http://huikajad.blogspot.com.e...
Veel enne, kui esimene jagu kvoodipagulasi on Eestisse jõudnud, on määramisel juba teine. Kui kolm-neli kuud tagasi räägiti valitsusringkondades isegi arvust 86, siis nüüdseks on suurusjärk juba 500 ringis. Ja võib ainult oletada, mis numbritest ja olukordadest me räägime kolme-nelja kuu pärast.
Esimene pagulaste jaotamine oli valitsuse sõnul Eesti võit, meie seisukohad jäid peale. Teisel jaotamisel on kuuldavasti taas kord võetud arvesse Balti riikide arvamusi ja meie osalust „vähendatud“. Ainult numbrid kasvavad kiiresti. Varsti on nad veel palju suuremad. See, mis algul tundus ajutiselt kasvanud põgenikevoona, võtab tasapisi hoopis teistsuguse nähtuse piirjooni. Islamiriik, millega lääs ei viitsi korralikult sõdida, hoiab Lähis-Idas ja mujal piirkondades üleval sõjalist pinget, moslemite tsiviilarmee – võib-olla valdavalt enese teadmatagi – hõivab Euroopat. Edu on ilmne: Euroopas ei kehti enam kokkulepped ja seadused, piirid, kui neid üldse on, varisevad, illegaalide massid liiguvad Euroopa teedel, kasvab poliitiline peataolek, riigid nägelevad ja süüdistavad üksteist ning ainsaks „lahenduseks“ on rahapritsimine ja sissevoolajate üha karmikäelisem „ringipaigutamine“. See, et niisugune poliitika lõhub ühendatud Euroopa õrnu mentaalseid alusstruktuure ja samal ajal õhutab üha uut sisserännet, ei näi Brüsselis kedagi morjendavat. Selle asemel valatakse meid üle massilise süütunde ja vastutuse propagandaga. Välisminister Kaljurand käis korra Brüsselis koosolekul ja juba loeme välisuudiste pealkirjadest: „Eesti välisminister süüdistab eestlasi ebainimlikkuses“.
Tundub, et praeguses Euroopa kriisis võib niisugune väikerahvas nagu eestlased jääda ühel hetkel ilma igasuguse arvestatava kaitseta.
Meie probleemi tuum ei ole need kauge kultuurkonna esindajad, keda kohustuslikus korras Eestisse „lõimuma“ istutatakse. Probleem on selles, et Eesti valitsus on nõustunud „proportsionaalselt“ osalema Euroopa migrantidelaine tohutus pööritamismehhanismis, mille tulevik on ettearvamatu. Sellest hetkest alates on samasuguseks ebakindlaks muudetud ka Eesti tulevik. Esialgu on kindel ainult see, et Euroopa ei suuda kontrolli alla võtta põgenikke ning seejuures takistada sisserändajate või sissetungijate pealevoolu. Meid ootavad ees tulijate numbrid, mille puhul 500 tundub väikese, süsteemi sissetöötamiseks mõeldud pilootprojekti numbrina.
Eesti on juba praegu EL-is üks kõige immigreeritum maa. Põliselanike osakaal, keda 1945. aastal elas Eestis ligi 100%, on tänaseks vaevalt kaks kolmandikku. Ka kõige immigratsioonilembelisemates Lääne-Euroopa riikides, teistest rääkimata, on põliselanike osakaal märgatavalt suurem. Eestil polnud võimalik oma sisserändajaid solidaarselt Euroopa riikidega jagada, kellest nii mõnedki olid täiesti „solidaarselt“ kustutanud Eesti riigi nii oma maakaartidelt kui ka ajalooõpikutest. Eesti on ise oma „taagaga“ hakkama saanud pikkade aastakümnete jooksul, enam kui raskes geopoliitilises ja julgeolekulises olukorras. Meil on sel alal isegi mõningaid saavutusi, mille üle võiks heameelt tunda (ma ei hakka siinkohal üles lugema neid venelasi või teiste rahvuste liikmeid, kes mängivad tänases ühiskonnas ühel või teisel viisil positiivset ja vahel lausa patriootlikku rolli). Ja samal ajal on meil ka ajaloolisest sisserännust tulenevaid tõsiseid probleeme, mis muudavad Vene propaganda ja vene viienda kolonni, Georgi lintide armee mõjusfääris elava Eesti ühiskonna stabiilsuse hapraks, mida tuleb iga päev ikka uuesti hoida.
Sellise demograafilise ja julgeolekulise taustaga ja alla miljonilise põlisrahvaga väikeriigi lülitamine massidest ja suurriiklikust mõtlemisest kantud immigratsioonikvootidesse on ebaadekvaatne, sügavalt ülekohtune ning pikemaks perspektiivis selle väikerahva eksistentsile ohtlik.
See, et Eesti valitsus on selles debatis kõrvale heitnud Eesti elanikkonna kujunemise argumendi, on poliitilises mõttes pehmelt öeldes vastutustundetu. Võiks öelda isegi kõvemini, kuid ärgem valagem õli tulle.
Eesti valitsuse asi oleks meie olukorda ja veel palju muudki Brüsselis väsimatult selgitada. Valitsuse asi oleks esineda sellest johtuva seisukohaga, millel oleks kindlasti rahva enamuse toetus. Eesti kvoot selles kvoodimängus on teiste riikidega võrreldes ammu täis. Eesti võtab vastu põgenikke vabatahtlikult. Päriselt vabatahtlikult. Mitte nii, nagu praeguses üha rohkem Orwelli düstoopiat meenutavas keskkonnas, kus sõnade tähendused hakkavad muutuma vastupidiseks. Ennast tõeliselt vabana ja enesekindlana tundev rahvas käitub kindlasti küllaldase suuremeelsusega. Siis võiksime olla kindlad, et Eestisse tulevad inimesed, kes teavad, kuhu nad tulevad ja kes oleksid siin tõepoolest oodatud. Tõsi küll, „Brüsseli kvoot“ ei saaks niimoodi võib-olla täidetud. Aga ega väikeriik suudaks ühegi kvoodi korral Brüsselit hädast päästa, kui Brüssel ise ennast päästa ei taha.
Kuid niisuguseks praktikaks oleks vaja hoopis teistsugust poliitilist õhkkonda, kui praegune mentaalsest vägivallast ja poliitilisest hüsteeriast laetud õhustik.
Iga rahva hulgas on igasuguseid inimesi, on häid ja halvemaid, sõbralikke ja kurjemaid, kuid rahvad ise tervikuna ei ole nii ega teistsugused – nad on lihtsalt rahvad. Kui sel suvel on toimunud midagi tõeliselt inetut, siis on see tõsiasi, et Eesti poliitiline eliit ning mitmesugused mõjutajad on otseselt või kaudselt oma tegevuses lähtunud sellest, et eesti rahval kui tervikul on midagi viga, et tema moraal, eetika, arusaamad maailmast on mingis mõttes vigased või ebatäiuslikud. Et mingis mõttes on eesti rahvas eelseisvate ülesannete jaoks alaväärtuslik. See on olnud kogu nn. sallivuspropaganda lähtekoht. See on patt, mida võib endale lubada mõni ajakirjanik. Aga paraku lasub see patt ka oma rahva eestkõnelejate, sealhulgas peaministri ja vabariigi presidendi hingel. Ja ma arvan, et seda ei anta andeks, isegi kui neil ühel päeval õnnestub Põrgupõhja Jürkast mööda hiilides taevasse pääseda.
2015. aasta suvel on eesti rahvast nii välis- kui ka kodumaalt hurjutatud, õpetatud ja ähvardatud samamoodi nagu vanadel headel aegadel. Süüdistused sallimatuses ja suletuses ning kirglikud kinnitused, et Eesti on sõbralik maa ja eesti rahvas pole üldse paha rahvas, mõjuvad ühe ja sama propagandakampaania erinevate tahkudena.
See on suvi, mil ajalugu ja risttuultes oleku tunne on tulnud Eestisse tagasi.
„Sallivusrünnak“ on põhjustanud selle, et normaalne arutelu olulistel teemadel on häiritud või lausa lõppenud. Tasapisi tõmbuvad koomale mingid seinad: suletakse kommentaariume ja kuskil ihutakse karmimat kriminaalseadustikku. Pealesunnitud pagulasteema lõhestab ühiskonda ja nõrgestab demokraatiat.
Ehedaks kaastundeväljenduseks ja selle nimel tegutsemiks ei jäta niisugune olukord palju ruumi. Ma usun, et Varro Vooglaid mõtles seda tõsiselt, kui ütles ETV-s, et on valmis oma perekonda võtma sõjapõgenike orvu. Kuid meediashowde – á là „maailm on vapustatud sellest, et Soome peaminister annab pagulastele oma maja“ – taustal hakkab ka inimlik siirus kergesti muutuma unenäoliseks simulaakrumiks.
Eesti valitsuse ülesanne praegu on anda oma tegevusega Eesti rahvale tagasi kindlustunne, võtta tema pea kohalt kvoodikirves, mida sinna suurriikliku arrogantsiga rippuma seatakse, ja lõpetada ühiskonda lõhestav poliitpropaganda. Tuleb aru saada, et oma kodumaal pikka aega vähemuse suunas kahandatud põlisrahvale võib olla tegu tõsise murdehetkega. Kui valitsus ei suuda oma väikest riiki ja rahvast sellest suurjõudude kriisist edukalt läbi juhtida, siis jääb 2015. aasta suvi Eesti ajalukku igaveseks kummitama.
