Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
VanemadUuemad
Ikka täielik kaos!!!
Nagu näiteks seegi:
Eesti ajaleht «Postimees» kirjutab 17. mail, et väliskomisjoni vastse esimehe, keskerakondlase Enn Eesmaa kommentaar neile, kes nimetavad piirilepingute allkirjastamist kuriteoks, oli lakooniline: «Noh... see on nende arvamus. Väliskomisjoni lähtepunkt on, et piirilepingud tuleb sõlmida ja siis hoolitseda, et setude probleemid saaksid lahenduse,» ütles ta, teatades komisjoni kavast suvel Setumaale sõita.
Justkui küsimus oleks vaid setudest. Seoses piirileppe sõlmimisega ei saa unustada, et sellega kingib vaene väike Eesti riik Venemaale tohutu väärtuse – Tartu Rahulepingu järgsest Eesti territooriumist 5 % ehk 2339 ruutkilomeetrit.
Aru ei saa, mis küll Eestis lahti!!??
Nagu näiteks seegi:
Eesti ajaleht «Postimees» kirjutab 17. mail, et väliskomisjoni vastse esimehe, keskerakondlase Enn Eesmaa kommentaar neile, kes nimetavad piirilepingute allkirjastamist kuriteoks, oli lakooniline: «Noh... see on nende arvamus. Väliskomisjoni lähtepunkt on, et piirilepingud tuleb sõlmida ja siis hoolitseda, et setude probleemid saaksid lahenduse,» ütles ta, teatades komisjoni kavast suvel Setumaale sõita.
Justkui küsimus oleks vaid setudest. Seoses piirileppe sõlmimisega ei saa unustada, et sellega kingib vaene väike Eesti riik Venemaale tohutu väärtuse – Tartu Rahulepingu järgsest Eesti territooriumist 5 % ehk 2339 ruutkilomeetrit.
Aru ei saa, mis küll Eestis lahti!!??
Kas Sa tõesti aru ei saa, mis Eestis
lahti? Mõtle hästi hoolega, saad
ehk aru! Kui ikka aru ei saa - siis
Sa vist ei hakkagi aru saama.
Midagi pole parata.
lahti? Mõtle hästi hoolega, saad
ehk aru! Kui ikka aru ei saa - siis
Sa vist ei hakkagi aru saama.
Midagi pole parata.
Ütle välja see saladus mida vaid praegu 18% Eestis elavaid eestlasi usub tõena..et Tartu Rahu tunnustamist ei maksa venelastelt nõuda. Miks siis mitte...?? Kas see on nii halb, kui nõuame mingit järjepidevust oma ajaloole? Ära ässita inimesi üles kes niikuinii on otseselt seotud nende häbematu allkirjade tagajärgedega. Täna õhtul esinesid ETV-s nii Paet kui Mihkelson...nende vastu vaidlesid Helme ja Velliste. Esimesed kaks nägid välja nagu täielikud idioodid! Kui tagantjärele imestame kuidas Karl Vaino tegi kõik oma poliitilised otsused vastavalt Moskva soovidele, siis tänapäeval võime tõdeda et absoluutselt pole selles osas midagi muutunud.
Suur üllatus on ootamatult leida enda artiklit võõra pealkirja alt, kellegi tundmatuks jääva isiku poolt täiesti ümbertehtuna, oluliselt lühendatuna ja oma sõnadega täiendatuna. Õnneks ei ole vähemalt sõnumi suunitlus muutunud. Valutame ilmselt samade asjade pärast südant, kuigi juurdelisatu sõnavalik jätab tõtt-öeldes natuke soovida.
Siiski leian, et Eesti Elu toimetusest oleks nüüd viisakas ajalehe järgmises numbris ära trükkida terve minu artikkel, mis on toimetusele saadetud juba 17. märtsil ja seda seekord õige autori nime all. Paha ei teeks ka väike selgitus, millest selline juhtum tingitud on. Seniks soovin kõike head.
Siiski leian, et Eesti Elu toimetusest oleks nüüd viisakas ajalehe järgmises numbris ära trükkida terve minu artikkel, mis on toimetusele saadetud juba 17. märtsil ja seda seekord õige autori nime all. Paha ei teeks ka väike selgitus, millest selline juhtum tingitud on. Seniks soovin kõike head.
igatahes asjalik jutt ja kui hoolikalt lugu lugeda, siis ju loebki ju välja, et Henn Põlluaasale on ju loos selgelt vihje. Seega ei näe probleemi :)) Tüsiasi ka see, et faktid ilmselt on üldised, mitte kellegi isiku väljamõeldud, kas pole?! :))
"kuigi juurdelisatu sõnavalik jätab tõtt-öeldes natuke soovida. "
Maitseasi!
:))
Maitseasi!
:))
Asja selgituseks:
Tere hr. Põlluaas
Kirjutan Teile Lissabonist ja olen suuresti üllatunud.
Nimelt meie netilehe toimetus refereeris väikeses osas Teie arutelu seoses Tartu rahulepinguga ja sellekohased on ka viited (viidatud Teile mitmel korral artiklis) meie toimetuse kirjutatud artiklis, mille Eesti Elu (Kanada) oma online väljaandes on samuti avaldanud. PS. Onlines mitte aga paberkandjal!
Siinjuures juhiksin tähelepanu sellele, et kuna viited on selgelt toodud Teie isikule, siis ei ole tegemist ka ju plagiaadiga.
On mõneti üllatav meile teie pahameel, ajades ju üheskoos sedasama Eesti asja ja seda enam, et Teie artiklit (kordan: viidetega Teile) on vaid osaliselt refereeritud.
Ja mitte täiendatud, nagu Teie seda arvasite, vaid vastupidi - Teie arvamustega on meie artiklit täiendatud.
Seega ei näe probleemi ega mõista ka, millest siis on tingitud teie meelepaha. Kui vaid sellest, et Teile ei meeldinud meie sõnavalik, siis sellepärast ei maksa muretseda. Eks meist igaühel ole oma stiil ja kaugel Eestist ilmselt saab veidi kannatada ka meie eesti keel.
On ju tore, et Teie artiklit märkasime ja leidsime sealt, mida välja tuua, kuid ei ole ilus seda nimetada: " ,,,leida enda artiklit võõra pealkirja alt", sest seda see ju ei ole.
Tere hr. Topper!
Minu üllatus ja mis seal salata ka mõningane pahameel oli suunatud eeskätt Eesti Elu toimetusele. Nimelt on toimetusel minu artikkel olemas juba märtsi kuust alates. Ma ei ole neilt saanud vähimatki vastukaja, ei positiivset ega negatiivset, kas seda avaldatakse või mitte. Leian, et viisakas oleks vähemalt teatada.
Siis aga leidsin sealtsamast lehest artikli, kus on ilmselgesti kasutatud minu kirjutise materjale. Ma vabandan, kuid täheühend LES ei ütelnud kuni Teie kirjani mulle mitte midagi ja Lissabon pealkirja lõpus tekitas veelgi segadust juurde. Ei ole siis imestada kui arvasin, et Eesti Elu toimetus on ilma minuga ühendust võtmata teinud artikli täiesti ümber ja avaldanud selle uue pealkirja all.
Nüüd, kus mul on olukord teada, ei ole mul Teie vastu vähimatki pretensiooni. Vastupidi, mul on hea meel, et leidsite minu artikli olevat tsiteerimist väärt. Ilmselt leidsite selle Rootsi Eesti Päevalehest?
Segaduse tekkimises oleme "tänu võlgu" Eesti Elu toimetusele. Leian
endiselt, et nende poolt oleks viisakas nüüd ka minu artikkel ära trükkida ja edaspidi vastata oma oostööpakkujatele.
Mis väljenditesse puutub, siis häiris silma "nämmutatakse kooris".
Tõtt öelda seda valitsus ka teeb, kuid ise oleksin eelistanud teistmoodi väljenduda.
Igal juhul on mul hea meel, et oleme mõlemad sama asja eest väljas ning soovin Teile selleks jõudu.
Tere hr. Põlluaas
Kirjutan Teile Lissabonist ja olen suuresti üllatunud.
Nimelt meie netilehe toimetus refereeris väikeses osas Teie arutelu seoses Tartu rahulepinguga ja sellekohased on ka viited (viidatud Teile mitmel korral artiklis) meie toimetuse kirjutatud artiklis, mille Eesti Elu (Kanada) oma online väljaandes on samuti avaldanud. PS. Onlines mitte aga paberkandjal!
Siinjuures juhiksin tähelepanu sellele, et kuna viited on selgelt toodud Teie isikule, siis ei ole tegemist ka ju plagiaadiga.
On mõneti üllatav meile teie pahameel, ajades ju üheskoos sedasama Eesti asja ja seda enam, et Teie artiklit (kordan: viidetega Teile) on vaid osaliselt refereeritud.
Ja mitte täiendatud, nagu Teie seda arvasite, vaid vastupidi - Teie arvamustega on meie artiklit täiendatud.
Seega ei näe probleemi ega mõista ka, millest siis on tingitud teie meelepaha. Kui vaid sellest, et Teile ei meeldinud meie sõnavalik, siis sellepärast ei maksa muretseda. Eks meist igaühel ole oma stiil ja kaugel Eestist ilmselt saab veidi kannatada ka meie eesti keel.
On ju tore, et Teie artiklit märkasime ja leidsime sealt, mida välja tuua, kuid ei ole ilus seda nimetada: " ,,,leida enda artiklit võõra pealkirja alt", sest seda see ju ei ole.
Tere hr. Topper!
Minu üllatus ja mis seal salata ka mõningane pahameel oli suunatud eeskätt Eesti Elu toimetusele. Nimelt on toimetusel minu artikkel olemas juba märtsi kuust alates. Ma ei ole neilt saanud vähimatki vastukaja, ei positiivset ega negatiivset, kas seda avaldatakse või mitte. Leian, et viisakas oleks vähemalt teatada.
Siis aga leidsin sealtsamast lehest artikli, kus on ilmselgesti kasutatud minu kirjutise materjale. Ma vabandan, kuid täheühend LES ei ütelnud kuni Teie kirjani mulle mitte midagi ja Lissabon pealkirja lõpus tekitas veelgi segadust juurde. Ei ole siis imestada kui arvasin, et Eesti Elu toimetus on ilma minuga ühendust võtmata teinud artikli täiesti ümber ja avaldanud selle uue pealkirja all.
Nüüd, kus mul on olukord teada, ei ole mul Teie vastu vähimatki pretensiooni. Vastupidi, mul on hea meel, et leidsite minu artikli olevat tsiteerimist väärt. Ilmselt leidsite selle Rootsi Eesti Päevalehest?
Segaduse tekkimises oleme "tänu võlgu" Eesti Elu toimetusele. Leian
endiselt, et nende poolt oleks viisakas nüüd ka minu artikkel ära trükkida ja edaspidi vastata oma oostööpakkujatele.
Mis väljenditesse puutub, siis häiris silma "nämmutatakse kooris".
Tõtt öelda seda valitsus ka teeb, kuid ise oleksin eelistanud teistmoodi väljenduda.
Igal juhul on mul hea meel, et oleme mõlemad sama asja eest väljas ning soovin Teile selleks jõudu.
Palju kära ei millestki. Vôib oletada, et iga ajalehe toimetus saab sellise teema puhul nagu piirileping, sadu, kui mitte tuhandeid arvamusi ja artikleid. Kôike ei vôi ükski meediväljaanne parima tahtmise juures avaldada. Arvatavasti valis EE Lissaboni artikli kompromissina, kuna seal olid Teie parimad môtted esile toodud.
Minu teada ei suhtle toimetused kunagi kaastöötajatega, vähemalt on igas ajalehes vastav märge olemas.
Minu teada ei suhtle toimetused kunagi kaastöötajatega, vähemalt on igas ajalehes vastav märge olemas.
Kõik selles ariklis on õige. Aga tänapäeva reaalsus on selline et neid alasid Venemaalt meie tagasi ei saa. Vähemalt lähiajal mitte.Ka ei ole ju Eesti ainuke, kes pidi loovutama osa oma territooriumist Venemaale. Loovutasid ka Soome, Poola, Saksamaa, Rumeenia, Läti, Jaapan. Vast on parem sellega leppida kui vaenutseda. Kaotas ju Soome Karjala, Poola Lvovi ja Bresti oblasti maid, Rumeenia Moldaavia, Jaapan Kuriili saared., Saksamaa Könisbergi. Need on palju suuremad kaotused kui kaotasime meie. Vist tuleks hoopis rohkem vaadata tulevikku kui minevikku.
Olen täielikult nõus, et Venemaalt Eesti okupeerimise ja kannatuste ning majanduskahju põhjustamise eest oleks õigustatud nõuda rahalist kompensatsiooni.
Samas on asjal ka teine külg. Venemaa sai pärast II maailmasõda reparatsioone nt. Soomelt ja Saksamaalt, tal oli kasutada hulgaliselt trofeetehnikat jne jne. Kuid kas see kõik tõi neile tegelikult õnne? Paarkümmend aastat hiljem oli selgelt näha, et kommunistid jäid hoolimata sellest rahast võrreldes läänemaailmaga arengus üha rohkem maha.
Minu arvates - kui Venemaa annaks meile selle raha, saavutaksid nad peamiselt seda, et Eesti muutuks laisaks ega tahaks enam tööd teha. Seda pole meil vaja. Ütleme neile parem, et saame omal jõul hakkama, ning kui tõsiselt abi vaja, küsime seda oma liitlastelt ja partneritelt Euroopa Liidus ja NATOs. Venemaa kompensatsiooninõude loeme sellele mahajäänud maale antud arenguabiks.
Samas on asjal ka teine külg. Venemaa sai pärast II maailmasõda reparatsioone nt. Soomelt ja Saksamaalt, tal oli kasutada hulgaliselt trofeetehnikat jne jne. Kuid kas see kõik tõi neile tegelikult õnne? Paarkümmend aastat hiljem oli selgelt näha, et kommunistid jäid hoolimata sellest rahast võrreldes läänemaailmaga arengus üha rohkem maha.
Minu arvates - kui Venemaa annaks meile selle raha, saavutaksid nad peamiselt seda, et Eesti muutuks laisaks ega tahaks enam tööd teha. Seda pole meil vaja. Ütleme neile parem, et saame omal jõul hakkama, ning kui tõsiselt abi vaja, küsime seda oma liitlastelt ja partneritelt Euroopa Liidus ja NATOs. Venemaa kompensatsiooninõude loeme sellele mahajäänud maale antud arenguabiks.
Imelik on see lugu Teie poolt küll. Kas on surve avaldamine? Tänu Lissaboni lehele jõudis Teie seisukoht ka EE neti veergudele ilma igasuguste kärbeteta. Oleme selle eest tänulikud.
Neti toim.
Neti toim.
Kui loete meie kirjavahetust hr. Topperiga, mille panin siia välja näitamaks, et see väike arusaamatus on kenasti lahendatud, siis peaksite ka nägema, et mingeid pretensioone mul neile küll ei ole ja veel vähem on mul soovi mistahes survet avaldada.
Nüüd peame hoopiski kõik koos mõtlema, mida igaüks antud olukorras, kui suur samm Eesti äraandmise suunas astutud on, teha saaksime. Ilusat kevadet!
Nüüd peame hoopiski kõik koos mõtlema, mida igaüks antud olukorras, kui suur samm Eesti äraandmise suunas astutud on, teha saaksime. Ilusat kevadet!
Aga mitte ükski nendest ei loobunud oma territooriumist vabatahtlikult, nagu tegi seda Eesti.
Kommentaarid sellele artiklile on suletud.