See päädis allakirjutanu tunniajalise kohtumisega kultuuriminister Urve Tiidusega. Läksin kohtumisele üsna suurte lootustega. Liiatigi kümne aasta jooksul polnud ükski tippametnik või –poliitik minu sõnumit rahvastikukriisist sügavamalt arutada soovinud. Kaasas olid aastatega kogunenud seisukohad ja memo jutuajamiseks. Et aga minister ei kasutanud nõupidamiste laua taga ühtki paberit, siis minagi jätsin oma memo taskusse. Seda enam, et ettevalmistatud soovid olid ju peas.
Hakatuseks rõhutasin enda viit positsiooni suhetes kultuurivaldkonnaga sugulussidemete näol, ent nendega ministrit ei üllatanud. Lähenesin teemale, sõnades, et kultuuriinimesed ei taju alati oma panuse suurust ja võimalikkust rahvastikuprotsessides.
Tuginesin oma kogemusele ristiisa Veljo Tormisega, kellele 1995. aastal Viru tänava otsas andsin lendlehe andmetega rahva tervise allakäigust. Ta laiutas käsi, et mida tema siin teha saab. Aga kaks aastat tagasi Suure-Jaanis rahvale esinedes ta tunnistas, et tsüklit „Unustatud rahvad“ kokku seades, mis ju kestis aastaid, oli tal kogu aeg silme ees eesti rahva saatus.
See asjaolu kõlab kui üleskutse kunsti ja kirjanduse ja teaduse viljelejatele - silme ees peaks seisma loomingu ülim eesmärk, et maa tühjaks ei jääks ja me ise tsükli rahvaste hulka ei satuks. Praegune trend riikliku statistika andmetel on – taasiseseisvumise järgselt on rahvaarv vähenenud veerand miljoni võrra, sealhulgas eestlaste oma seitsmekümne tuhande võrra. Möödunud aastal Toompea Haridusseminari poolt tehtud üleskutse loomeliitudele, kes nii kuulsaks said oma 25 aastat tagasi peetud pleenumil, jäi vastuseta või olid vastused poolikud.
Esimene ettepanek ministrile – ellu kutsuda riigi rahastusel oleva kultuurilehe „Sirp“ rahvastikuprotsesside rubriik – tellimustööd, tõlked, pädevate isikute artiklid, intervjuud, ülevaated ümarlauadadest, sümpoosionidest, seminaridest-konverentsidest jne.
Vajame teavet ja rahvaarutelu rahvastikukriisist ülesaamiseks. Vajame ka kompetentsemaid ajakirjanikke, kes valdaksid teemat. Tänane ajakirjanik on orienteeritud uudisele. Probleemide sõnastamine, analüüsi süsteemsus, käsituse sügavus ebakohtade põhjuste tuvastamisel, nõudlikkus saadikute ja ametnike hoolimatuse avalikustamisel on jäänud unarusse.
Neljakümne aasta tagune kogemus - ajalehe „Edasi“ vestlusring „Iive, iive, iive“ andis mitu tuhat lisasündi. Tänane eraõiguslik „Postimees“ ei allu seadusejärgselt kultuuriministrile ja paistab, et sel ajalehel ei ole tahet või selle ajalehe juhtkonnas ei ole enam inimesi, keda juhiksid aated ja kes tunneksid rahva ees kohustust käsitada rahvastikuhoidu olulisena.
Teine ettepanek – rahvuse, keele ja kultuuri püsimajäämise seminar kultuuriministeeriumis. Just nimelt ministeeriumis selle autoriteedis ja pädevuses, toetudes selle institutsiooni õiguste, kohustuste ja vastutuse ühtsusele. Selles ettepanekus kumab läbi Põhiseaduse preambula fraas. Rahvuse kahanemine, ümberpaiknemine linnadesse ja väljaränne puudutavad kõik kultuuriministeeriumi, kes ei tohiks kujunenud olukorras endist viisi jätkata.
Mida ette võtta, pole selge ju kellelgi (või kui on, siis miks ta vaikib!). Seminaris on võimalik sõnastada probleemid ja korraldada nende analüüs (probleemide tekke, püsimise, laienemise-süvenemise otseste ja kaudsete põhjuste analüüs) ja lahendusteede otsimine ning seostamine.
Muidugi on sellistel arutlustel mõtet vaid asjatundjate osavõtul.
Toompea Haridusseminaril on pakkuda oma 18-aastane töökogemus.
Tundub, et üks selle töö printsiipe – seminarilauas on kõik võrdsed – on kaasa tulnud Inglismaalt kuningas Arthuri ümarlauast.
Meie seminar rakendab oma tegevuses kahe tuhande viiesaja aasta tagust Sokratese võtet tänapäevases kuues – probleem ja selle põhjused, küsimused ja ettepanekud, märgukirjad tippametnikele nende vastutusalas.
Kolmas ettepanek – Tartu rahu kultuuridiplomaatia keskuse loomine. Eestlaste ajalugu on vaene võitudest. See on pigem allaheitmise ja kaotuste ajalugu. Siiski on meil üks väga suur ja rahvusvahelise tähtsusega, sõna tõsises mõttes Euroopat kujundanud võit – Vabadussõda lõpetav Tartu rahu.
Tuleb pidada julguseks väikeriigi sammu alustada rahukõnelusi üksi ja ilma selge toetuseta läänest. Ja need lõppesid edukalt. On kummastav, et tänini on Tartu rahu maja avalikkusele suletud.
Toompea Haridusseminar tegeles selle mõttega aastail 2011 ja 2012. Pidasime koosolekuid, tegime päringuid riigiasutustele ja selgitasime, et Tartu rahu maja avamist avalikkusele ei ole kavas ei lühemas ega kaugemas perspektiivis. Siiski andsid vestlused ametnike ja aateühingutega teise tulemuse - idee rajada kultuuridiplomaatia keskus kui elav mälestusmärk Tartu Rahule. See oleks suunatud Tartu rahu pärandi põlistamisele ja oleks rahumeelne diplomaatiline, kultuuriline ja pedagoogiline projekt, mis kasutab ära praegu Tartu rahu majas Vanemuise 35 töötavat Jaan Poska Gümnaasiumi potentsiaali.
Järgnevad read on võetud Forseliuse Sõnumite kahekümnendast vihikust: „Reedel, 17. veebruaril 2012, võõrustas Tartu Jaan Poska Gümnaasium Riigikogu kultuurikomisjoni ja maaelukomisjoni liikmeid ning Toompea Haridusseminari. Koos arutati Toompea Haridusseminari initsiatiivi Tartu rahulepingu maja laiemaks avamiseks rahvale ja võimalusi kultuuridiplomaatia keskuse loomiseks. Arendades edasi kultuuridiplomaatia keskuse ideed arvas Jaan Poska Gümnaasiumi direktor Helmer Jõgi, et kultuuridiplomaatia võiks kindlasti olla üheks võtmemõisteks gümnaasiumi ühiskonnahariduse suuna väljakujundamisel. Selline suunitlus kooli õppekavas annaks parema tähenduse koolimaja ajaloole“.
Paraku kahel järgneval aastal ei ole kultuuridiplomaatia keskust suudetud rajada Õnneks on selle idee elluviimise eeldused läinud veelgi soodsamaks - kunagine idee toetaja Urmas Klaas on nüüd Tartu linnapea, seminaril esinenud Aadu Must on Tartu volikogu esimees, seminaril osalenud Tõnis Lukas on jälle Tartu mees, pealegi ERM-i direktor. Kokku on vaja häälestada ka kultuuri-, haridus- ja välisministeerium. Selleks vajame Urve Tiiduse abi.
Mõttevahetus oli üsna energiline ja arenes vahel ettekavatsemata suunas. Minister Urve Tiidus ei mõjunud ministrina võimukuse mõttes ja see oli hea. Ühest varjatud liigutusest tajusin, et minister vaatas vist kella. Ühtki minu kolmest ettepanekust minister tagasi ei lükanud. Aga ta ei haaranud ka kinni stiilis „teeme ära“. Minister teatas lihtsalt, et päevasel ajal on ta hõivatud ministrikohustustega, aga õhtuti mõtleb ta kõigi ettepanekute üle sügavalt.
Jaak Uibu
Toompea Haridusseminar
31.mai 2014
