Toomas Kümmel
Siim Kallas (Avaldus VEB-fondi asja uurivale Riigikogu komisjonile, 8.11.2013)
„Tänase Eesti Panga juhtide väide, et Eesti Panga juhid kavandasid 1995. aasta alguses mingeid ebaseaduslikke või muidu kuritahtlikke tegusid seoses VEB-fondiga, on vale.“
Vahur Kraft ( Otsustaja. Juuni, 2013)
„Asjad ei ole tihti nii nagu näivad ja püütakse näidata . Ja enda teada pole ma küll mingites skeemides osalenud.“
Aleksander Matt (VEB-fondist kadunud 32 miljoni dollari kohta, Eesti Ekspress, 5.12.2013)
„See oli minu raha. See tähendab, see ei olnud minu raha, vaid Vene – Singapuri firma TSL Internationali oma.“
9. aprillil 1992 teatas Eesti Panga Välisoperatsioonide Valitsus enamikule oma klientidele, kes hoidsid seal oma valuutat: „Seoses Eesti Panga Moskva Välismajanduspangas asuva korrespondentarve külmutamisega Venemaa valitsuse käsul 1. jaanuari 1992. aasta seisuga (hiljem laekunud summasid saab kasutada) muutusid kattetuks mitmete meie klientide arvetel kirjas olevad valuutavahenid. Sellega seoses on Eesti Pank püüdnud mitte teha operatsioone nende vahendite osas, mis aga ei ole õnnestunud ja Eesti Pangale, aga seeläbi ka teistele panga klientidele, kelle vahendite kate asub välispankades, on tekitatud kahju. Et paljude klientide arvetel ei olnud enam kogu vajalikku summat, on Eesti Pank sunnitud taastama tekkinud ülemakseid edaspidiste laekumiste arvelt, kusjuures iga üksikut juhtumit käsitletakse eraldi.“
Need konraliku lauseehitusega read tähendasid, et paljud tollased valuutat teeninud edukad firmad olid oma rahast ilma. Eesti Pangas valuutaga arveldanud ettevõtted old teinud panuse valele pangale, sest see ei osanud nende valuutahoiuseid hoida.
Paljude nende ettevõtete nimi elab ainult soveti ajal elanud inimeste mälus. Mõned erandid, kes on siiani suutnud püsima jääda, ootavad oma raha varsti 22 aastat.
Sele aasta kevadel selgus ootamatult, et keegi ikkagi on raha kätte saanud ja mitte vähe, 32 miljonit dollarit. Aastatel 1997 – 1998 ei olnud see sugugi tühine summa. Lisaks selgus Eesti Panga auditist, et need 32 miljonit dollarit saadi kätte keskpanga petukirja abil inimeste ja ettevõtete poolt, kellel selleks mitte vähimatki õigust ei olnud. Eesti Panga värske president Ardo Hansson vabandas keskpanga nimel. Vabandas kõigi nende pangandustegelaste ja poliitikute, advokaatide ja ärimeeste eest, kes olid 21 pikka aastat valetanud ja tõde varjanud.
Püüame selles loos dokumentidele toetudes kaardistada selle 32 miljoni dollari teekonna, tuues välja sellega seotud peategelased. Olgu see omalaadne reisikiri sissejuhatuseks järgmise aasta kevadel ilmuvale raamatule, kus kogu VEB-fondi lugu koos oma selle maailma kangelastega juba põhjalikult lahti rullub.
TEEKONNA ALGUS. TSL INTERNATIONAL, RIHO REMMEL JA PANKADE MORATOORIUM
Lisaks Eesti Pangale oli veel teinegi pank, kes hoidis oma klientide valuutat Moskvas Vnešekonombanki (VEB) korrespondentkontodel, selleks oli juba uue aja sümbol Balti Ühispank (UBB).
20. mail saatis UBB juhatuse esimehe asetäitja Riho Remmel kirja Venemaa peaministri esimesele asetäitjale Jegor Gaidarile. Remmel nime kuulete te veel mitmes pikantses toimingus kogu 32 miljoni dollari teekonnas võõrastesse taskutesse. Kirjas kurdab UBB ja Remmel tagajärgi, mida tõi pangale kaasa oma klientide valuuta hoidmine Moskvas VEB-i korrespondentkontodel. Muuhulgas on toodud nimekiri oma klientidest ja summadest, mis VEB-is külmutati. Teiste seas on märgitud AS TSL International külmutatud summaga 6 852 550 USA dollarit. Ka selle ettevõtte nime kuuleb veel korduvalt, sest just temal oli oluliseim roll 32 miljoni dollari pettuse realiseerimises.
Me teame, mis järgnes: kolme panga moratoorium, mille tulemusena lõpuks päästis Eesti Pank vaid iseennast. Eesti Panga Välisoperatsioonide Valitsuse baasil loodud Põhja-Eesti Aktsiapangast (PEAP) kujundati pärast moratooriumi lõppu Põhja-Eesti Pank (PEP), millega liideti ka UBB. Nende kahe panga hoiustajate valuutaarved tõsteti aga mingisse arusamatusse VEB-fondi.
18. detsembril 1992 otsustas Eesti Panga nõukogu lõpetada alates 1. jaanuarist 1993 PEP-i ja UBB moratooriumi. Nõukogu otsustas muuhulgas: „Eesti Panga presidendil esitada materjalid UBB ja PEAP nende ametiisikute kohta, kelle tegevuse tulemusena oluliselt kahjustati panga kreeditoride varalisi huvisid, Eesti Vabariigi Prokuratuurile süüdlaste vastutusele võtmiseks.“ Keskpanga tollane president Siim Kallas ei täitnud seda nõukogu otsust mitte kunagi. Paljud poliitikud sellest ajast kuni tänaste Jürgen Ligi ja Andrus Ansipini kordavad ikka aina üht: meie tegime kõik õigesti, kõiges on süüdi venelased. Ainult uurimisorganid ei ole mitte kordagi kogu VEB-fondi kuulsusetu eksistentsi jooksul isegi üritanud uurida salapäraseid rahade kadumisi, ehkki materjale oli selleks olnud küll ja küll.
VEB-FONDI SÜND
Pankade päästeplaani ja sealhulgas VEB-fondi moodustamist arutati Riigikogus 19. ja 20. jaanuaril 1993. aastal. Eelnõu kandis nime „NLiidu Väismajanduspangas Vene Föderatsiooni poolt külmutatud Eesti pankade kontode kohta.“ Eesti Panga president Siim Kallas ütles oma esinemises: „Ülemöödunud aastal külmutati Eesti pankade hoiused Moskvas endise NLiidu Vnešekonompangas. Osa sellest külmutamisest on seadusandliku organi poolt fikseeritud, osa on fikseerimata. Nii või teisiti, Eesti pankadel, täpsemalt öeldes , kahel pangal on Moskvas kinnikülmutatud raha kokku 890 miljoni krooni eest.“ Niisiis külmutati Moskvas kahe Eesti panga arved, aga mitte Eesti ettevõtete ega füüsiliste isikute raha, nagu seda väitsid Eesti Panga tegelased ja mõned poliitikud meile pikki aastaid.
Oleks ju igati loogiline arvata, et see 890 miljonit krooni oligi UBB ja PEAP-i valuutahoiustajate raha, mida need pangad hoidsid Moskvas korrespondentkontodel, mis külmutati. Kuid ei! Siim Kallas: „“Nüüd on küsimus selles, et need kaks panka, kes on selle ohvriks langenud, külmutasid aprillikuus nende klientide arved, kelle rahad olid teistpidi tulnud Moskvasse. Sellega külmutasid nad kinni 533 miljonit krooni. Et sellest olukorrast välja tulla, on meil tarvis leida mingisugune lahendus.“ Seega 533 ja mitte 890 miljonit krooni!
Millest selline vahe?
Ja Kallase soovitud lahendus leiti. UBB ja PEAP-i valuutahoiustajad leidsid oma raha mitte enam nende pankade kontodelt, kuhu nemad selle kandsid vaid mingist arusaamatust VEB-fondist nõuetena Moskvas asuva Vnešekonombanki (VEB) vastu! Keegi ei küsinud hoiustajatelt selleks luba.
Miks keegi Riigikogu saadikutest ei protesteerinud. Sellelegi on tegelikult lihtne vastus. Kõige paremini iseloomustab Riigikogu saalis valitsenud õhkkonda VEB-fondi otsuse arutamisel tollase rahvasaadiku Liina Tõnissoni sõnavõtt: „Täna arutluse all olev teema on selles mõttes harukordne, et ma usun, et siin saalis on vähem kui 10 inimest, kes seda teemat valdavad, ja mina nende hulka ei kuulu. Esmakordselt riig ajaloos annab valitsus välja obligatsioonid – sertifikaadid, mis kindlasti hakkavad mõjutama meie majandust.“
Tõnisson, kes saatuse tahtel on täna Eesti Panga nõukogu liige, tegi ettepaneku lugemine Riigikogus peatada ja korraldada neis küsimustes ärakuulamine. „Ühe laua taha koguneksid nii Eesti Panga kui ka valitsuse esindajad ning rahvasaadikud ja me saaksime suu puhtaks rääkida ning jõuaksime üksteisemõistmiseni. Need üks või kaks küsimust, mida me saalis ettekandjatele esitada saame, ei tee meile probleemi selgeks,“ pakkus Tõnisson parlamendi kõnetoolist. Kuid Eesti Panga presidendil Siim Kallasel ja Riigikogu eelarve- ja maksukomisjoni esimehel Heiki Kranichil oli kiire, Tõnissoni ettepanek asjad selgeks rääkida, hääletati maha.
KUST TEKKISID NÕUDED VEB-i VASTU VABARIIGI VALITSUSEL JA EESTI PANGAL
Järgneva mõistmiseks on oluline selgitada, kust üldse tekkisid kahe panga kreeditoride kõrval nõuded VEB-i vastu Vabariigi Valitsusel ja Eesti Pangal.
Nagu me teada saime, külmitati kahel pangal Mosvas Vnešekonombankis (VEB) 890 miljonit krooni, millest ainult 533 miljonit oli nende valuutahoiustajate raha. Seda kinnitab ka Siim Kallase arvutus Riigikogus 19.1.1993: „Nüüd me oleme järgmise sammu juures. Kui me oleme VEB-fondi kaudu pankade bilansid sellest võlast puhastanud, siis jääb meil ikka probleem: ühel pangal jääb bilansi aktivapoolele 132-miljoniline auk, teisel jääb 225-miljoniline auk.“
Kes vähegi tunneb panganduse toimimist, küsiks kohe: pankadel ju ei olnud mitte mingeid märkimisväärseid valuutasummasid, mida nad oleksid ise hoidnud oma Moskva VEB-i korrespondentkontodel. Mis raha on see 357 miljonit krooni, millest rääkis Kallas. Kas tõesti võis olla, et osadele klientidele maksid meie omad pangad siiski külmutatud osa välja, teistele mitte? Jah, paraku see on nii. Kinnitust sellele leiame „UBB moratooriumikomisjoni koondõiendist UBB finantsmajanduse kohta,“ mille allkirjastas 27.11.1992 moratooriumihaldur Olari Taal. „Moskva Välismajanduspangas on kokku külmutatud valuutavahedeid 413,0 miljoni krooni väärtuses, nendest on klientdele jooksvate laekumiste arvel välja makstud 131,6 miljonit krooni, välja maksmata ning UBB bilanssi taastatud 281,4 miljonit krooni.“
Arvud klapivad Kallase nimetatud arvudega. Seega osadele klientidele maksid UBB ja PEAP tõepoolest oma vahenditest külmutatud valuutasummad välja, teistele mitte! Teiste valuutasummad tõsteti nõuetena Moskva VEB-i vastu Eesti Panga poolt nende pankade päästeoperatsiooni käigus välja mõeldud VEB-fondi.
Veel teatas Kallas Riigikogu saadikutele: „Põhja-Eesti Aktsiapanga (PEAP) me peame igal juhul välja päästma. Kui obligatsioone ei tule, tähendab see, et Eesti Pank peab oma reservidest välja panema 225 miljonit, nii suur on selle panga auk.“ Seega päästis Eesti Pank eelkõige iseennast, kusjuures omanik ei tahtnud rahalist auku sugugi ise katta vaid nurub selleks eelarvest maksumaksja raha.
Keeruline Eesti Panga päästeoperatsioon sisaldas järgmisi samme:
- PEAP-i ja UBB nõuded Vnešekonombanki (VEB) vastu, vastavalt 477,5 ja 413 miljonit krooni koondati Riiklikku VEB-fondi. PEAP ja UBB said selle eest 890,5 miljoni krooni väärtuses VEB-fondi sertifikaate – nõudeõigust kinnitava registri väljavõtteid.
- Seejärel puhastati pankade bilansid nende hoiustajate nõuetest, kelle arved need pangad omakorda pärast VEB-is toimunud külmutamist külmutasid. Nii jäi pankadele vastavalt PEAP-le 225,5 miljoni krooni eest ja UBB-le 132 miljoni krooni eeest nõudeid VEB-i vastu. Teiste sõnadega olid need nõuded see osa, mille pangad olid ise pärast VEB-i korrespondentarvetel toimunud külmutamist oma valuutaklientidele kinni maksnud.
- Esialgse kava kohaselt pidid PEAP ja UBB ühinema Põhja-Eesti Pangaks (PEP), kuid viimasel minutil otsustas Eesti valitsus pärast hoiustajate nõuetest puhastamist osta UBB tervikvarana ja liita see pärast seda uue panga PEP-ga. PEP-le jäi seega nõudeid VEB-i vastu 357,5 miljoni krooni väärtuses.
- Eesti Pank andis uude panka (PEP) sularaha 100 miljonit krooni ja sai selle eest sama summa eest VEB-fondi sertifikaate.
- Seejärel emiteeris Eesti valitsus 300 miljoni krooni väärtuses võlakirju. Nende eest ostis ta 257 miljoni krooni väärtuses PEP-i nõudeid VEB-i vastu ehk VEB-fondi sertifikaate. 43 miljoni krooni väärtuses võlakirju paigutas valitsus aga PEP-i aktsiakapitaliks.
- Seejärel ostis valitsus saadud VEB-fondi sertifikaatide eest Eesti Pangalt PEP-i aktsiaid 3 miljoni krooni värtuses ja UBB-lt 10 miljoni krooni väärtuses.
- Operatsiooni lõpuks jäi uuele pangale (PEP) 300 miljoni krooni väärtuses valitsuse võlakirju ja 100 miljonit krooni sularaha.
- VEB-fondi sertifikaadid (nõudeõigus VEB-i vastu) jagunesid pärast kõiki neid toiminguid järgmiselt:
PEAP ja UBB hoiustajad 533 miljonit krooni
Eesti valitsus 244 miljonit krooni
Eesti Pank 103 miljonit krooni
UBB endised omanikud 10 miljonit krooni
Kokku 890 miljonit krooni
Eesti Panga andmetel kinnitab VEB-fondi saldokinnituse mustand 11. maist 1993 TSL International kontojäägiks 914 817, 42 USA dollarit. UBB andmetel külmutati Moskvas VEB-is aga 6 852 550 USA dollarit TSL International raha. Seega oli TSL International üks neist õnnelikest hoiustajatest, kellele pangad Moskvas korrespondentkontodel külmutatud raha oma vahenditest välja maksid. Pankadele, õigemini küll Eesti Panga ühele osale, maksis nende taolised kaotused omakorda kinni Eesti Pank ja valitsus ehk maksumaksja.
ENNE JA PÄRAST EESTI PANGA PETUKIRJA
Vahepeal oli endisest UBB juhatuse aseesimehest Riho Remmelist saanud uue Põhja-Eesti Panga aseesimees. 27. juunil 1994 sõlmivad Põhja-Eesti Pank (PEP) juhatuse aseesimehe Riho Remmeli ja United Russian Finance esimehe Aleksander Matt’i isikus ostu-müügi lepingu. PEP müüb talle kuuluvad VEB-s külmutatud vahendid 1 miljoni USA dollari väärtuses Matt’i juhitud United Russian Financele 150 tuhande USA dollari eest. On arusaamatu, kust pärast ülalkirjeldatud pangandusoperatsioone tekkisid PEP-le veel nõuded VEB-i vastu?
Pärast seda avab United Russian Finance arve Peterburis Vneštorgbanki sealses filiaalis.
Edasi jõuame sündmuste käiguga aastasse 1995 ja kurikuulsa Eesti Panga petukirjani, milles keskpanga asepresidendi Vahur Krafti allkirjaga läheb Venemaa poole teele TSL Internationalile juurde kirjutatud nõue 32 327 675 USA dollarit, mida sellel Vene-Singapuri ühisettevõttel tegelikult ei olnud. Seda tõestab tollal koostatud VEB-fondi nõuete register, kus TSL International oli nimekirjas järjekorranumbriga 302, nõudega 0. Petukirja puhul on üks detail, millele ei ole siiani veel tähelepanu pööratud. Petukirjast jäi välja VEB-fondi registris järjekorranumbri all 305 asunud United Russian Finance nõudega 1 914 817,42 USA dollarit. Kuid just see nõue oleks pidanud olema esitatud TSL International võltsitud nõude asemel Moskvasse saadetud kirjas. Moskvast VEB-st Eesti Panka 9.2.1995 saadetud kirjas taheti nimekirja Venemaa ettevõtetest, kelle raha seal külmutati. Venelaste huvi põhjuseks oli see, et oma ettevõtetele oli otsustatud hakata võlga tagasi maksma võlakirjade kaudu. Kuid VEB ei teadnud kelle raha asus UBB ja PEAP-i korrespondentkontodel. Seda teadsid 1995. aastal ainult Eesti Pank ja PEP. Ja muidugi VEB-fond, mille juhatajaks oli määratud Siim Kallase hea sõber, Eesti panga asepresident Enn Teimann.
SEKKUB TIIT VÄHI VALITSUS, NÕUDED JÕUAVAD ÜHISPANKA
1996. aasta lõpus, 1997. aasta alul hakkab juhtuma asju, mis on meie 32 miljoni dollari teekonna jälgimisel olulised.
Esmalt võtab Tiit Vähi valitsus vastu otsuse, mis on märkega „trükis mitte avaldada“ ehk sisuliselt salajane otsus. Otsusega 1023-k annab valitsus volitused rahandusminister Mart Opmannile kirjutada alla valitsuse nimel Eeti Pangaga sõlmitavale valitsuse nõude VEB-i vastu loovutamise lepingule. Otsus on tehtud aasta ühel „töisemal“ päeval, 31. detsembril 1996.
Ilmselt kirjutati vana aasta viimasel päeval valitsuse korraldus lihtsalt valmis, sest eelnevalt oli juba kõik kokku lepitud. Valitsuse 244 miljoni krooni suuruse nõude VEB-i vastu üleandmine Eesti Pangale käivitas tegelikult laiema nõuete koondumise Ühispanga kätte. Samas olid valitsuse otsused seotud PEP-i liitmisega Ühispangaga, mis sai teoks 5. jaanuaril 1997. Prahipanga staatusesse jäänud kahjumlikust pangast tahtsid lahti saada nii Eesti Pank kui ka valitsus. Selleks tuli neil aga Ühispangale kõvasti peale maksta. Selle tehingu üheks osaks oli ka nõuete koondumine Ühispanka.
27. märtsil 1997 sõlmisidki Vabariigi Valitsus ja Eesti Pank rahandusminister Mart Opmanni ja keskpanga presidendi Vahur Krafti ning pearaamatupidaja Andres Penjami isikus nõude loovutamise lepingu. Lepingu huvitavam osa on kindlasti lepingu täitmine, seda eriti keskpanga sõltumatuse ja Ühispanga aimatava mõjuvõimu taustal. Nimelt kohustus Eesti Pank valitsusele kuuluva nõudeõiguse VEB-i vastu (244 miljonit krooni) viivitamatult edasi loovutama kokkulepitud väärtusega 24 miljonit krooni. Seega oli nõude hinnaks kokkulepitult 10% selle väärtusest. Karikatuurne on muidugi see, et lepingus ei mainita, kellele keskpank peab nõude viivitamatult edasi loovutama! Kuid ju see oli nii iseenesest mõistetav, et selleks saab olla ainult Ühispank kellele valitsus ja Eesti Pank erineval moel PEP-i kahjumeid korvasid.
Vähem kui kuuaja pärast, 24. aprillil 1997, sõlmisidki juba Eesti Pank ja Ühispank nõude loovutamise lepingu. Sellele kirjutasid alla keskpanga president Vahur Kraft ja Ühispanga poolt volikirja alusel Lembit Kitter. Selles lepingus on kõige tähelepanuväärsem see, et Ühispangale oli see riskivaba tehing. Nimelt kohustus Ühispank nõude eest Eesti Pangale tasuma alles 5 päeva jooksul pärast seda, kui on nõude suutnud maha müüa.
Täpselt aasta hiljem, 27. aprillil 1998, sõlmitakse sellele lepingule veel lisa, millega Eesti Pank müüb ka oma nõude VEB-i vastu Ühispangale. Keskpanga nõude eest 103 miljoni krooni väärtuses maksab Ühispank seekord 12% selle väärtusest ehk 12 360 000 krooni. Lepingu lisal on aga aasta varem sõlmitud baaslepingust üks ja oluline erinevus. Enam ei ole lepingus tingimuslikku maksekohustust, et kui Ühispank müüb nõude, alles seejärel maksab mingi aja jooksul keskpangale. Lisas on Ühispangal maksmiseks aega 2 kuud. Siiski ühe täpsustusega: Ühispank võib 1 kuu jooksul alates lepingu lisa sõlmimisest ühepoolselt sellest loobuda. Pealtnäha vähetähtsad momendid. Ühispanga maksekohustustes muutuvad palju asjad aga arusaadavamaks, kui vaadata lepingu ja selle lisa sõlmimise vahele jäänud aasta jooksul toimunud sündmusi.
KRAFTI JUHITUD EESTI PANKA EI PEATANUD KESKPANGA NÕUKOGU, SEADUSED, RIIGIKOGU OTSUSED EGA KOHUS
Mis juhtus vahepealse aasta jooksul, ajast kui valitsuse nõue VEB-i vastu 244 miljonit krooni jõudis läbi Eesti Panga Ühispanka kuni ajani kui ka Eesti Panga nõue 103 miljonit krooni jõudis Ühispanka.
20. mail 1997 koguneb Eesti Panga nõukogu. Kraft on ette valmistanud keskpanga nõukogule VEB-fondi puudutava otsuse projekti: „Nõustuda ettepanekuga müüa Riikliku VEB-fondi koondatud nõuded eelläbirääkimistega enampakkumise korras ja koskõlastada see Vabariigi Valitsusega.“ Kraft põhjendab energiliselt seda otsust, kuid ootamatult tekib tõrge, Eesti Panga nõukogu liikmed ei kipu Krafti plaani heaks kiitma.
Tuleb ka mainida, et Eesti Pank oli juba täistuuridel käima lükanud VEB-fondi nõuete müügi enampakkumisega, ehkki oleks selleks pidanud esmalt võtma selleks loa nõukogult.
Raimond Hagelberg: „Nõudeõigus on kreeditori käes, mitte Eesti Panga käes.“
Kalev Kukk: „Minu küsimus on samuti kreeditoride nõusolek.“
Uno Mereste: „Siin saab otsuseid teha Riigikogu. Riigikogu moodustas selle fondi ja määras Eesti Panga selle haldajaks.“
Ants Erm: „ Võimalik on üks käik: Riigikogu otsuse p. 6 ellu viia, kutsuda kokku kreeditoride üldkoosolek. Siis nad ise otsustavad, mida tahavad.“
Mart Sõrg: „Moskva ei tunnista VEB-fondi vaid ainult kreeditore, VEB-fondi niisama lihtsalt maha müüa ei saa.“
Krafti plaan on mokas, nõukogu liikmeid ei saagi tavalise hämaga VEB-fondist uinutada. Nõukogu liikmed on ilmselt asja uurinud ja räägivad elementaarseid tõdesid. Võibolla kaotab Kraft korraks valvsuse ja enesevalitsuse kui ta prahvatab välja, milles seisneb tema allkirjastatud petukirjaga kavandatud plaan keskpanga ja valitsuse nõuded rahaks teha.
Vahur Kraft: „Kui müüa maha ainult Eesti Panga ja Ühispanga osa? Ülejäänud võivad siis teha, mida tahavad.“ Ette rutates olgu öeldud, et lõpuks just niimoodi tehtigi!
Arutelu võtab kokku Eesti Panga nõukogu liige Ardo Hansson: „Komistuskiviks on ikka see, et ei ole kokku kutsutud üldkoosolekut, varem või hiljem tuleb seda teha.“
Eesti Panga nõukogu jättis selles küsimuses otsuse vastu võtmata. Kuid hääletati kahe alternatiivse variandi vahel, missuguses suunas peaks Eesti Pank soovituslikult edasi töötama:
1. töötada välja konkreetne müügistrateegia (2 poolt häält);
2. valmistada ette kreeditoride üldkoosoleku kokkukutsumine VEB-fondi edasise tegevuse kavandamiseks (8 poolt häält).
Tuletame meelde, et Riigikogu otsuse punkt 6 20. jaanuarist 1993 nägi ette: „Määrata eesti Pank Riikliku VEB-fondi haldajaks Eesti Vabariigi nimel. Riiklikul VEB-fondil kutsuda kuue kuu jooksul kokku fondi kreeditoride (sertifikaatide omanike) üldkoosolek fondi juhatuse valimiseks. Kuni juhatuse valimiseni volitada Eesti Panga nõukogu otsustama kooskõlastatult Vabariigi Valitsusega fondi koondatud nõuete realiseerimisega seotud küsimusi.“
Seega oleks Krafti juhitud Eesti Pank pidanud alluma nõukogu otsustele, kuid ei midagi sellist. Juba 4. juunil 1997, paar nädalat hiljem koguneb asja arutama Eesti Panga juhatus koosseisus: Vahur Kraft, Heldur Meerits, Rein Minka, Andres Penjam, Aare Järvan, Pilvia Nirgi. Juhatus otsustas:
1. Kui mõni kreeditor tahab oma osa VEB-fondis maha müüa, siis ei tohiks selleks olla mingeid vastuväiteid.
2. Mitte toetada üldkoosoleku kokkukutsumist.
Tõsi, see kõlab uskumatult, kuid nii see oli. Kraft jätkas 32 miljoni dollari petukirjaga alustatud plaani elluviimist, sülitades Riigikogu otsusele ja keskpanga nõukogule.
Kahjuks ei näidanud ka keskpanga nõukogu üles piisavat meelekindlust või usaldas petisest pangajuhti liialt. Igatahes sündis lõpuks nõukogu täiesti hambutu otsus väga ümmarguses sõnastuses, millega kästi kooskõlastada valitsusega mitteresidentidest kreeditoride väljaarvamine Riikliku VEB-fondi kreeditoride hulgast, samuti tehti valitsusele ettepanek korraldada läbirääkimised Venemaa valitsusega Eesti juriidiliste isikute nõuete ja kohustuste vastastikuseks katmiseks endises NLiidu Välismajanduspangas (VEB-s).
Eesti Panga ja Ühispanka jõudnud valitsuse nõue VEB-i vastu realiseeriti ikkagi lõpuks 32 miljoni dollari petukirjaga kavandatud skeemi järgi. Kreeditoride üldkoosoleku kokkukutsumist ei saanud Krafti juhitud keskpank aga lubada, sest sellega oleks kadunud Eesti Panga kontroll VEB-fondi üle ning plaan raha külmutatud arvetelt kätte saada oleks ilmselgelt nurjatud nende poolt, kellele see raha tegelikult kuulus. Kreeditorid ei jätnud erinevalt keskpanga nõukogust oma jonni ja nõudsid oma õiguste realiseerimist kohtu kaudu. 6.11.1997 kohustas Tallinna Linnakohus oma otsusega kokku kutsuma VEB-fondi kreeditoride üldkosoleku juhatuse valimiseks.
Otsuse täitmisega suudeti venitada ja vahepeal 32 miljonit dollarit VEB-i külmutatud korrespondentkontolt lahti sulatada. Vahepeal muutus ka seadus ning Riiklik VEB-fond kujundati 22.3.1999 ümber sihtastuseks. Kui siis 2000. aasta 6. juuni kuumal suvepäeval Saaremaal üldkosolek tõepoolest kokku kutsuti oli see halenaljaks komöödia, kus palgatud advokaadid kindlustasid aegsasti ettevalmistatud kindlate häältega kõik neile vajalikud otsused. Ja tegelikult olid selleks ajaks paljud kreeditorid lõplikult pankrotistunud või tegevuse lõpetanud, võitlusindu oli järele jäänud vähestel. Seega oli Krafti juhtud Eesti Panga viimane süljelärakas õnnetute kreeditoride silme vahele alandav koha kätte näitamine nii kreeditoridele, kui ka seaduslikkusele ja õigusriigile.
EESTI PANGA NÕUKOGU PÄÄSTIS KOGU VEB-i KÜLMUTATUD ARVE PUHTAKSTEGEMISE
Ühes tuleb aga Eesti Panga nõukogu siiski tänada. Nad suutsid ära hoida kõigi VEB-fondi kreeditoride nõuete müümise. On alust arvata, et nõuded oleks lõpuks rännanud samade isikute ja ettevõtete kätte, kes ka 32 miljonit dollarit VEB-i külmutatud korrespondentkontodelt lahti sulatasid.
4.septembril 1995 sõlmiti leping, millega Eesti Pank müüs oma Põhja-Eesti Panga (PEP) aktsiad 10 miljoni krooni ulatuses Ühispangale. Uue omaniku nõudel vahetati välja ka PEP-i juhatus eesotsas Peeter Vähiga. Juhatuse esimeheks sai Lembit Kitter, Ühispanga juhatuse esimehe Ain Hanschmidti usaldusisik ja VEB-fondi hämarate tehingute loo oluline figuur. Lisaks Vähile, kaotasid PEP-s koha ka juhatuse esimehe asetäitjad Riho Remmel, Ants Juhvelt ja Madis Markvart.
6.12.1996 kanti äriregistrisse OÜ Markenti, juhatuse liikmed: Peeter Vähi, Ants Juhvelt Madis Markvart ja Riho Remmel. Ka see osaühing hakkab 32 miljoni dollari petukirja loos mängima kandvat rolli. Kas iseseisva mänguri või tankisti rolli, on muidugi iseasi.
Niisiis, Krafti juhitud Eesti Panga üritatud VEB-fondi nõuete müük jäi keskpanga nõukogu vastuseisu tõttu ära. Kuid Eesti Pank jõudis protsessiga jõudsalt edeneda. Ostmiseks laekus kolm pakkumist. Eriti huvitavad neist on kaks pakkumist. Seesama OÜ Markenti pakkus alguses 441 miljoni krooni väärtuses VEB-fondi nõuete ostuhinnaks 36,5 miljonit krooni ja täiendavalt läbirääkimiste käigus 685 miljoni krooni väärtuses VEB-fondi nõuete ostuhinnaks 56 miljonit krooni.
Universal Financial Services Consultan Ltd (U.F.S.C.) oli registreeritud Briti Neitsisaartel, ühes tuntumas offshore firmade piirkonnas. Firmat esindas volikirja alusel Riho Remmel. See mees jõudis ka kõikjale, kui tegu oli VEB-fondi tehingutega. Ja selles valla oli tal ka Ühispanga usaldus. U.F.S.C. soovis samuti osta 441 miljoni krooni väärtuses VEB-fondi nõudeid hinnaga 40,4 miljonit krooni. Jääb üle ainult mõistatada, kas Remmel oli pakkumise oma endiste kolleegidega kokku leppinud või otsustas lisaks soolokarjääri kasuks, et hoopis endiste kolleegide nina eest ise nõuded ära napsata. Olgu kuidas oli, aga õnneks ei saanud sellest müügist asja.
Hüpates ajas pika lõigu edasi, ei takistanud kõik see Andrus Ansipi valitsusel rahandusminister Jürgen Ligi haldusalas 2011. aastal esitamast Riigikogule eelnõud, millega sihtasutus (SA) VEB likvideerida ja nõuded ikkagi panna enampakkumisele. Täites justui formaalselt kohtuotsust, tuli valitsus tegelikult juba korra läbikukkunud skeemi juurde tagasi. Valitsuskoalitsiooni häältega võeti eelnõu 15. veebruaril 2013 vastu. See, mis ei õnnestunud 1997. aastal Krafti juhitud Eesti Pangal, õnnestus suurepäraselt aastaid hiljem teha juba parlamendi kätega. Kui nõuete müük esimesel katsel aprillis 2013 ebaõnnestus, siis teisel katsel omandas sama aasta septembris nõuded VEB-i külmutatud korrespondentarvetele järele jäänud summale (väidetavalt u 19 miljonit USA dollarit) OÜ Tingel Tangel 1499 euro eest. Firma omanik Jaanus Glaase ei ole öelnud ühtegi arusaadavat põhjendust, miks ta nõuded ostis. Ja sellel ei olegi enam eriti mingit tähtsust. Ajalugu oli kordunud farsina.
VÕLTSITUD PANGAKORRALDUSED PETUSKEEMI OSANA
Ainult 4 päeva pärast Eesti Panga ja Ühispanga vahel sõlmitud lepingut, millega keskpank valitsuse nõude VEB-i vastu 244 miljoni krooni väärtuses viivitamatult edasi loovutas, tehti VEB-fondis veel üks tehing.
28. aprillil 1997 palus Aleksander Matt vormistada VEB-fondis United Russian Finance nõue 1,9 miljonit dollarit tagasi TSL International nõudeks. Petuskeem oli elluviimiseks käivitunud.
28.7.1997 vaatas Vene Föderatsiooni Rahandusministeerium läbi Vnešekonombanki (VEB) kirja 3. juulist 1997 arveldustest TSL Internationaliga ja teatab vastuseks järgmist: „Nagu nähtub Vnešekonombanki (VEB) informatsioonist, on saadud nõusolek Põhja-Eesti Pangalt (PEP) tema blokeeritud korrespondentkontolt VEB-s üle kanda summa 1 827 675 USA dollarit ühisettevõtte TSL International korraldusel tema arvele Vneštorgbanki Peterburi osakonnas, mis seisuga 1. jaanuar 1992 on Vnešekonombanki osakonna staatuses.“ Kiri on adresseeritud tollase rahandusministri esimese asetäitja Aleksei Kudrini allkirjaga VEB-i esimehele Andrei Kostinile. 25. augustil 1997 sooritati edukalt esimene tehing petuskeemist.
Esimene tehing oli nagu proov, kas petuskeem õnnestub või mitte. Õnnestus ja edasine hargnes kiiresti. 29.10.1997 loovutab Ühispank oma valitsuselt saadud VEB-i nõuetest (VEB-fondi sertifikaadid) 10 miljoni USA dollari väärtuses meile juba tuttavale Riho Remmeli esindatud Briti Neitsisaarte offshore firmale U.F.S.C., mis maksab selle eest 1 250 000 USA dollarit ehk 12,5% nende väärtusest. Ühispanga poolt kirjutab jällegi lepingule alla Lembit Kitter. Kuigi selles loos viidatakse meeleheitlikult kõigi tegude juriidilises mõttes aegumisele, oleks siinkohal muigel suul paslik esitada küsimus: kas härra Remmel ikka maksud maksis sellelt tehingult Eestis ära?
Sellele järgneb juba tuttav protseduur tehingu sooritamiseks loa saamiseks Vene Föderatsiooni Rahandusministeeriumist. Viimane viitab oma kirjas VEB-i jällegi PEP-i nõusolekule kanda tema külmutatud korrespondentkontolt 10 miljonit dollarit TSL International arvele Vneštorgbanki Peterburi osakonnas.
Kuid siinkohas stopp. Aasta on 1998 ja räägitakse külmutatud korrespondentkonto omanikust PEP-ist. Tuletame meelde, et Ühispank ja PEP liitusid 1997. aasta alguses, pärast mida PEP likvideeriti. Äriregistris avaneb selle kohta selline pilt: 12.4.1997 toimunud üldkoosolekul kiideti heaks 5.1.1997 sõlmitud litumisleping, mille alusel Ühispank ühendas endaga Põhja-Eesti Panga (PEP) ning ühinemine jõustus 4.9.1997, millega PEP loeti lõppenuks ning kustutati äriregistrist! Kuidas sai PEP sel juhul veel 1998. aastal anda kellegile mingeid soovitusi?
Vähe sellest, 10 miljoni dollari ülekanne teostati reaalselt 17. märtsil 1998 PEP-i maksekorralduse alusel! Seega ei põrgatud selle petuskeemi elluviimisel tagasi isegi mitte pangadokumentide võltsimise ees. Sest mida muud on olematu panga nimel tehingute tegemine. Allkirjade ja templiga varustatud olematu panga võltsitud maksekorraldused on selle petuskeemi lahutamatu osa.
PETUSKEEMI LÕPULEVIIMINE
Selleks ajaks oli Ühispangal valitsuse nõudest järel vaid 101 miljoni krooni väärtuses VEB-fondi sertifikaate. Et petukeem lõpule viia, oli vaja kokku osta 20,5 miljoni dollari väärtuse nõudeid, et saada kokku 1995. aasta petukirjas TSL Internationalile näidatud summa 32,3 miljonit dollarit.
24.4.1998 omandabki Ühispank eespool juba viidatud Eesti Panga nõude 103 miljoni krooni väärtuses. Veidi enne Eesti Pangaga sõlmitud nõuete ostmise tehingut sai teoks leping Eesti Merelaevandusega. 3.4.1998 sõlmisid Eesti Merelaevandus selleks volitatud Olev Schultsi isikus ja Ühispank nõude loovutamise lepingu. Ühispank ostis Merelaevanduselt nõude VEB-i vastu üle 7 miljoni dollari väärtuses ja maksis selle eest 9% nõude väärtusest. See oli Ühispangale kõige soodsam hind nõuete omandamise reas. Ühispanka esindas nagu ikka Kitter. Kuid sellestki on ikka veel vähe.
26.5.1998 vahendas nõude loovutamise tehingut OÜ Markenti. Ta ostis OÜ Belesta nõude VEB-i vastu 268 tuhande dollari väärtuses hinnaga 27 tuhat dollarit. Belestat esindas tehingus Kalle Leet, Markentit Remmel. Ja jälle kisub suu muigele kui lugeda lepingu üht detaili. Nimelt kohustus Markenti kandma tasu mitte Belesta arvele vaid hoopis Dominion Marketing Ltd arvele American Express Bank Luxembourg S.A.-s. Kuidas härra Leetil firma ja iskliku arve vahekorraga ikka oli? Kõik need tehingud iseloomustavad tegelikult hästi nii neid inimesi kes neid tegid kui ka seda äri, millega tegeleti.
Lõpuks olid nõuded vajalikus väärtuses koos ja viimane tehing võis realiseeruda. Esmalt loovutas OÜ Markenti oma Belestalt saadud nõudest vajaliku osa TSL Internationalile. Seda lepingut ei saa me siinkohal täpsemalt esitada. Seejärel loovutas Ühispank oma nõude väärtuses 20 240 348,25 USA dollarit TSL Internationalile 28.5.1998 sõlmitud nõude lovutamise lepinguga. Kahjuks ei ole seda lepingut SEB panga arhiivis, see on hävitatud. Niiviisi koguneb TSL International nõudeõiguse suuruseks vajalik 20,5 miljonit dollarit.
Eraldi tuleb märkida seda, et 20,5 miljoni dollari tehinguks andis oma õnnistuse Eesti panga president Kraft isiklikult. Ta saatis Moskvasse VEB-i kirja, kus tõi taas ära Venemaa residentide nõuete nimekirja. Kolmest ettevõttest üks oli muidugi TSL International, kelle nõudeks Kraft näitas 20,5 miljonit dolarit ja palus tehing teostada. See on nagu suure petukirja väike veli. Kuid üks on kindel, isegi Vahur Kraft ei astu ühe ja sama reha peale kaks korda järjest kogemata, teadmatusest. See kiri on lihtsalt üks järjekordne tõestus petuskeemi hoolikast planeerimisest ja sihiteadlikust elluviimisest.
Tehing sooritati sarnaselt kahele eelmisele, 28. mail 1998 kanti mitteeksisteeriva PEP-i võltsitud korraldusega 20,5 miljonit dollarit tema VEB-i külmutatud korrespondentkontolt TSL International kontole Vneštorgbanki Peterburi osakonnas.
TSL International oli VEB-i külmutatud kontodelt saanud 32 327 675 USA dollarit, mille ta sai vahetada Venemaa riiklikeks sisevaluutalaenu võlakirjadeks. Nende tootlikkus on juba eraldi käsitlemist vajav küsimus. See summa ühtis täpselt 5.4.1995 petukirjas toodud summaga.
MANI PULITE - PUHTAD KÄED
Riigikogu VEB-fondi komisjon jätkab tööd ja esitab lõpparuande kevadeks. Samuti on oodata Riigikontrolli vastavat auditit. Ajakirjanikud jätkavad selle räpase loo uurimist. Kas sellest kõigest jätkub ja on piisav, et meie ühiskonnas VEB-fondi looga seotud inimesed häbiposti naelutada? On ju nende hulgas pankurite koorekiht, kes tegutsesid Eesti Pangas, Põhja-Eesti Pangas ja Ühispangas, rida kõrgeid poliitikuid ja ärimehi, advokaate. Kuid ei saa jätta mainimata ka seda, et kõigi nende aastate vältel siiski oli kahtlusi ja ka otsest informatsiooni, et VEB-fond on hämarate tehingute mädasoo mis ümbritsetud valede merega. Ei reageerinud prokuratuur, ei majanduskuritegudega tegelenud politseistruktuurid, ei KAPO, kohtud tegid alati otsuseid VEB-fondi susserdajate kaitseks jne.
Muidugi, olukorda tuli otsustav pööre alles pärast Eesti Panga auditit selle aasta alguses, kui petuskeem juba konkreetsete faktidena päevavalgele tiriti. Võib ju öelda, et enne ei olnud teadmist teo täielikust ulatusest ja sügavusest, et enne me ei teadnud petuskeemi dokumenteeritud üksikasju. Kuid kuidas on sel juhul kuritegude aegumisega mida meile kogu aeg räägitakse? Kas kuriteod on lõpule viidud? Just siit tuleb otsida ja leida lahendusi VEB-fondi loo lõpetatuks kuulutamisele meie põlvkondade jaoks.
Selleks on vaja vaid ühte ausat prokuröri. Kui on julge, siis on ka aus.
Milano prokurör Antonio Di Pietro vaevalt teadis 17. veebruaril 1992, et ta käivitas Itaalia ajaloo suurima operatsiooni „Mani Pulite“ – „Puhtad käed“. Maffiast, kuritegevusest ja ringkaitsest läbi imbunud Itaalia poliitiline süsteem sai tõsiselt raputada, kõik olemasolevad kartelliparteid lagunesid. See on tulemus kui enesepuhastus lakkab toimimast.
REISIKIRI: VEB-FONDI 32 MILJONI DOLLARI TEEKOND –PETUKIRJAST VÕÕRASTE TASKUTENI (4)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Mingit riigi poolt tunnustust ei ole ja see on ka loomulik, sest vargad ja nende sõbrad on veel võimul. sõprade ja ausate inimeste tunnustus on tal aga kindlasti olemas.
Kas ajakirjanik Toomas Kümmel on saanud Eestis ka mingit tunnustust selle uskumatu uurimistöö eest, mis ta VEB-fondi afääri paljastamisel on peaaegu üksinda teinud?
http://www.kesknadal.ee/est/uu...
Eesti rahaasjadest laiemalt.
Eesti rahaasjadest laiemalt.
Arvamus
TRENDING
