaikival nõusolekul) lihtviisil ignoreerib Eesti kui probleemi käsitamist ning ka Eesti eri valdkondades ja piirkondades kujunenud probleeme, rääkimata probleemide põhjuste tuvastamise ja avalikustamise vajadusest.
Nüüdseks on teaduslikust käsitlemisest väljas kõik, mis puudutab inimest ja inimkooslusi, ühiskonda ja kultuuri. Bio-, info- ja materjalitehnoloogid on „saavutanud”, et teadusest, teaduslikest uuringutest ja teaduslikust mõtlemisviisist räägitakse Toompeal veel vaid kui mingist võõrast ja kaugest luksusest, mida saavad endale lubada vaid „suured tegijad”.
Oma osa on füüsikute-keemikute tegutsemises etendanud ka nn nõunikud, kes on aidanud vaesumist põhjustavad mehhanismid nii ära peita, et enamik inimesi ei saa üldse aru, mida nendega on tehtud ja edasi tehakse. Varsti hakkame tähistama uut „pööripäeva”, aga olukord, mis on riigis kujunenud, ei lase arvata, et otsustajad on olnud targad ja ausad inimesed, kes on tahtnud teenida oma rahvast.
Algul tundus,
et ühiskonnateaduste likvideerimine toimus kuidagi kogemata ja tahtmatult. Nüüd pole kahtlustki, et ühiskonnateadused on hävitatud sihiteadlikult ja kavakindlalt, selleks et saavutada olukord, kus Eestis poleks enam inimesi, kes suudaksid analüüsida ühiskonnas ja kultuuris toimuvat, tuvastada kausaalsete ja funktsionaalsete seoste süsteem, luua prognoose, näha alternatiive ja rajada selline strateegia, mis on kooskõlas põhiseaduse preambulis fikseeritud aadetega.
Paraku on sellise olukorra kujunemises oma osa ka ajakirjandusel, kus kas ei ole võimekust või tahtmist tegelda ei teadusega, ei teaduslike uuringutega, teadusliku mõtlemisviisiga ega teaduspõhise elukorraldusega. Pole oluline, kas sellise olukorra põhjuseks on valdkonna keerukus või ajakirjanike mugavus, hoolimatus, ükskõiksus, võõrdumine, indolentsus, deprivaatsus, marginaalsus, eskapism või midagi muud.
Oluline on, et ühiskonnateadust Eestis enam pole.
Saadikud, teadlased, ajakirjanikud
- kogu haritlaskond, peaks teenima oma rahvast ja olema hooles kõige selle pärast, tänu millele on üldse võimalik ühiskonnas küllalt süsteemselt ja täpselt orienteeruda, luua prognoose, leida alternatiivide hulgast optimaalseid lahendusi, edasi- ja tagasisidestada tegevust kõikides eluvaldkondades.
Eesti vaevleb vaesuses. Seetõttu toimib priiskamine mis tahes vastuvõttudel valdavale osale elanikkonnast vastikuna. Kui riik edasi võõrandub (pöördub oma loojate vastu, muutub neile veel rohkem vaenulikuks jõuks), siis suurt juubelit ei tule.
Nn rahvakogul kõne alla võetud „küsimused” ei hõlma peamist. Olen püüdnud sellele ka varem tähelepanu juhtida, aga kuna „tegijad” ei pea mitte kuskil mitte kuidagi vastutama selle eest, mida nad räägivad, teevad ja tegemata jätavad, pole rääkimisest ega kirjutamisest mitte mingit kasu.
Sellest ajast peale, kui rahvast hakati käsitama vahendina ja võimul püsimine muutus eesmärgiks, on Toompeal ja Kadriorus kombeks kuulata vaid ennast.
Pinged kasvavad
Kui keegi arvab, et ühiskonnas kujunenud olusid ja olukorda on võimalik mingite trikkide abil muuta, siis tuleks talle kaastunnet avaldada. Muutusi oleks võimalik esile kutsuda ühiskonnas ja kultuuris kujunenud pingete põhjuste (kausaalsete ja funktsionaalsete seoste süsteemi) muutmise abil. Paraku oleks ju siis vaja need seosed avastada,sõnastada ja avalikustada. Järelikult peaksid riigis olema selleks suutelised inimesed, organisatsioon koos vastava taristuga.
Mida kauem haritlaskond kannatab Toompeal võimul olevaid Vaheri- ja Aaviksoo-tüüpi vastutusvõimetuid isikuid, seda rängemaks kukkumine kujuneb ja seda kallimaks läheb hind, mida nn maksumaksja (loe: rahvas) peab oma vaguruse (hoolimatuse?) eest maksma.
„Majandus”,
mis püsib kuidagi püsti vaid toetuste ning abiprojektide ja -programmide najal, ei saa olla jätkusuutlik. Inimesed hoiavad pead kinni ja küsivad: kas Toompeal tõesti ei ole mitte keegi võimeline aru saama, millest sõltub rahva heaolu ja riigi tulevik?
Väärtusahelad on katkenud ja turg ei toimi.
Miks Reformierakonna liidrid, kes väidavad, et nende peamiseks saavutuseks on just majandusedu, ei tee märkamagi seda, milline on tegelik olukord, milline on tööhõive ja milline osa elanikkonnast on selle „õnne” tõttu kaotanud kõik. Mida vastata inimestele, kes on uskunud, et riigi juhtkond tahab teenida oma rahvast?
Kas võib vastata, et nad saavad seal kõrgel aru küll, aga neil on ükskõik, sest nad ajavad üht teist asja? Või peaks vastama, et nähtavasti nad tõesti ei saa aru, mida nad teevad ja mis on nende tegevuse tõttu riigis juhtunud?
EL-is pidid kehtima ausus ja õiglus. Paraku pole neist veel midagi näha. Küllap aeg näitab, kas oli tegemist siinse või mõne teise juhtkonna saamatuse või teadliku pettusega, või oli mõeldud hästi, aga välja kukkus kõik sootuks teisiti, kui oli mõeldud.
* * *
Ühiskonnateadust Eestis ei ole. Järelikult ei saa olla teaduslikke uuringuid ega ekspertiise, teaduslikult põhjendatud süsteemseid arenguprogramme ja alternatiivide võrdlusi. Oluline on ka see, et uuringute puudumise tõttu ei saa juurde tekkida uusi õppejõude ja siis ka ühiskonnaõpetajaid.
Vaja on vastata küsimustele: miks on Eestis paha elada ja millistel eeldustel saaks elu Eestis muutuda taas kord elamisväärseks? Kui juhtkond ei ole usaldusväärne, siis ei aita mingid meetmed, olenemata sellest, kes, kus ja kuidas nad esitas. Vaja on ükskord ometi aru saada, et kui pettust varjata või täiustada, siis muutub elukeskkond veel vähem talutavaks.
Eesti Teadusagentuuri ja ülikoolide juhtkonna tegutsemine ühiskonnateaduste kaotamisel ei ole ei eriline ega erandlik. Seda kinnitab ka fakt, et Brüsselist „anti” Eestile mitukümmend miljonit krooni teadusmeedia projektiks „TeaMe”. Rangelt oli seejuures rõhutatud, et seda raha võib kasutada ainult loodus- ja tehnikateaduste propageerimiseks.
Mis saab edasi?
Võimalusi ei ole kuigi palju:
1.Riigikogus on nii palju arukaid, vastutusvõimelisi ja riigimehelikult mõtlevaid isikuid, kes suudavad korraldada radikaalse riigireformi, mida võib vist nimetada ka restardiks, ja nad üritavad päästa seda, mida veel päästa on;
2.Riigikogu eelistab vaikselt edasi istuda ja rahva vimm kasvab üle selle piiri, mida suudetakse kannatada. Siis algavad sündmused, mida pole praegu võimalik prognoosida.
Sellest ajast peale, kui rahvast hakati käsitama vahendina ja võimulpüsimine muutus eesmärgiks, on Toompeal ja Kadriorus kombeks kuulata vaid ennast.
Vaja on vastata küsimustele: miks on Eestis paha elada ja millistel eeldustel saaks Eestis elu muutuda taas kord elamisväärseks ja juhtkond usaldusväärseks?
Eesti ühiskond on kriitilisel teel
Arvamus
TRENDING
