Teet Koppeli naeratus on igaveseks kustunud.
Teet Koppel oli viimaste jõulupühade eel kukkunud oma toas ja murdnud puusaluu. Ta viidi haiglasse, kus tehti operatsioon. Paranemist takistasid mitmed tervishäired. Teet viibis haiglas üle kuu. Ei olnud arstid suutelised talle endist tervist tagasi andma. Viimaks libises Teet vaikselt Vaikuse Maailma. Viis kaasa ka naeratuse.
Noorem põlvkond ei tunne Teet Koppelit. Teet Koppel oli omal ajal Eestis tuntud nimi. Teet oli näitleja, sündinud 18. juunil 1912. Sportlase kehaehitusega, kerge lavaliikumisega, meeldiva tämbriga ja erakordselt selge diktsiooniga. Lisagem siia veel heleda varjundiga juuksed, rõõmus naeratus ja sinised silmad. Ei ole siis imestada, et üks daam kodumaalt saatis Teedule kirja Montreali, paludes tema fotot. Oli näinud 5-aastase tüdrukuna Teetu laval. Ja oli olnud Teedust koheselt võlutud.
Lavakarjääri alustas Teet 1928. a. Tallinna Töölisteatris. Siirdus „Estoniasse” a. 1937, kus tema esimeseks rolliks Lysander W. Shakespeare'i komöödias „Suveöö unenägu”. Järgnesid tõsisemad ja nõudlikumad rollid. Unustamatuks jäi Teet teatripublikule Ahase osas Kivikase „Nimed marmortahvlil” lavastuses. Nooruse idealismi ja isamaa armastust edastas Teet sellise jõulise sisemise tunnetusega, et see ei jätnud teatrisaalis puudutamata kedagi.
Teet Koppeli hea välimus, tantsulised ja koomiku võimed olid silmapaistvad. Ja üsna varsti tõmbas Agu Lüüdik ta opereti võluringi. Opereti koomikuna sai temast publiku lemmik. P. Ardna operetis „Kalurineiu” on ta esinenud koos teise publiku lemmiku, Riina Reinikuga, 75 korda.
Ka ballett ei jäänud Teedule võõraks. Rahel Olbrei kasutas Teetu balletis karaktertantsijana. Balletiga „Kratt”, kus Teet oli sulase osas, katkebki tema tihe ja kunstilisi võite saavutav teatritöö Eestis. Järsku, nagu noaga lõigatult. Kui 9. märtsil 1944 venelaste lennupommidest süttis „Estonia” keset Ed. Tubina „Krati” etendust, põgenesid kõik teatrist kuidas said. Teet lahkus „Estoniast” sulase takuses särgis.
Teatritöö kõrval oli Teet pidevas tegevuses. Oli osaline lugematutes kuuldemängudes Riigi Ringhäälingus; oli näitejuhiks Lutheri rahvamaja teatritrupile. Käis korduvalt lõbustamas kodumaa eest võitlejaid rinde otseses tagalas.
Septembris 1944 pääses Teet venelaste okupatsiooni eest Eestist Rootsi. Ta töötas Stockholmis neli aastat operetiteatris „Oscarsteater” ja osales filmides. Esines rohketes Rootsi rahvaparkides „Välklingede” (Hästikõlav) trupi koosseisus. Truppi kuulusid veel Els Vaarman, Riina Reinik, Priit Hallap ja Verner Nerep.
Püüdes venelastest suuremat distantsi hoida, siirdus Teet Kanadasse. Siin sai ta kodulinnaks Montreal. Riina Reiniku ja Rudolf Lipu algatusel hakkas tegutsema „Montreali Eesti Teater”. Koheselt tegi selles kaasa Teet Koppel koos oma noore abikaasa Sylvia Taelaga. Suuremateks lavastusteks olid Sheriffi „Teekonna lõpp” ja Raudsepa „Mikumärdi”. Montreali Eesti Teatri tegevus kestis 6 aastat. Lippude siirdumisega 1956.a. Torontosse lõppes teatrielu Montrealis.
Pingerikka tegutsemise järel igapäevase töö kõrval oskas Teet ka teenitult puhata. Hoolitses oma maja ja aia eest koos kalli kaasa Sylviaga ja tundis elust mõnu. Teet ütles, et ta on sündinud õnnetähe all. Ja lisas, et kõige suurem õnn oli see, et Sylvia tee peale risti ette jäi ja neist paar sai.
Teet oskas küll mõnusalt elada, aga kunagi ei suutnud ta unustada kodumaad ega „Estoniat”. „Estonia” on nüüdseks täielikult taastatud. Vahepeal hakkas vana katus vihmavett läbi laskma. Teater vajas uut katust. Katuse uuendamist toetas ka Teet, öeldes, et mälestusi on palju ja kui katus jookseb läbi, siis mälestused saavad märjaks.
•••
1997. a. tähistasid Sa oma 85. juubelit. Sinu sünnipäevale tuli suur hulk sõpru. Ilm oli ilus ja aed sumises kui mesilaspere. Ei see olnud ainult aiapidu. Oli kõnesid ja muid ettekandeid. Üle kõige valvas vaikselt suur, kunagi Hanno Kompuse poolt istutatud akaatsiapuu.
Vaid mõned aastad saite te veel elada oma mugavas kodus. Läksite haiglasse tervislikule läbivaatusele. Ei olnud antud Sylviale tulla sealt tagasi koju. Toonela kaldal ootas teda paadimees ja viis ta teisele poole jõge igavesele puhkusele. Nüüd, armas Teet, viis paadimees ka Sinu teisele poole Toonela jõge 20. jaanuaril 2006. Seal ootab Sind Sylvia. Jalutate jälle käsikäes. Ja kuulate ümbritsevat vaikust.
