Globaalne islam ei tee enam saladust sellest, et meie armsast „Vanast mandrist“ peab saama nende tulevase ülemaailmse kalifaadi „lüpsilehm“, nagu seda on ajaloo kestel vähemalt viiel korral üritanud saavutada Aasia poolt pealetungivad hordid. Neid võib üsna sobivalt nimetada ühisterminiga, mis kujunes välja ristisõdade aegu 1000 aastat tagasi — „saratseenid“ — ja mis tähistas tollal kõiki kristlastele vastu astunud vägesid Pühal maal. (Vanadele kreeklastele tähendas sõna algvorm „sarakenos“ kõiki Süüriast tulevaid nomaadihõime). Niisama hästi võib see nüüd tähistada kõiki tänapäeva Lähis-Idast pärinevaid terroriste, ükskõik kas nad tulevad Süüriast, Saudi Araabiast või Egiptusest.
Kuid Euroopa on neljal korral otsustavalt saratseenide sissemurdekatsed tagasi löönud ja seisab nüüd viiendat korda sama ülesande ees, pannes oma lootuse – tule taevas appi! – prantslastele! Sest jälle, nagu kaks korda varem, oleneb Euroopa kaitsevõime prantslastest. Kuid heitkem põgus pilk tagasi neile ajaloolistele pretsedentidele.
Esimesed, kes Aasia sissetungi riivistasid, olid siiski kreeklased, mitte prantslased, keda tollal polnud veel olemaski. Ateena algatusel ühendatud merejõud (nn Delose konföderatsioon) lasksid põhja Pärsia kuninga Xerxese terve laevastiku Salamise merelahingus a. 480 eKr ja tegid seega lõpu tema ja ta isa Dareiose kauakestnud püüdlusele Kreeka koloniseerimiseks. Seega rauges idamaiste võimukandjate Drang nach Westen ümmarguselt 1200-ks aastaks.
Järgmine panus tuli pimedal keskajal — rahva poolt, keda me nüüd nimetame prantslasteks, kuid kes siis ei kõnelnud isegi veel mitte prantsuse keelt (mis on teatavasti segu ladina, saksa ja kelti keeltest). Selle rahva nimi oli „frankid“ ja nende kuningas Charles Martel andis a. 732 Poitier' lahingus (veidi lõunapool Pariisi) surmava löögi saratseenidele, kes tahtsid Prantsusmaad vallutada. Martel (Charlemagne'i vanaisa) peatas seega islamlaste edasitungi Hispaaniast, kus nad olid juba loonud kalifaadi ja kindlustas Euroopa piirid kuni türklaste invasioonikatseteni ca 8 sajandit hiljem.
16. saj. oli Euroopa suurimaks idapoolseks ohustajaks saanud türklaste maailmariik, nn. Ottomani impeerium, mis oma hiilgeajal hõlmas suurt osa tänapäeva Lähis-Idast ja Balkani poolsaarest kuni ungarlaste asualani. Ottomani tungi läände pidurdasid kristlaste merejõud Lepanto merelahingus a. 1571 ning maaväed sajand hiljem a. 1683 kuulsas lahingus Viini linna all. Seda lahingut juhatas prantsuse aadlik Eugene de Savoy, keda austerlased mälestavad kui oma kallist puna-valge-punase rahvuslipu loojat „Prinz Eugeni“.
Järgnenud sajanditel ei olnud Euroopal põhjust karta Aasia kolonisatsiooni, kui selleks mitte arvata Vene tsaaride ja Nõukogude Liidu territoriaalseid ambitsioone 19. ja 20. sajandil. Seega oleme jõudnud tänapäevani ja islami dzhihhaadi ehk „Püha sõjani“, mis nüüd, tiivustatuna Pariisi rahutustest, on taas kord tõstatanud küsimuse „saratseenide“ agressioonist.
Olukord on komplitseeritud. Pariisi jt Prantsuse linnade noored märatsejad on suurelt osalt Prantsusmaal sündinud, seega ise ametlikult „prantslased“. Nad eitavad assimileerumise vajadust. „See on minu maa,“ ütleb üks mässaja Prantsusmaa kohta ja lisab: „Mul ei ole tarvis integreeruda!“ Niisiis ei ole ta küll oma päritolu poolest „saratseen“. Aga ta läkitus on sama kui kõigil eelnenud „saratseenidel“ — araabia kaliifidel või türgi sultanitel. See on, et Euroopast peab saama islami asumaa.
Nad eitavad, et nende mässamise põhjuseks on rassi-, klassi- või usuviha. Ei, peapõhjuseks on põlgus, kõige lääneliku vihkamine, kirjutab kolumnist Tony Blankley oma äsjailmunud raamatus „Lääne viimne shanss“. Ta tsiteerib üht dzhihhadisti Berliinis, kes väidab: „Saksamaa on islamimaa. See on häbematus, et sakslased nõuavad meilt, et me õpiksime saksa keelt.“ Nii kõneleb noor „saratseen“, kelle arust islami uus ylemaailmne kalifaat on juba fait accompli. (Vähemalt tema ettekujutuses).
Kuidas mõtlevad prantslased sellega hakkama saada? Kas tõesti autonoomia pakkumisega islamistidele mässavates eeslinnades ja agulites? Kolumnist Jack Kellyl on ses asjas tõsiseid kahtlusi. Ta kirjutab Washington Times'is:
„Näib mõeldamatu, et üks tsiviliseeritud lääne rahvas parseldaks käputäiele kõrilõikajatele maha oma demokraatlikud põhimõtted ja suveräänsuse. Kuid islamistid võivad veel võita. Sest ehkki see, millesse nad usuvad, on nurjatu ja reaktsiooniline, see on vähemalt midagi. Prantslased aga ei usu mitte millessegi.“ (WT, 9. nov.). Viimne lause selgitab, miks meil ei ole tegu ususõjaga.
Nimelt seetõttu, et seekord esimest korda seisavad saratseenid silmitsi ühe usuta, ametlikult ja tegelikult end ilmalikuks kuulutanud rahvaga.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
