Juba 2001 aastal ütles President Lennart Meri NATO kandidaatmaade tippkohtumisel, et Venemaa on osutunud viimaseks koloniaalriigiks maailmas ning näib sellisena jätkavat. Kuid just koloniaalmaa toimimisalgoritm langeb kõige paremini kokku meie tänapäevase Eesti eluoludega sest vaid nii saab seletada, miks rahvavõimul, õigusriigil, kapitalismil ega sotsialismil baseeruv ühiskonnamudel pole meil toimivaks osutunud.
Koloniaalmaale on iseloomulik, et koloniseeritav peab üleval pidama eelkõige koloniseerijat. Teinekord võib koloniseeritava maa probleemide lahendamine olla isegi keelatud või karistatav, sest kõik ressursid tuleb suunata eelkõige koloniseerija heaolu tagamiseks. Nii jõutakse ääremaastumise protsessini. Koloniseeritava maa olud tuleb kujundada selliseks, et ta ostaks võimalikult palju kolonisaatori toodangut, maksaks kinni kolonisaatori võlad ja asi võib minna ka selleni, et tuleb ka koloniisaatori eest sõjas käia. Ja mis peamine selle üle tuleb uhke olla et kolonisaator seda teha lubab.
Seda helget tulevikku tuleb tunnistama panna kolonisaatorile alluvad koloniseeritava maa juhid ja nii saavad inimesed teada, et vaid nii saabub õnn ja turvatunne meie õuele.
Õnnelik olemine tähendab selles riigis muutumist koloniseeriva sarnaseks. Sellega peab kaasnema kolonisaatori tunnustus ja nii muudetakse kolonisaatori võim rahvale arusaadavaks ja luuakse allumisvajadus.
Samasugused suhted kehtivad ka loomariigis, kus näiteks ahvid kinnitavad allumist karja juhile läbi kirpude otsimise rituaali. Sarnasuse kaudu kolonisaatoriga kinnitatakse allumisvajadust ja klannikuuluvust. See tagab süüdimatust, puutumatust või kaitset, olenevalt sellest, kui täpselt osatakse kolonisaatorit jäljendada. Just see jõud sundis indiaanlast hobuse selga ja neegrit riidesse panema.
Inimene on selles ühiskonnas austatud siis, kui ta suudab koloniseerida võimalikult palju teisi inimesi ja kui ta lähtub oma tegevuses võimu poolt loodud pühakirjatekstidest. Veelgi parem kui suudetakse täita juba neid seadusi, mida kirja pandud veel ei ole, kuid mis aitavad koloniseerimisele kaasa. Nii saab kolonisaator enda allutusvõtteid koloniseeritavate abiga pidevalt täiustada. Selle korraldamiseks tuleb välja arendada vastav tunnustussüsteem.
Selleks, et koloniseeritava maa rahvas ei oleks võimeline asendama koloniseeritava maa tooteid enda omadega, või mis veelgi hullem - hakkaks neid veel eksportima, tuleb rahvale anda vastavad teadmised ja korraldada maksusüsteem ja seadusandlus selliseks, et kohalik tootmine ei tasuks ennast ära, sest muidu ohustaks see kolonisaatori võimupositsiooni ja nõrgeneks sõltuvussuhe.
Veel parem kui koloniseeritav ei suudaks tootmisvõimet tagada võimalikult pikas perspektiivis ning ei üritaks sellele isegi mõelda. Selle saavutamiseks tuleb koloniseeritava kooliharidus formeerida selliseks et inimene, kes on selle õppe läbinud, suudaks tajuda vaid ühiskonnatoimimise fragmente, et hiljem vaielda näiteks selle üle kumb üles leitud fragmentidest on tähtsam.
Sisuliselt viib see protsess koloniseeritaval maal vaimse kodusõjani. Võimu tasandile on selline konflikt esialgu kasulik, sest sellises kodusõja seisundis ei ole tavakodaniku tasand võimeline formeerima eesmärke ja tuvastama võimu poolt tehtud vigu. See loob võimu tasandile suurepärased võimalused läbi massimeedia sisestada ühiskonda kolonisaatori eesmärgid, mis on pikemas perspektiivis taganud vaid eliidi heaolu ja kindlustab veelgi kolonisaatori positsioone ühiskonnas.
Kokkuvõtvalt valitsevad teid mõrtsukad, sest kõik, mida te pärandina olete eelmistelt põlvedelt saanud saab olema hävitatud või üle tarbitud, ehk teisisõnu saab olema tabu.
Kaasaegse koloniaalmaa ülesandeks on varustada kolonisaatoreid toorainega, tööjõuga, ajudega ja isegi geneetilise uuenduspotentsiaaliga. See on kui reparatsioon, mida peab maksma vallutajale enda allutamise eest. See et koloniseeritavad ei märka et elatakse koloniseeritaval maal, näitab kolonisaatori töö kvaliteeti.
Sellises olukorras katkeb aga ühiskonna arengut soodustav ja toetav dialoog, mis on mõistmise ja sellel rajaneva mõistuse ja pikemas perspektiivis teadvuse ja teaduse alus. Kui rahva teadvus lakkab tegutsemast ühiskonnas toimuvate protsesside mõistmisel, siis on kogemus pime. Seega rahvas võib kogemusi küll saada ja need võivad olla isegi äärmiselt negatiivsed, kuid teadvustada ja seostada neid enda eluga ei osata.
Tulemusena katkeb ühiskonnas põhjustagajärjeliste seoste ahela teadvustamisvõime. Nii blokeerub ka rahva ühisloovus. Kui ümbritsevat enam seletada ei osata, siis saab valitsevaks teadmatusest tulenev hirm. Sellises olukorras saab aga võim loorberipärgade saatel kohe lahendeid pakkuma asuda. Nii integreeritakse eliidi tahe rahva teadvusse, kuni rahvas hakkab seda omaks pidama. Seejärel tuleb kolonisaatoril veel natuke oodata et mõttelagedus jõuaks ühiskondliku toimimisnormi tasandile ja kinnistuks kultuurina. See tagab mugavustsooni, kus eliit ei peagi tegema tarku ja õiglaseid otsuseid mis oleksid suunatud ühiskonna arengule.
Selle saavutamiseks tuleb lõhkuda ühiskondlikud mõõdupuud, millega eliidi tegevust hinnatakse eesmärgiga asendada need kolonisaatorile sobivate mõõdupuudega. Tulemusena ääristabki meie ühiskonda lõputu väärtuste ja usalduse puudumise, ning kaosest korra otsimise mentaliteet. Olukord võib minna selleni, et eliit hakkab väitma, et nende endi poolt loodud kaos on võimeline ise korrastuma, kinnitades seega et ta ei otsusta riigi arengus enam midagi.
Täpselt nii serveeritakse meile vabadust ehk liberalismi tema kõige eredamal kujul. See on tarbimise, hindamise ja edetabeliühiskond, sest ilma nende mõõdikuteta ei oska te enam määratleda isegi seda kes te ise olete.
Nii sünnivad koloniaalmaad tänapäevase infoühiskonna mõistes, kus kohalik eliit on läbi rahvusvaheliste konventsioonide allutatud globaalsele eliidile. Kolonialiseeritava rahva ülesandeks on olla vaid maksude maksja ja tarbija seadusloomele, Hollywoodi seriaalidele või lipsuga onude käilakõnedele. Peamine, et ta nende sisule pretensioone ei esitaks ja suudaks tarbimise läbi kogu selle tsirkuseetenduse kinni maksta.
