On inimesi, kelle nime mainimine tekitab rõõmsat elevust, kelle ümber tekivad aastate jooksul jutud, mis muutuvad legendideks ja kes niimoodi elavad edasi ka pärast surma. Üheks selliseks on raadioajakirjanik, kirjandusteadlane ja vabadusvõitleja Andres Jüriado, kes suri 4. veebruaril 2003 New Yorgis 64 aasta vanuses.
Andres sündis Tartus 1938 Kaarel ja Mary Jüriado pojana. Agronoomiharidusega isa, kes töötas Tartu Majandusühisuse juhatajana, oli pärit Luunja vallast Tartumaalt.
Ta emapoolne vanaisa Karl Laagus oli kogu esimese iseseisvusaja lähedalt seotud Tartu ülikooliga, teenides viimati majandusosakonna juhatajana. Laagus oli tuntud ka kirjamehena. Perekond põgenes sügisel 1944 Saksamaale. Pikemalt peatuti Augsburgi laagris, kus siirduti 1950 New Yorki.
Seal lõpetas ta inglise kirjanduse ja võrdleva kirjandusteaduse alal Columbia Kolledzhi. Bakalaureuse diplomitöö käsitles skatoloogilist sõnavara James Joyce'i romaanis „Finnegans Wake“, kus Andres avastas ka eestikeelseid vulgarisme. Järgnevalt õppis ta Columbia Ülikoolis raamatukogundust, lõpetades magistrikraadiga ja töötas mitmed aastad teabespetsialistina New Yorgi kõrgkoolide raamatukogudes. Hiljem omandas ta veel teise magistrikraadi ideede ajaloo alal ülikoolist New School of Social Research.
Andrese teadmised olid laialdased nii humanitaar- kui ühiskonnateadustes, millega kaasus terav intellektuaalne uudishimu maailmaprobleemide ja eesti küsimuste vastu ning põhjalik Ameerika sise- ja välispoliitika tundmine. Mees oli nagu loodud Vabadusraadio eestikeelsete saadete New Yorgi toimetaja ja korrespondendi kohale, kuhu ta kutsuti sovetoloog Jaan Pennari poolt, kelle ülesandeks oli rajada ja komplekteerida Münchenis paikneva raadiojaama juurde eestikeelsete saadete toimetus. Pennar ise tõusis hiljem kõigi mittevenekeelsete saadete juhatajaks.
Eesti saated viidi 1984 Vabdusraadio alt Raadio Vaba Euroopa alluvusse. Jüriado töötas raadiole kokku 16 aastat, 1974—89. Sellest kujunes tema elu põhitöö. Läbi segamisjaamade ragina kõlas Andrese jõuline bariton külma sõja rindel, ideoloogilise heitluse eesliinil, tuhandete eestlaste kõrvu, kes vaatamata tõketele ihkasid kuulda vabu uudiseid ja tõepärast kommentaari maailma ja Eesti sündmustest. Moskva võimurite sõnapruugis oli aga tegemist eetrireostaja ja ideoloogilise diversandiga.
Jüriado poliitiline tegevus ja võitlus Eesti hõivanud kurjuse impeeriumiga ei piirdunud kaugeltki mitte raadiotööga. Ta oli 1960. aastate keskel noorte baltlaste ühistöös rajatud tegusa ja tõhusa organisatsiooni BATUN (Balti Apell ÜRO-le) üks peamisi aktiviste ja kauaaegne (32 aastat!) juhatuse liige.
Meenub, kuidas ta korraldas mahaistumisstreigi „The New York Times'i“ sissekäigu ees tänaval ja trepikojas. See viis vestluseni kõrgete toimetajatega ja artiklite ilmumiseni Balti riikide olukorrast. Kord ringles ta poole bussitäie noorte baltlastega Washingtonis, agiteerides nõukogude okupatsiooni vastu. Mingil põhjusel jäi ära tema poolt oma väesalgale lubatud lõunaeine. Ta pöördus minu poole toitlustamise osas abistamiseks. Ja nii sõitiski buss meie korterimaja ette. Kiiruga keedetud poolsada viinerit koos juurdekuuluvaga päästsid olukorra. Õnneks oli rahvast tõesti vaid pool ja mitte terve bussitäis.
Jüriado aitas käivitada AABS-i (Balti Uurimuste Edendamise Ühing), olles 1967—68 koos oma õemehe Are Tsirgu ja Herbert Valdsaarega eestlaste esindajad selle asutavas toimkonnas. Algatusrühm tegi oma töö hästi, sellest kujunes tänaseni mõjukalt tegutsev organisatioon. Aastal 1985 osales Andres Balti vabadusristlemisel Läänemerel, andes sellest Moskvat tõsiselt häirinud üritusest raadioreportaazhe.
Muidugi oli Jüriado tegev ka eesti organisatsoonides, olles pikemat aega Eesti Teadusliku Ühingu ja Eesti Kultuurfondi juhatustes. Aastaid oli ta oodatud osaline Metsaülikoolis Kanadas. Ta tundis väga hästi kirjandust, eriti draamakirjandust ja teatrit. Kahjuks ei õnnestunud Andrest ergutada rohkem kirjutama. Sain talt Mana jaoks välja pidistada vaid neli kaastööd. Ta teadmistest tulvil ja sõnastuselt sädelev essee poliitdraamast (Mana 35, 1969) vääriks kaasamist eesti teatrimõtte esindusantoloogiasse.
Püsivamaks kirjutamiseks oli ta liiga kärsitu. Üle ühe tunni suutis ta paigal istuda vaid baarileti taga. Raadiotöö selle kiirete spurtide ja vahepealse lõõgastumisega sobis talle.
Kuna Jüriado elas kaua aega poissmehena ja oli väga külalislahke, siis tema korteris on öömaja leidnud paljud kodueestlased, nende seas rohkelt kultuuritegelasi. Alates muusikutest Gunnar Grapsist ja Andres Mustonenist kirjanike Mati Undi ja Arvo Valtonini ning teisi kirjanikke, kunstnikke, filmi- ja teatrimehi. Veel rohkem on neid, kellele Jüriado kõrtsis joogid ja restoranis söögid välja tegi.
Sõbralik ja helde ta oli ja seda muidugi mitte vaid kodueestlastega. Ta sõprus- ja tutvusringkond oli piiramatu. Arvete tasumisel läks temaga sageli vaidluseks. Mitte seepärast, et ta oma osast mööda hiilis. Just vastupidi, ta tahtis liiga tihti maksta teiste eest.
Kui helistasin pärast Andrese surma Rootsi ta endisele ülemusele, Raadio Vaba Euroopa eesti saadete juhatajaks olnud Aleksander Terrasele, et sõbra lahkumist kurta, ütles Terras jutu lõpul: „Ta oli väga hea ajakirjanik!“ Kui ilmub Eesti ajakirjanduse biograafiline leksikon, siis leiab Andres Jüriado selles kindlasti oma koha. Tingimata koos pildiga, shampanjaklaas käes.

Märkmed: