Toronto eesti kogukonna organisatsioonid, kes plaanivad uut Eesti Keskust (EK) Torontos, on ette võtnud suuremahulise ülesande. Kuigi uue keskuse plaanimisel on võimatu rahuldada kõiki osapooli, jõuab parima tulemuseni siiski kõikide kogukonna liikmete vajaduste mõistmisel.
Üks grupp, kes tunneb ennast kõrvalejäetuna uue eesti keskuse plaanimise protsessist, on eakad kogukonna liikmed. Olles vabatahtlik ürituste ja kokkusaamiste organiseerija Toronto Eesti Pensinäride Klubis, olen ma vestelnud küllaltki suure osaga sellest grupist. Varsti pärast Madisoni Ave asukoha väljakuulutamist küsitlesime me pensionäride seas populaarse „Lõbusa Pärastlõuna“ osavõtjaid. Valdav enamus eelistas praegust Eesti Maja asukohta üle Madisoni asukoha. Põhjustena mainiti eraldi saadavalolevate parkimiskohtade puudust, palju suuremat inimtihedust ja linnastatust Bloor-Spadina ümbruses ning kartust, et projekt läheb üle eelarve ja jääb lõpetamata. Paljud küsitletud väljendasid tugevat sidet mitte ainult praeguse Eesti Maja ehitusega, vaid ka selle aastakümneid kestnud kogukonna keskuse asukohaga. Vastajad avaldasid ka arvamust, et renoveeritud Eesti Maja praeguses asukohas oleks rohkem mõttekas.
Kuigi Eesti Keskuse projekt on korraldanud koosolekuid mitmete eesti organisatsioonidega, kaasa arvatud Ehatare ja Eesti Koduga, ei ole nad ühendust võtnud Pensinäride Klubiga, mis toob Eesti Majja igas kuus
kokku 70-100 aktiivset pensionäri. Pensionäride Klubi võttis EK projektiga ühendust jaanuaris ja veel kord märtsis. EK on nüüd teatanud, et Pensionäride Klubi esindajatel on võimalus kohtuda plaanijatega lähemas tulevikus.
Meie vanemad kogukonna liikmed on kogukonna elutähtis osa ja neid ei tohi allahinnata. Parem dialoog pensionäridega, arvestamaks nende vajadusi ja huve uues keskuses, aitab kogu meie kogukonda. EK projekti pearõhk näib praegu olevat noorimal generatsioonil – generatsioonil, kes ei ole praegu kogukonna tegevuses kaugeltki nii aktiivsed kui vanem generatsioon.
EK projekti organiseerijate lähenemine kogukonna vajadustele ei paista olevat terviklik. Iga kogukonna liige, noor või vana, peaks olema võrdselt hinnatud ja kasutatud kui ressurss.
Samuti näib praegusest EK ümber käivast arutelust puuduvat arusaamine, et me elame vananeva elanikkonnaga riigis. Vastavalt Statistics Canada andmetele on üks igast neljast elanikust aastal 2030 pensionärid. Hiljutine Toronto Foundation Vital Signs raport rõhutas, et üksildus vanurite seas on muutumas tõsiseks terviseprobleemiks. Ühe lahendusena nägi raport ette kogukonnakeskusi, mis pakuvad vajalikke ressursse ja teenuseid eakatele meie keskel.
Seoses sellega kerkib üles mitmeid küsimusi. Mis on ette võetud, et uus keskus on eakatele sobiv? See küsimus ei puuduta mitte ainult eesti kogukonda, vaid ka laiemat vananevat Kanada ühiskonda, kellest loodetakse keskusesse üürilisi. TTC kasutamine on mitmetele eakatele probleemiks, paljud eelistavad eraldi EK tarbeks kõrvaleseatud parkimist, eriti need, kellel on liikumisega probleeme. Kas on plaane alternatiivseteks transpordilahendusteks, näiteks süstikbussid (teised kogukonnad on seda minevikus teinud) või muud lahendused meie eakatele?
EK planeerijad peaksid rõhku asetama paremale dialoogile eakatega. Dialoog on vajalik, et hoida meie vanem generatsioon aktiivne, et mõista nende huvisid ja vajadusi, et nad oleksid jätkuvalt oluline osa meie kogukonnast.
