MÜ ’09 peateema oli Sport ja tervis. Sissejuhatava avaloengu lektor prof. Jüri Daniel sidus mõlemad, nagu oleme juba saanud lugeda (EE #33, 21. aug.). Vaatleme seekord spordi osa. Hiljem jätkame tervise ja muu huvitava rõhuga.
Pealektor Eestist, Alar Sikk, ainus Eesti mägironija, kes on jõudnud iga kontinendi kõrgeimasse tippu, andis oma esimeses loengus haruldase ülevaate kõigi seitsme mäetipu edukast „vallutamisest“. Pearõhk oli asetatud maailma kõige kõrgema, 8848 m kõrguse Mt. Everest’i tippu jõudmise ülipõnevale sündmustikule, kuigi põnevusest ei olnud puudu ka ühelgi teisel juhul. Riskid olid kõikjal olnud tohutud, ja oluline osa edust oli antud mitte ainult ettevalmistuse ja osavuse, vaid ka õnne poolt. See naeratas mitmel korral just õigel ajal.
Paari vajaliku ümberkorralduse tõttu pidas Sikk oma esimese loengu juba esmaspäeva hommikul. Peale tema kirjeldust saime samal õhtul vaadata kahetunnist dokumentaalfilmi sündmustest Tiibetis, kus filmi iga tund võttis kokku kuu aega toimunust. Kaheksa-meheline grupp veetis üle kahe kuu aklimatiseerumise kallal ja küllalt hea ilmastiku ootel. ETV oli teinud suurema osa filmist, kuid tippu jõudmine kõige kõrgemast „laagrist“ oli kahe eduka ronija endi võetud. Selle kulminatsioonina nägime ka Eesti ja Leedu lippude lehvima panekut Mt. Everest’i tipus. Ainsad kaks, kes tippu jõudsid — hapnikutankide abiga — olid Sikk ja tema leedulasest kaasalpinist. Teine eestlane, kes jõudis üsna tipu lähedale, küll mõningaid reegleid eirates, pääses eluga ainult tänu õnnetusele… Ta kaotas kukkudes suure osa oma varustusest ja prillid. Nii pidi ta otsekohe tagasi pöörduma ja jõudis telgi juurde vaid külmunud sõrmede ja varvastega. Oleks ta edasi läinud, poleks tal olnud mingit võimalust eluga tipust tagasi jõuda.
Mäetippu jõudmisel ei ole erilist saavutustunnet, kinnitas Alar Sikk mitmekordselt. See tunne tekib alles siis, kui oled elusalt tipust tagasi jõudnud, baaslaagrisse.
Peale selle äärmiselt realistliku filmi nägemist pidas Alar, originaalselt ette nähtud ajal, oma teise loengu. Sedapuhku oli vähem juttu edust, aga palju näiteid ebaõnnestunud katsetest, ja ka rangetest reeglitest ning eetikast, mida ronija peab teadma ja rakendama, et teist hädalist aidata, kuigi see võib tähendada oma edust ja saavutusest loobumist.
Kuulsime ka lugusid, kus nii mõnigi alpinist elusalt tagasi ei tulnud. Ka Mt. Everest’i ründamisel on paarsada inimest sellele mäele elu jätnud…
Oma järgmise Mt. Everest’i retke kavatseb Alar ette võtta ilma hapnikuta, kuna tema hõreda õhuga kohanemisvõime on nähtavasti parem ja kiirem kui suuremal osal teistel alpinistidel. Selleks ettevõtmiseks tuleb meie haruldasele eestlasele vaid õnne ja edu soovida! Hiljem veel muljeid.
Teine sportlikkust kajastav ettekanne oli Evelyn Koopi poolt. Evelyn andis hea ülevaate naisvõimlemisest, selle arengust ja eestlaste suurest osatähtsusest, alates pedagoog Ernst Idlast Rootsis ja Idla õpilaste võidukäigust mitmel pool maailmas. Selle hulka kuulus muidugi Kalev Estienne üliedukate võimlemisgruppide loomine, kõik illustreeritud vastavate filmikatketega.
Pearõhk oli iluvõimlemisel — Rhythmic Gymnastics — , mida alustas Torontos Helene Tiidus a. 1949. Eestlased on edukalt esinenud paljudel AGG maailmameistrivõistlustel — näiteks klubi „Janika“ tüdrukud Tartust tõid a. 2007 koju kuldmedali Hispaaniast. Toronto klubide Kalev Estienne ja Ritmika eestvedamisel toimusid 2008.a. AGG maailmameistrivõistlused Torontos, millelt kuldmedal viidi Soome.
Teine peaosa Evelyni loengust oli iluvõimlemise olümpiamängude programmi viimise lugu. Aastal 1976 Montrealis toimus võimlejate esinemisi, aga tohutu töö ja energilise tõukamise tulemusel leiame iluvõimlemise esmakordselt Los Angeles’es toimunud olümpiamängude programmis a. 1984 ja peale selle muidugi jätkuvalt!
Tänu paljudele, ka jälle eestlastele, Evelyni tublidele Kalev Estienne võimlejatele selle suure sihi poole järjekindlalt ja edukalt rühkimise eest!
Evelyn lõpetas oma sisutiheda loengu üleskutsega — MÜ tänavuse motiivi taustal — taaselustada rahvatants Torontos, veelgi tihedamas koostöös Eestiga. Anita Kreen Tartust on olnud MÜ rahvatantsuõpetaja juba paar aastat, ja sama päeva arutlusringis jõudsime plaanidega juba veidi edasi.
Eestlaste tippsaavutustest spordis — eriti olümpiamedali võitjatest — andis põgusa ülevaate Toomas Trei. Meie väikese rahva kohta on tulemused tohutult imponeerivad. Oli juttu meie edukatest maadlejatest üle aastakümnete, tuletades meelde ka Kristjan Palusalu kahte kuldmedalit Berliinis 1936. aastal. Paljud edukad sportlased möödunud sajandi teisest poolest, kes esindasid N. Liitu, on meile senini olnud tundmatud. Oli ka neid, kellele võistlusvõimalust olümpiamängudel N. Liidu poolt ei antud, kuigi nad olid maailma tippsportlaste hulgas. Hilisemad medalivõitjad on meile tuttavad — Gerd Kanter, kuldmedalivõitja kettaheites; Erki Nool kümnevõistluses; Erika Salumäe jalgrattal. Taliolümpiamängudelt — kes ei mäletaks Kristina Shmiguni või Andrus Veerpalu kuldmedaleid! Kokku on olümpiamängudelt võidetud 72 medalit.
Puudutasime ka Eesti laskurite tohutut edu Helsingis a. 1937 — 13 kuldmedalit, nende hulgas kuus maailmarekordit, ja arutlesime, mis võinuks juhtuda, kui olümpiamängud Helsingis a. 1940 oleksid toimunud…
Järgmiseks paneme rõhu tervisele.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
