Pärnu koolipoisist riigi järjepidevuse kandjaks
Professor Jüri Uluots täitis Eesti poliitilises kultuuris märgilise tähendusega ülesandeid. Õpetajana on ta mõjutanud protsesse ka siis, kui tundus, et see pole enam võimalik.
31. augustil 2008 toimus Kirblas prof. Jüri Uluotsa, tema abikaasa Anette ja poja Eriku põrmude ümbermatmine kodumaa mulda. Enne kui tulla selle sündmuse märgilisuse juurde meie tulevases poliitilises kultuuris, tahaks alustada varasematest märkidest.
Pärnu koolipoisid ja Eesti Vabariik
Jüri Uluots oli Pärnu koolipoiss aastatel 1904-1910. Kindlasti olid tema arengu seisukohalt olulised Pärnu linnakooli aastad, aga ta ise hindas väga kõrgelt just gümnaasiumiaastate osa oma kujunemisel. Jüri Uluots kuulus tema klassivenna Johannes Semperi väljendit kasutades „edasirühkijate põlvkonda, kel juba varakult tekkisid kõrgemad soovid oma hariduse alal, kui oli olnud võimalik teostada ühelgi eelkäijal nende suguvõsas“. J. Uluotsa jaoks oli psühholoogiliselt raskeimaks momendiks Pärnu gümnaasiumisse sissesaamine, pärast seda kasvas tema enesekindlus juba sedavõrd, et Peterburi Ülikooli astumine ei tundunudki enam nii hirmutava ja võimatuna. Kui Jüri Uluots sai lõpuks rõõmsa uudise Pärnu gümnaasiumisse pääsemise kohta, läks ta oma kodutallu Pärnust jalgsi, millest esimesed kümmekond kilomeetrit lausa jooksis.
Eesti Vabariigi põhiseaduste koostaja ja õpetaja
Jätnud 1918. a. veebruaris Petrogradi ülikooli õigusteaduskonnas professori kutseks valmistumise pooleli, asus Uluots noore Eesti Vabariigi teenistusse. Peatselt leidis ta rakendust kohtuministeeriumi nõunikuna uute seadusprojektide koostajana. Tänaseni on vähe kirjutatud J. Uluotsa osast Eesti Vabariigi esimese põhiseaduse sünni juures, eriti tema kahesugusest rollist selles. Ta osales projektide koostamisel, olles samal ajal ka Asutava Kogu liige. 1938. a. kehtima hakanud Eesti Vabariigi Põhiseaduse vastuvõtmise ajal oli aga kogu Eesti poliitiline eliit J. Uluotsale väga tänulik hoolikuse ja tasakaalukuse eest, mida ta ilmutas põhiseaduse lõpliku redaktsiooni lihvimisel.
Eesti õigusliku järjepidevuse teooria rajaja ja õpetaja
Jüri Uluotsast sai Tartu Ülikooli õigusteaduskonna õppejõud 1920. Ta oli üks esimesest kolmest eestlasest juuraõppejõust, kes panid aluse eestikeelsele Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale (ka Nikolai Maim ja Ants Piip). Õpetaja amet on võrreldav aedniku tööga ja kui seda tehakse südamega, siis on sellel tööl ka hea „saak“. Uluotsast sai Tartu Ülikooli esimene eestlasest Eesti õiguse ajaloo korraline professor. Tema õppetool loodi suuresti tema jaoks ja seda mõistsid hiljem ka Eesti Vabariigi vaenlased, sest võimupöörde järel kaotasid kommunistid selle õppetooli. Eesti õiguse ajaloo õppetooli taastamist Tartu Ülikoolis tuli oodata kuni aastani 1992. Eesti õiguse ajaloo korralise professorina arendas Uluots koos oma kolleegidega välja Eesti riigi õigusliku järjepidevuse ideoloogia – võib öelda ka, et riikluse ideoloogia alused. J. Uluotsa ajaloolastest kolleegid on tema lepinguteooriat sageli kritiseerinud, kuid kui 1990-ndate algul tekkis vajadus tuua Eesti riiklus taas rahvusvahelisse ruumi, osutusid tema teoreetilised seisukohad väga praktilisteks. Nendele toetusid tema õpilased välismaal – nt Boris Meissner, kes sai samuti koolihariduse Pärnus ja kes pärast II maailmasõda oma doktoritööga tugevalt mõjutas Balti riikide rahvusvahelis-õiguslikku staatust Lääne-Euroopas. Prof. Meissner oli ka president Lennart Meri nõustaja Eesti liikmestaatuse taastamisel mitmetes rahvusvahelistes organisatsioonides. Prof. Meissner rääkis alati, et oma tunnustuse võitnud õiguslike vaadete eest võlgneb ta tänu eelkõige headele õpetajatele Tartu Ülikoolis, sh prof. Uluotsale.
Vastupanu sümbolina
Vastupanu võib olla erinev – selle skaala ühes otsas on relvastatud ja teises moraalse vastupanu vormid. J. Uluotsa tegevus rasketel aastatel 1944-1945 kuulub just viimasesse kategooriasse. See avaldus Uluotsa osalemises tema hea sõbra ja korporatsiooni Rotalia kaasasutaja Otto Tiefi valitsuse väljakuulutamises ja valmisolekus reisida väga haigena Rootsi, et Eesti riikluse järjepidevuse kaitseks veel midagi teha, ehkki selle viljade suhtes polnud tol hetkel mingit kindlust, sest olukord oli näiliselt lootusetu.
Eesti poliitikud ja kodukihelkonnad
Eesti Vabariigi 90. juubeli raames on korraldatud mitmeid suure märgilise tähendusega üritusi. Riigikantselei on sel aastal tähistanud mälestuskividega paljude meie riigimeeste kodud. Kui 1988. a. taastati Akadeemiline Õigusteaduse Selts, mille üheks asutajaks oli ka J. Uluots, siis lepiti kokku, et selts püüab tähistada lihtsate maakividega meie riikluse edasiviimisel tähtsat rolli mänginud juristide kodukohad. Seda on ka jõudumööda tehtud, tänu Riigikantselei abile on aga tänavu tehtud siin ära väga suur töö.
Endise Eesti Vabariigi peaministri ja riigi järjepidevuse kandja eksiilis – Jüri Uluotsa – ümbermatmisega kodukihelkonna kirikuaeda Kirblasse oleme hakanud vabanema nõukogude ajal juurdunud „nomenklatuursest riiklikust matuste kultuurist“, mis nõudis eliidi matmist vaid Tallinna Metsakalmistule. Meil võiks aga juurduda kiirelt arusaamine, et puhata viimast und oma kodukandi meeste-naistega ühes kirikuaias – on suurim au igale inimesele. Nii võime öelda, et alates 1. septembrist 2008 on Eestis alanud uus periood poliitilises kultuuris. Meie teenekad tipp-poliitikud võiksid pidada endale suureks auks puhta viimast und oma kodukihelkonna või -küla kalmistul, omakandi inimeste kõrval.
Suured õpetajad jätavad oma pärandina meile alati midagi olulist. J. Uluotsa ümbermatmisel Kirbla kirikuaeda 31.augustil oma sugulaste ja hõimlaste hulka võiks olla just see märgiline tähendus, mis mõjutab meie poliitilist kultuuri tervikuna.
Jüri Uluots Eesti poliitilises kultuuris
Inimesed
Advertisement / Reklaam
TRENDING
