Eesti Elu
Saarlased talve poolitamas
Eestlased Kanadas 06 Feb 2009 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Küünlapäev on teatavasti meie rahvakalendris mitme teise samalaadse kõrval üks tähtsamatest talvepoolituspühadest. Need saarlased, kes 1. veebruari pärastlõunal Eesti Maja kristallsaali olid kogunenud, tulid siis ilmselt seda poolitustööd tegema, hakkajad inimesed nagu nad on. Pärast kestvat külma ja ohtraid hangi käis küll korraks selline mõte peast läbi, et mis nad tast tühjast poolitavad, lõpetagu kohe ära, aitab küll. Aga ilma- ja taevataadi peale ei hakka isegi saarlase hammas.

Katuse all oli siiski soe ja hubane. Rahvas kogunes aegamisi ja Hillside Cafe personal askeldas ühes nurgas vahuveiniklaaside- ja pudelitega. Nende otstarve jäi esialgu varjatuks, kuid mitte kauaks. Täpselt kell kolm (saarlased armastavad täpsust) tõusis ühingu abiesimees Leida Helde kõnepulti, lausus lühikese tervitussõna ning palus kõigil klaasid täita. Esimees Johannes Pahapill oli teatavasti hiljuti jõudnud oma maisel rännakuteel igat kanti ümmarguse verstapostini: 80 sai täis. Juubilaril lasti laulu saatel elada ning klaasid kõlisesid kokku.

Seejärel asus juubilar ise kateedrisse, meenutades esimest pidu 55 aastat tagasi, seega kaks aastat enne ühingu asutamist. Koos olevat olnud enam kui 600 hinge (skribendi nukraks vahemärkuseks: nüüd oli neid hingi vaevalt kümnendik sellest arvust ja ihusid umbes sama palju).

Esimees edastas tervitused ja tänu Saaremaa Muuseumi direktorilt Endel Püüalt. EV 90. aastapäevale pühendatud näitus, mille läbiviimisel siinsed saarlased agaralt kaasa aitasid, kestab ikka veel. Saaremaa Ühisgümnaasium (SÜG) sai teatavasti samuti värskelt 90aastaseks ning selle kooli endistel ja praegustel õpilastel on võimalus vaadata nii näitust kui selle juurde kuuluvat filmi. Koolimaja neljandal korrusel asuv eesti keele klass kannab nüüdsest tuntud kirjaniku Albert Uustulndi nime, matemaatika klass aga Kuressaare (Arensburgi) linnakooli kunagise direktori Peter Heinrich von Frey nime, kelle sulest ilmus 1806. a. Tartus esimene teadaolev eestikeelne aritmeetikaõpik „Arropiddamisse ehk Arwamisse-Kunst“.

SÜG-i kolmandal korrusel avatud nimelised klassid on kõik pühendatud kooli tuntud vilistlastele – füüsik Ferdinand Heinmetsale, keeleteadlane Paul Saagpakule ja kunstnik Osvald Timmasele.

Veel pidi esimees nukralt nentima, et saarlaste arv ei kahane ainult Torontos, vaid ka Saaremaal. Põhjuseks väljarännud ja negatiivne iive. Mõlemas on siiski viimasel ajal olnud märgata positiivset trendi.

Kohe pärast esimehe sõnavõttu asus toitlusmeeskond ametisse, sest pidu „tühja köhuga äi edene mette" – sõnum, mida ka umbkeelsed võisid iga saarlase silmist välja lugeda. See probleem lahendati kiirelt ja efektiivselt ning lõpptulemusena võisid kõik rõõmustada, nii saare- kui männamaalased.

Heli Tenno esitas end ise klaveril saates neli laulu, mis publiku poolt soojalt vastu võeti. Eriti meeldivalt mõjus uudispala (vähemalt siinsele publikule), mille nii sõnade kui viisi autoriks oli lauljatari õde.

Sõna palus Heikki Paara, mida talle kui abielu kaudu sundsaarlasele ka lubati. Rääkis asjatundlikult küünlapäeva traditsioonidest, kuid puudutas ka sama kuupäevaga seostuvaid tõsisemaid sündmusi, nagu Tartu Rahuleping ja Vabadussõja kangelase Julius Kuperjanovi surm. Lõpetas detailse kirjeldusega, kuidas teda saunas saarlaseks ristiti. Jätan selle kirjelduse edastamata, mainin vaid, et minul oli siiani saare saunast teistsugune ettekujutus. Inimene õpib, kuni elab. Igatahes jäi mulje, et ta oli ristimistseremoonia korralikult läbi teinud, sest vahetult pärast tema sõnavõttu teatati pidulikult, et ta on valitud Toronto Saarlaste Ühingu auliikmeks.

Helil tuli uuesti klaveripingile asuda, sest nüüd tahtsid juba kõik saarlased ühiselt häält teha. Laululehed olid ju olemas, kus palju laule reas. Saigi siis saal kajama pandud. Laul nakatas ja staare sigines isetegevuse korras juurde. Heikki Paaraga klaveril ja Arnold Kapa (mitte Kapiks parandada!) eestvedamisel pääses kõlama ka Lembit Riisi ja Ärni Kääridi ühistöö „Saare mu kodupaik". Paar daami läksid isegi nii hoogu, et üritasid proovida, kas tantsujalg veel kannab. Kandis ja kuidas veel!

Lõpuks koguti ühingu lipu alla kõik, kes 55 aasta eest esimesest peost olid osa võtnud. Neid oli rohkem kui arvata võis. Ega midagi, vaatame, mis järgmised 55 aastat toovad.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus