Sir Winston Churchilli palju tsiteeritud arvamus oli, et demokraatia on kõige halvem valitsemisvorm – välja arvatud kõik teised mida on proovitud. Pärast prantsuse revolutsiooni on „demokraatia“ nii populaarseks muutunud, et mõned riigid kasutavad seda isegi oma ametlikus nimes – meenutagem kasvõi Saksa Demokraatlikku Vabariiki, kus polnud demokraatia ega vabaduse hõngugi. Nõukogude Liidu diktaatorid raiusid nagu rauda, et nende riik olevat maailma kõige demokraatlikum.
Eesti Vabariigi põhiseaduse esimene paragrahv väidab, et Eesti on demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandjaks on rahvas. Kui põhiseaduse koostajad tõesti soovisid, et see nii oleks, nurjati see soov niipea kui kehtestati Eesti valimisseadus. Osad sellest parteide nimekirjade “modifitseeritud jagajate jadadega d’Hondti meetodi ülekande valimissüsteemist” ehk sobivad riikidele kus poliitiline kultuur ja eetika on enesestmõistetavad. Mitte aga postsovjetlikus Eestis, eriti veel kui sellist valimisseadust rakendatakse põhiseadusevastaselt. Eestis on iidsest Kreeka demos (rahvas) kraatia (võim, valitsus) kujunenud parto (eestikeelne neologism – tähendusega parteide, rahvusvaheline tähendus – lapsesünnitus) kraatia. Partokraatlikus riigikorras on rahva võimu ärastanud parteid, täpsemalt partei juhid.
Abraham Lincoln väitis, et demokraatia on rahvast tulenev valitsus, kus rahvas valitseb rahva huvides. Partokraatia kõige välja-arenenumal tasemel on parteijuhtide valitsus, kus parteijuhid valitsevad parteijuhtide huvides. See on ainult samm eemal eestlastele hästi tuntud ainupartei valitsusest, kus parteijuht valitseb parteijuhi huvides.
Eesti Põhiseadus sätestab, et Riigikogu liikmed valitakse vabadel valimistel proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Kui defineerida “proportsionaalne” pelgalt vastandiks majoritaarsele, sellisele kus igast ringkonnast valitakse üks saadik, siis võib ka Eesti valimisseadust proportsionaalseks kutsuda. Kui on tegemist aga põhimõttega, et kandidaadid osutuks valituks proportsioonis neile antud häältele, siis põhiseaduses nõutud proportsionaalsuse põhimõtet pole rakendatud. Eesti valimistel on 15 häält saanu pääsenud Riigikokku samas kui tuhandeid hääli saanu on jäänud välja. Kõige enam tekitab võimust võõrandatud rahvale pahameelt raskelt arusaadav “modifitseeritud jagajate jadadega d’Hondti meetodi ülekande valimissüsteem,” mille alusel võib Nõmmel Jaanile antud häälega osutuda valituks hoopis Ivan Sillamäel.
Hirmuäratav näide ringkonnamandaatide ebaproportsionaalsest jagamisest on 2013. aasta kohalikud valimised Tallinnas. Üks 13 häält saanu kandidaat sai volikokku samas kui 717 kandidaati kes said temast rohkem hääli valituks ei osutunud. Kui esimese okupatsioonijärgse Riigikogu valimistel said minu valimisringkonnast minu häältega Riigikogu liikmeks kaks inimest kes selleks kõige vähematki kõlbulikud ei olnud, üks ainult 15 häälega – näib, et isegi kõik ta sugulased ja sõbrad talle häält ei andnud – tegi see mulle tõeliselt häbi. Sain ennast lohutada ainult sellega, et kuigi ma organiseerisin ja registreerisin kuue päevaga enne registreerimise tähtpäeva valimisliidu, jäi valimisnimekirja koostamine nende hooleks kes olid vähemalt jõudnud kandidaatidega tutvuda. Lohutasin ennast ka sellega, et mina seda valimiseadust ei teinud, pigem kritiseerisin niihästi meie viletsat ja vigast põhiseadust kui ka ebademokraatlikku valimiseadust nende tegemise käigus igal võimalusel.
Mõned väikesed, kaugeltki mitte adekvaatsed, parandused on valimisseaduses tehtud – nagu näiteks Riigikogu liikmeks saamise kaugeltki mitte adekvaatne miinimumhäälte nõue. Samas on üritatud aga valimiseadust ka veelgi ebademokraatlikumaks muuta. Võimueliit otsustas veelgi kärpida rahva tahte osatähtsust 2010. aasta Euroopa Parlamendi valimisteks. Selleks kehtestati täielikult kinniste nimekirjadega partei nimekirjade süsteem – valija sai anda hääle ainult parteile, enam isegi mitte partei kandidaadile. Sellega tegid võimukandjad vale arvestuse. Protestiks valis rahvas üksikkandidaat Indrek Tarandi. Seejärel said parteide juhid ilmselt aru, et nad on läinud oma võimujanus ja partokraatia kehtestamises liiale. Ilmselt lootuses, et parteivälised kandidaadid tulevikus esile ei kerki, otsustas Riigikogu üksmeelselt lubada eurovalimistel edaspidi jälle parteide valimisnimekirju.
Üks peamine põhjus miks rahvas on võõrandunud valitsusest ja võimueliidist, nagu näitavad küsitlused, ongi see, et Riigikogu liikmetel pole põhjust hoolida oma valijatest ega arvestada rahva tahte ja arvamustega. Kuna umbes 90 protsenti nendest saavad ametisse partei juhtide poolt koostatud valimisnimekirja alusel oleneb Riigikogu koosseis ilmselt palju enam parteide juhtidest kui rahva tahtest. Parteisulastel on Riigikogus püsimiseks vaja täita parteijuhi käsku. Mida ustavam ta on, mida kuulekamalt ta käsku täidab, seda parema kohaga võib ta arvestada partei juhtide poolt koostatud valimisnimekirjas.
Kas on veel rohtu mis avitab? Kindel samm partokraatlikust riigikorrast demokraatliku riigikorra poole oleks lihtne muudatus valimisseaduses mille alusel osutuvad igast valimisringkonnast valituks kõige enam hääli saanud kandidaadid. Pole vaja häälte ülekandmist, pole vaja „modifitseeritud jagajate jadadega d’Hondti meetodit.“ Valijad otsustaksid vabadel valimistel proportsionaalsuse põhimõtte alusel, nagu nõuab põhiseadus. Üksikkandidaatide suhtes oleks ka rakendatud põhiseaduse sätestatud ühetaolisuse printsiip.
Rohi mis avitaks on ilmselt olemas. Iseasi on panna võimueliit, kes peab selle lihtsa valimiseaduse muudatuse kehtestama, rohtu neelama. Partokraatliku valimisseaduse alusel välja kujunenud Riigikogus on kahjuks tohutu, ja näib et parandamatu, riigimehelikkuse põud.
Meenuvad Ameerika põhiseaduse peamise koostaja Thomas Jeffersoni kuulsad sõnad: „Vabaduse puud peab aegajalt kastma niihästi patriootide kui ka türannide verega.“ Päris kindlasti ei hakka eesti ülikannatlikud patrioodid oma verega Eesti vabadusepuud kastma ja meie võimukartell ole ka veel päris kindlasti türanni nimetust teeninud. Aga midagi drastilisemat, midagi mida pole varem proovitud, peab ette võtma kui me tahame, et eesti rahvas tõeliselt oleks kõrgeima riigivõimu kandja. Arvan, et kõige paremat lootust pakub ausate Eesti patriootide poolt loodud uus erakond, erakond mille peamine eesmärk on muuta valimisseadus demokraatlikuks ja mille kõik kandidaadid annavad notariaalse tõotuse, et nad loobuvad Riigikogu istmest nende nimekirjas enam hääli saanu kasuks. Usun, et selline partei võiks saavutada küllaldase rahva poolehoiu, et oma eesmärk Riigikogus saavutada.
