Eelmisel pühapäeval Tartu College’is (TC) toimunud foorumil „Tee VEMU’ni – arutelu Kanada eestlaste kultuuripärandi oleviku ja tuleviku üle“ selgus üllatav tõsiasi, et meie ühiskonnas ei tea mitte kõik, mis VEMU on, ehkki selle ehituse esimene faas on lõppemas ja teine mõne kuu pärast algamas. Paradoks missugune – sellest ettevõtmisest räägitakse Eestiski!
Nagu TC-i president em. Elmar Tampõld ja VEMU arhivaar Piret Noorhani selgitasid, on tegemist TC-i hoones paikneva Kanada eestlaste mäluasutuse ehk Väliseesti Muuseum-arhiiviga, mille vajalikkuses ei tohiks küll keegi kahelda. On ju oluline, et meie järeltulijad teaksid, kuidas elasid siia saabunud eesti pagulased 19. ja 20. sajandil – millised olid nende prioriteedid, mured ja rõõmud; millega nad tegelesid ja millest unistasid. Võib-olla tõesti teavad nende lapsed oma vanemate meenutuste ja juttude põhjal sellest üsna palju. Aga nende kaugemad järeltulijad? Nagu P. Noorhani ettekandest selgus, ei pruugi huviliste ring piirduda üksnes eestlastega – baltlaste, sh. ka eestlaste ajaloo vastu tunnevad huvi teistegi rahvuste esindajad.
Mõni aeg tagasi avanes siinkirjutajale hämmastav vaatepilt: ühe Ida-Toronto tänava ääres oli maas pappkast, mis sisaldas selgelt eesti perekonna esemeid – albumid, Piibel, koguni paar tuttava pealkirjaga eestikeelset ajalehte ja meened (eesti rahvariietes nukk troonis kogu selle kraami peal). Kas kast oli seal ajutiselt ja mõeldud kusagile edasitoimetamiseks või oli ta sinna jäetud mõttega teha lõpparve minevikuga? Äkki polnud lahkunu teisest rahvusest testamenditäitjal aimugi, et tegemist oli hinnalise varaga?
Tähendusrikas seik, mis peaks lugejale ilma pikemata selgitama VEMU vajalikkust: et meil oleks üks turvaline koht, kuhu säilitamisväärne materjal tuua. Just nimelt koht! Rõõm tõdeda, et see on juba olemas 7000-ruutjalase avara ruumi näol TC-i keldrikorrusel, kuhu tulevad ideaalilähedased hoiu- ja töötingimused. Pealegi ei too selle ruumi ekspluateerimine kaasa täiendavaid kulutusi maksude näol linnale, kuna ta paikneb olemasoleva hoone keldrikorrusel. Veel üks näide sellest, kuidas osav „sukeldumine“ Kanada majandusse toob kasu meie ühiskonnale.
VEMU-sse lubatakse edaspidi vastu võtta mitte ainult kirjavara, vaid ka kunstiteoseid ja tarbeesemeid – eelkõige selliseid, millel on museaalne väärtus ehk oma lugu jutustada. Keegi mainis arutelul, et tal on alles Eestist kaasatoodud kohvikann. Mida see lihtne ese pole küll koos pererahvaga „läbi elanud“ pea 66 aasta jooksul?!
Jätkugu VEMU idee algatajal hr. Tampõllul ja projekti realiseerijatel, eriti TC-i presidendil Jaan Meril, energiat, entusiasmi ja ka õnne selle ülimalt olulise ja vajaliku ettevõtmise elluviimisel! Tee VEMU lõpliku valmimiseni (ükskõik kui pikaks see ka ei kujune) pole kergete killast, aga loodetavasti kulgeb see edaspidi sujuvalt ja konarusteta.
(Ülevaade VEMU-teemalisest arutelust ilmub järgmises lehes.)
Juhtkiri: VEMU – turvaline koht meie kultuurivaradele (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Tubli! Kiitust Tartu Collegile kes on nii suure asjaga juba hakkama saanud vaikselt ja ilma suurema uhkustamiseta, Eesti Maja võtku sellest eeskuju.
Arvamus
TRENDING
