Euroopa rahvad, eestlased kaasa arvatud, ajavad omavahel asju inglise keeles. Kõik on veendunud, et nende keelepruuk on pädev, kui mitte laitmatu. See ei vasta siiski tõele, nagu näha enam-vähem juhuslikult valitud näiteist.Tallinna Mustpeade maja ilmub inglise keeles kui Blackheads’ House. Kui inglane seda näeb, naerab ta südamest – blackhead on rasupunn. Mustpeade maja portaali vapil on mooramaamehe Mauritiuse pea ja seega on sobiv tõlge The Moors’ House ehk stiilsemalt House of the Moors.
Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor on kiitust teeninud igas kandis. Paraku usub tõlk, et naiskoor on female choir. Lauljal on suguelund, aga kooril ei ole, seega on see õieti women’s choir.
Eesti välisministeeriumi inglise keel on niisama hästi kui veatu, ent meepotis on minu teada vaid üks tõrvatilk. Migratsioonibüroo ilmub inglise keeles kui Migration Bureau. Ametlik sisseränd riiki on aga immigration ja õige tõlge Immigration Bureau. Migration märgib hoopis teistsugust liikumist, ennekõike rändlindude retke. Inglase meelest kuulub Migration Bureau keskkonnaministeeriumi juurde.
Inglane muigab, kui ta Luisa Tõlkebüroo veebilehel näeb sõnu Luisa Translating Bureau. See tähendab otsesõnu ’Luisa tõlkiv büroo’ (see viga on nüüdseks parandatud).
Inglane on hämmingus, kui kohtab väljendit forest brother (metsavend). Tal pole aimugi, mida see võiks tähendada. See on sama arusaamatu kui metsa vend eestlasele. Äkki oleks arusaadavam the Estonian underground, resistance või partisans? Miks hoida kiivalt kinni vigasest vastest? Ehk seepärast, et eestlasest tõlk ei oska inglise keelt nii hästi, kui ise arvab. Kui vead on juba must valgel juurdunud, on neid aga raske hüljata. Võib ju siis kirjutada the Estonian underground, known as The Forest Brothers.
Ilukirjanduse tõlkimise reeglid on väheke teistsugused ja lõdvemad, mängu tuleb poetic license ehk luuletaja õigus. Näiteks Jaan Krossi romaani pealkirja „Vastutuulelaev” on üsna raske inglise keelde tõlkida, sel sõnal puudub ingliskeelne vaste. Krossi suurepärane tõlkija Eric Dickens on vahendanud selle poeetiliselt „Sailing Against the Wind”. Dickensis on peidus poeet: asjatult on ta tõlkinud Krossi „Paigallennu” poeetiliselt ja mitmetähenduslikult „Treading Air”, kui ilmselge vaste hovering on käepärast. Paha on praegune pealkiri sellepärast, et osa lugejaid ei saa sellest aru. See, et Kross ise kiitis selle heaks, ei puutu asjasse. Tõlked on mõeldud ikka võõrkeelse lugejaskonna tarbeks.
Mart Laari stiil võiks olla igale kirjanikule eeskujuks, ent tema raamatu tõlkinud Anna-Helena Dunningu ingliskeelne versioon „Estonia’s Way” on asjatundmatuse räige näide. Võimatu on ette kujutada, et keegi jõuaks sellest tekstist üle käia. Keegi peaks tõlkijale teatama, et tõlkimine on ikka sidevahend. Pedantlik ja sõnasõnaline tõlge on võimatu ettevõtmine. Tõlkides tuleb iga lause kohta küsida, mida on autor sellega öelda tahtnud. Pädevaid tõlkijaid eesti-inglise suunal leiab väliseestlaste hulgast. Sõjapõgenike järeltulijate seas on piisavalt humanitaare, kes valdavad inglise keelt nagu emakeelt. Näiteks Toomas Hendrik Ilves ja Mariann Kelam kui inglise keeleruumi kasvandikud teeksid head tõlketööd, kui poleks mitte muuga hõivatud. Selliseid inimesi on aga veel ja neid oleks ka hõlbus rakendada. Takistuseks on ehk arvamus, et eestlaste inglise keele oskus käib küll ja veel, et tõlkimine polegi nõudlik, austusväärne amet, selline suhtumine nagu iseteadlikul isehakanud tõlkijal, kes oli keelekogemusi omandanud Inglismaal ettekandjana: „Minu jaoks pole see tõlke küsimus elulise tähtsusega, peaasi et mõte kaduma ei läheks”.
