Teise maailmasõja järgsete paguluspäevadega algas poolesajandine aeg, kus ainult osa eestlastest nautis vabadust ja oli vabalt loov. Me olime valinud vabaduse – vähestel oli see võimalik.
Kui oli jõutud maale, kus uue kodu loomine oli mõeldav, otsiti kontakte oma rahvuskaaslastega. Uutele asukohamaadele sattunud rahvusgruppide ühiskondlik kujunemine on mitmetalendiline edasiminek – õieti looming, kus sageli ka amatöörlikud oskused rakenduvad, kuna tulnukate kogu on juhuslik. Mõned meist mäletavadki veel seda algust.
Aga vaadake meid nüüd! Kuuekümne ja enama aasta jooksul oleme kasvanud ja kujunenud kaasaja elavaks kogukonnaks. Vabas ühiskonnas üles kasvanud ja hariduse saanud täiendusega väliseestlus on mitmepalgeline ja kogemusterikas. Meie rahvuslikud organisatsioonid seovad meid ja me oleme täitnud oma osa Eesti järjepidevuses. Oleme rikastanud oma asukohamaade kultuurielu – eriti multikultuurses Kanadas. Oleme loonud kontakte ja alalisi institutsioone Eesti tutvustamiseks. Ja see haare laieneb.
Praegune aeg ei ole mingi verstapost ega meeldetuletus-tähtpäev, sest elu läheb edasi, aga meie mälu ulatuvus on ületamas oma piiri. Uus põlvkond ei korda meie aega. Väliseesti rahvusgrupil on lisaks meie vabaduses kasvanud ja kujunenud mõtteviisile ligi 70-aastane mälukoorem, mis hõlmab tõsiseid sündmusi. Hoiame ja kaitseme seda vara, oleme ausale ajaloole abiks! Ja just asjalikult!
Meie kultuurpärandi hoidla VEMU ehitamisvõimaluste arutluseks (vt. EE 21.okt. 2005) reastasin töötava VEMU põhinõuded:
A. on vaja ruumid – põrand, seinad, lagi ja tõstuk;
B. on vaja elukutseline, palgaline tööjõud ja tublisid vabatahtlikke;
C. on tarvis katta ülalpidamiskulud.
Nimetasin siis, et kahte viimast (B ja C) vajadust saab täita Tartu College. Oleme seda juba näidanudki.Viimase poole aasta jooksul on teinud ettevalmistusi ja koordineerinud arhiiviruumide kujunemist elukutseline, palgaline arhivaar ning vabatahtlike rühmad on alati valmis. Ülalpidamiskuludest Tartu College’is ei räägita, need on makstud. Ka ruumide osas, kuigi aegavõtvalt, on kaugele jõutud. Tartu College’i ehitamisprogrammides on alati juhus oma osa mänginud. Oskuslik ehitustööde juhtimine, aga eriti terve programmi ettenägelik faasidesse paigutamine nõuab teadjat tegijat. Ka üleöö ehitusdokumentide töötlus väärib nimetamist. Kogu mäng oleneb kõrvalistest kokkusattuvustest. Võib öelda, et nüüd on VEMU vundament paika pandud – päris betoonist – ja ootab järgmisi ehitusfaase. Alumised kliimakontrolliga arhiivi- ja raamatukoguruumid on lõpetatud ja ootavad „sisu“. Kahjuks ei saanud nii vajalikku tõstukit esimese faasi eelarvesse mahutada.
Põhinõue A.
2005. aasta oktoobrikuu jutuajamisel arvasin, et ruumide loomiseks on mitu võimalikku lahendust. Kui lükkame ehituse edasi tulevikku – aega, mil Tartu College’i hüpoteeklaenud on tasutud, suudaks Tartu College ka sellega toime tulla, aga nii kaua ei saa me oodata. Väliseesti muuseumi rahastamine on haruldane võimalus nii mõnelgi luua oma elutööst püsiv tähis!
Teame, et kodumaale on saadetud nimetamisväärseid summasid. On kerkinud Okupatsioonimuuseum ja mitu kirikut; loodud on stipendiumifonde. Võib-olla on nüüd aeg, kus me oma mäluasutuse vajadused ettepoole toome. Meil on ulatuslikud kogud, mille väärtusi oskame ainiult meie hinnata ja järjestada. Ka meie kodudes on haruldusi. Ma tean, et ainult VEMU lahendus annab meie kultuurivaradele alalisuse. Meie ühiskonna arvuline vähesus ei suuda suurlinna elukalliduse juures nii ruuminõudvaid vajadusi ülal pidada.
On arvajaid, et ega „vanavaral“ ei ole küllalt populistlikku kaasatõmmet. Muuseumid, arhiivid, rahvateaduse kogud, raamatukogud on asutused, kuhu kogume tehtut, aga ka seda, mida teeme praegu. Kogude kasu on olevikus ja tegevus toimub täna. See on mitmekülgse ühiskonna üks tegevusi – õppekoda. Väliseestluse sünnil peale sõda ja selle elujõulisusel on liiga suur osatähtsus meie ainult miljonilisele kultuuriühikule, et olla ükskõikne. Miks mitte kesta üle aja?
Ühiskondlikus teadvuses võivad haridus- ja kultuuriasutused esineda ka ehitiste ja hoonetena. Ajaloorikaste linnade turismiaadresside nimekirjades on mitmeidki esinduslikke arhitektuurseid vaatamisväärsusi. Mõned meist mäletavad Raadi mõisa ja Tallinna Kunstihoonet. Hilisema lisandina on meil nüüd Kadriorus ajastukohane KUMU ja muidugi Torontos mis-iganes-tahta-olev ROM’i juurdeehitus.
VEMU, ehitisena, oma lõplikul kujul oleks lisaks sinna mahutatud „tarkvarale“ meeldetuletus kõikidele meie rahvusgrupi hariduslikkudest püüetest.
VEMU põhi-idee ja püüe: olla väliseesti kogude, loova töö ja organisatsioonide arhiivide hoidla, kus säilub igaühe tehtud töö segamatult ja arendatakse iseseisvalt või koostöös teiste kogudega ja Toronto Eesti Õppetooliga väliseesti andmebaas ning kultuuri, uurimise ja õppetöö keskus.
Kohene minek järgmistesse ehitusfaasidesse nõuab toetusi. Näiteks: kas keegi ei kingiks VEMUle „oma“ tõstuki, mis ühendaks arhiiviruumid tänavakorrusega?
Jah! See on üleskutse!
Ehitame koos! Töötavad ruumid ongi VEMU algus!
Juhtkiri: Teel VEMUni – asjalikult arutades
Arvamus
TRENDING
