Ettekanne Eesti Üürnike Liidu konverentsil Salme Kultuurikeskuses 4. veebruaril 2015
Eesti Vabariigi põhiseadus, mis võeti vastu 1992. aastal rahvahääletusel sätestab prembulis EV põhieesmärgi – tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine. Seda sätet varasemates põhiseadustes ei olnud. Fraas lisati teksti Põhiseaduse Assambleel rahvaalgatuse korras töö lõppjärgus . See oli Võrumaa metsavenna ja Eesti Kongressi liikme Alfred Käärmanni ettepanek. Tuleb vaid imetleda Käärmanni geniaalsust, kes metsakohina saatel ja tagaotsitava staatuses sõnastas Eesti riigi eesmärgi – Eesti riigi mõtte. Aga tema oma olukorras tundis ka kõige rohkem puudust kaotsiläinud riigist.
EV Põhiseaduse preambul fikseerib püsiva iseloomuga ülesanded ehk põhiülesanded, mida Eesti riik on kohustatud täitma. Riigi esmane ülesanne on sisemise ja välise rahu ning julgeoleku kaitsmine; teine on rajada riik, mis tagab ühiskondliku edu ja üldise kasu. Kolmas preambulis fikseeritud põhiülesanne on, et Eesti riik peab tagama eesti rahva ja kultuuri säilimise läbi aegade.
Rahvastikuteaduses kohtame sageli seisukohta, et rahvastiku-protsessid on jäigad ja mittejuhitavad. Näiteks Reutersi blogis leiame professionaalse ülevaate pealkirjaga “Demograafia kui saatus”. Meie põhiseaduse preambul on teist meelt – tema fraas rahvuse säilimisest eeldab rahvastikuprotsesside juhitavust.
EV põhieesmärgi ja põhiülesannete määratlemisel kasutan allikatena Põhiseaduse Assamblee stenogramme, EV Põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuannet aastast 1998 ja Põhiseaduse kommenteeritud väljaannet 2012. aastast. Rääkides demograafilistest andmetest kasutan Statistikaameti poolt avaldatud andmestikku.
EV põhieesmärk ja põhiülesanne: tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Kas seda on palju tahetud globaliseerimisajastul? Kus on selle maksiimi juured? Need ulatuvad valgustusajastusse, millele viitab Eesti ja Lennart Meri suur sõber Max Jakobson: Herder oli kultuurinatsionalist, kes väitis, et igal keelel ja kultuuril on omaette väärtus. See kehtib ka täna. Rahvuse säilimise idee kannab rahvuslik-herderlikku mõtteviisi ja teiste rahvust jaoks tasakaalustab seda preambulis kantiaanlik-vabariiklik mõtteviis – vabadus, õiglus, õigus. Euroopa mõlemad vaimusuurused on jätnud oma jälje Eesti põhiseadusesse.
Mõistagi on demograafilise olukorra stabiliseerimine erakordselt raske ülesanne, milleks on riigi poolt vaja tagada vastavad tingimused ja keskkond. Kellele on pandud juhtiv roll ja vastutus? Sellele annab vastuse EV Põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne: riiklike eesmärkide ja ülesannete täitmine on adresseeritud eelkõige seadusandjale – niisiis Riigikogule.
Kuidas on täidetud Eesti Vabariigi põhiülesanne? Rahvastikusündmused Eestis ja maailmas käivad oma rada ega hooli nähtavasti seadusandlusest. Küll on meil õigus küsida, kuidas on täidetud Eesti rahvuse säilimine kui riigi põhieesmärk ja püsiva iseloomuga ülesanne? Ja õigus on küsida, miks me ei kohta valitsusasutustes selle küsimuse sõnaselget püstitamist? Rahvastikustatistika andmestik, depopulatsioon ja rahvastikukriisi ilmingud kinnitavad, et hoolimata hiilgavatest saavutustes paljudel rinnetel on Eesti Vabariigi põhiseaduses fikseeritud põhiülesanne mitterahuldavalt täidetud. Seda näitas juba jooksev rahvastikustatistika, aga eriti rahvaloenduste andmed.
Kui taasiseseisvumisel oli Eesti rahvaarv 1,56 miljonit, siis Statistikaameti andmeil 1. jaanuaril 2015 oli see 1,31 miljonit. Rahvastikukadu 250 tuhat inimest. Taastatud omariikluse vältel on Eesti kaotanud peaaegu viiendiku oma rahvast – 17%. Positiivse näitajana on keskmine eluiga nii meestel kui naistel pikenenud ümmarguselt 7 aasta võrra, kuid see osutab ka rahvastiku vananemisele ja reproduktiivses eas olevate inimeste hulga kahanemisele – rahva viljakusvõime alanemisele. Eestlaste arv 1991. aastal oli Statistikaameti andmeil 966 tuhat ja 2013 vaid 913 tuhat.
Ettekandjale on hästi teada need meetmed, mida Eestis on rahvastikukriisi vastu rakendatud: vanemahüvitis, lastetoetused, vajaduspõhised lastetoetused, maksusoodustused kahe lapse puhul, isapuhkus, vanemapension jt. Kahjuks pole need osutunud küllaldaseks sündimuse viimisel taastetasandile – kahe aastakümne jooksul on puudu neljandik sünde. Niisiis – palju on tehtud, aga palju on ka tegemata. Riigipoolselt puuduvad institutsioonid, kes tegeleks rahvastikutaaste problemaatikaga igapäevaselt.
Kevadel 2013 teatas Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna, et kogu seadusandlus tuleks demograafia seisukohast üle vaadata. Igati õigustatud ja hea mõte. Siis me veel ei teadnud, et Tsahkna väljaöeldud sõnu isegi tõsiselt ei võta ja see on ainult rahvale rahustamiseks. Haarasime Tsahkna ettepanekust kinni. Riigikogu komisjonidelt ja fraktsioonidelt küsisime toetust õiguskantsleri sellekohasele ettekandele Riigikogus. Teadsime seda ettepanekut tehes, et õiguskantsleri meeskonnas on poolsada töötajat – jõudu kui palju! Põhiseaduskomisjoni esimees kirjutas vastu, et Riigikogu ei teosta õiguskantsleri tegevuse üle järelevalvet ega saa ka õiguskantslerile öelda, millele ta oma ettekannetes Riigikogule peaks keskenduma. Jälle alguses tagasi nagu lauamängus.
Kodurahufoorumi 4. oktoobril 2013 ettekandes esitasin mõningaid ettepanekuid, mis on seadusandja pädevuses: Riigikogu rahvastikukomisjoni moodustamine; rahvastikuseminari käivitamine Riigikogu liikmetele ja nõunikele; rahvastikuministri portfelli taastamine; olulise tähtsusega riiklike küsimuste aruteludele sätestada teadulikul alusel ettevalmistus ja otsustamiskohustus; märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadust täiendada sättega sisulise vastamise kohustusest. See kõik pole palju, aga seegi on vaja ära teha probleemi lahendamise heaks.
Palusin justiitsministeeriumil anda õiguslik hinnang Kodurahufoorumi ettekande Eesti Vabariigi põhiseadus ja rahvastikukriis järeldustele: "Mis võib pika kirjavahetuse põhjal järeldada? Kahjuks seda, et põhiseaduse preambula kõlbab küll peokõnedeks, aga igapäevase tegevusjuhendina tal jõudu ei ole. Rahvastikukriisist ülesaamiseks vajaliku seadusloome puudumine on seadusandlik tegematajätmine Riigikogu poolt. Ühtlasi veendusime, et Riigikogu liikmete ametivandega võetud ustavus Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale ei kohusta neid rahvastikukriisi tunnustama ja sellest väljapääsu otsima. Olulise tähtsusega riiklike küsimuste arutelud selles valdkonnas on jäänud jututoaks". Justiitsministeeriumi kirjas nr 10-4/13-9735-2 vastati, et sellane õiguslik hinnang ei ole kahjuks Justiitsministeeriumi ega justiitsministri ülesannete täitmise raames teostatav. Aga kes siis vastab, kes annab hinnangu? Jälle kodus tagasi nagu lauamängus.
Edasi pöördusime kirjaga Toompea Haridusseminari nimel peaminister Andrus Ansipi poole: Teie olete Peaminister ja Eesti Reformierakonna esimees, kellel on enamus Riigikogus (….) Palun Teid rakendada abinõusid eesti rahva kestmiseks, mida nimetasin . Praegu on nende jaoks ülim aeg, sest reproduktiivses eas on veel kaheksakümnendatel ilmavalgust näinud rohkearvuline põlvkond, kes tõenäoliselt andsidki vanemahüvitise arvele kirjutatud lisasünnid. Mis edasi, seda keerulisem on ülesannet täita kahekordselt vähenenud potentsiaalsete sünnitajate arvuga. Palun ärge lükake seda, mis on võimalik täna teha, tulevaste Valitsuste lauale. Neil see võib-olla ei õnnestugi enam!
Peaminister ei pidanud vajalikuks vastata omakäeliselt, seda tegi tema nõunik Kalev Kukk. Vastuskiri kujutas endast verbaalset ekvilibristikat demograafia valdkonnas neljal leheküljel, kuid meie ettepanekutest oli mööda mindud. Kalev Kukk kirjutas: Isiklikult olen ma aga kaugel sellest, et nimetada Eesti rahvastiku arengus toimuvat kriisiks (…). Lapsed sünnivad, aga hiljem, milles pole midagi laiduväärset. Enamgi, arvestades keskmise eluea tõusu on see igati mõistlik. Selles mõttes pole Eesti veel demograafilises katastroofis, vaid pigem teatavas augus (usun, et ajutises), milles peegeldub nn teine demograafiline üleminek.
Peaminister Andrus Ansip alustas 2005 ja rahvaarv oli sel ajal Statistikameti andmebaasis 1 358 tuhat inimest. Ja nüüd andmed Statistikaametilt 1. jaanuari 2014 kohta – 1 315 tuhat inimest. Lahutamise järel saame tulemuseks, et Andrus Ansipi käe all vähenes Eesti elanikkond 43 tuhande inimese võrra, mis ümmarguselt teeb rahvastikukaoks 4800 inimest aastas. Me ei saa peaministrile kogu vastutust panna, aga me ei saa ka peaministrilt vastutust jäägitult võtta, nagu see kadu pole rääkimist väärt.
Peaminister Andrus Ansipi nõuniku poolt vastamata jäänud küsimused edastasime peaminister Taavi Rõivasele. Saime vastuse nõunik Janis Kukelt: Vabariigi Valitsus tegeleb rahvastiku püsimajäämise küsimustega peaaegu igapäevaselt. Võin kindlalt väita, et valitsuses tehakse otsused eesmärgiga, et meie rahvaarv kasvaks ning meie heaolu ja elukeskkond muutuks senisest veelgi paremaks ja turvalisemaks. Tänane peaminister on oma valitsuskabineti moodustanud, kuhu ei kuulu Teie poolt soovitatud rahvastikuministri portfelli. Rahvastikuga seotud teemad on olulised, kuid need ülesanded on jagatud erinevate ministeeriumite vahel. Vastus on aupaklikum, kuid meie ettepanekute rakenduse suhtes ikka null. Aga rahva vaikne hääbumine jätkub.
Viis aastat peale põhiseaduse kehtestamist ütles austatud ja hinnatud riigikontrolör Hindrek Meri: seaduste täitmise üle kontroll kas puudub või on juhuslik. Seaduste olemasolust jääb väheseks, riigi tunnuseks on seaduste järgimine ja seda kõigi poolt... Õigusaktides püütakse vältida sõna vastutus. Riigikontroll on pidevalt pöördunud Riigikogu ja Valitsuse poole ettepanekutega kehtestada ametnike vastutus. Kõik on justkui nõus, aga midagi ei sünni. Vastutus hajub. Nii on see tänini. Mihkel Oviir rääkis ja praegune riigikontrolör Alar Karis räägib, aga midagi ei muutu. Vaatame nüüd põhja poole Soome põhiseadusele - Perustuslaki § 118 määrab ametis oleva ametniku kohustuse ja annab selgituse, et ametniku tehtud otsuste puhul tekib ametnikul vastutus oma otsuste eest. Nii oleks vaja üksnes sisse tuua see paragrahv Eesti Põhiseadusesse. Miks seda pole tehtud? Vastust teab vaid tuul.
Edastasin Eesti Teaduslikus Seltsis Rootsis peetud ettekande "Rahvastikukriisi kujunemine Eestis, selle tunnustamine ja meetmed kriisist ülesaamiseks", mis oli pühendatud Tartu Ülikooli aastapäevale, Tartu Ülikooli rektorile. Palusime teda kui Rahvusülikooli juhti anda ülevaade omapoolsetest täiendavatest meetmetest rahvastikukriisi ületamiseks. Tulemus - rahvusülikool vaikib, juba teist kuud. Niisamuti vaikib ja hoiab infot rahvastikukriisist kinni kogu Eesti meedia ja Rahvusringhääling.
Aga vastus küsimusele „Kas Eestis on rahvastikukriis“ jääb ikka ebaselgeks. Esitasin selle kirjalikult kaheksale ministrile, palusin selget seisukohta ja vaid haridusminister Jevgeni Ossinovski tunnistas seda. Ülejäänud keerutasid pikalt ja laialt, aga välja öelda ei julgenud, eitada ka ei saanud. Justiitsminister Andres Anvelt saatis ametliku kirja, et tema adresseeris vastamise sotsiaalministrile. Kummastav - valitsuse liige ei tunne rahvastikuprotsesse. Sellele kirjale oli kehtestatud juurdepääsupiirang 75 aastaks. Majandusminister Urve Palo, kes on endine rahvastikuminister, sai kirja ja jäi siiani mõttesse. Välisminister Keit Pentus-Rosimannus ei ole kuu aja möödudes veel vastanud, minu kiri siiski pika otsimise järel leiti õnneks üheksakorruselises majas üles.
Sama küsimus läks ka Riigikogu liikmetele. Esialgu palusin Stockholmis peetud ettekande „Rahvastikukriisi kujunemine Eestis, selle tunnustamine ja meetmed kriisist ülesaamiseks“ suhtes võtta seisukoht. Saatsin selle palve kõigile Riigikogu liikmetele. Poolteise kuu jooksul sain kümmekond vastust. Asjaolusid arvestades vähendasin küsimuse mahtu ja konkretiseerisin küsimust, paludes anda ühe lausega selge seisukoht, kas Eesti on rahvastikukriisis - Eesti rahvastik on jõudnud pöördepunkti, kus erakordne olukord nõuab erakordseid meetmeid ja lihtsalt edasi-edasi ei tööta rahva püsimajäämisel. Tuleb nõu pidada rahvaga, ükski erakond eraldi oma programmidega kriisist väljuda ei suuda . Praegusel hetkel Riigikogu alatiste komisjonide esimehed murravad pead, mida vastata. Aga vastama komisjoni esimees peab, ise nad Riigikogus seda otsustasid.
Kuulajal võib tekkida küsimus, kas mitte Õiguskantsler ei peaks niisugust ettekannet pidama nagu mina siin täna teie ees. Armeenia raadio vastab, et Õiguskantsler seda teha ei saa, sest korralikku palka saades tema peabki rääkima ebaolulist ja vaikima olulisest. Tänan võimaluse eest ette kanda Toompea Haridusseminari uurimus põhiseadusest ja rahvastikukriisist Eesti Üürnike Liidu konverentsil.
