Tänu hr. Vellistele asjaliku ja tundelikult kirjutatud artikli eest. Ei saa aga ühineda tema seisukohaga nn. Oslo valitsuse kohta, et see "leidis eeslaskonnas suuremat mõistmist ja tunnustust, seevastu Saksamaal loodu arvati vähe operetlikuks." ja et tal oli "suur mõju osale pagulastest (eriti Euroopas) ja muidugi ikestatud rahvale kodumaal.".
Mis puutub pagulastesse Ameerikas, siis kordan oma Anne Vellistele antud intervjuus ("Ernst Jaaksonile") arvamust, et Rei (Oslo) valitsuse probleem oli "et keegi seda ei tunnustanud, vist ainult Rahvusbõukogu. . .Ma ei ütle, et nad võib olla ei teinud head tööd ühes-teises suhtes, nimelt Eesti küsimuse Skandinaavias silmapiiril hoidmisel. Ameerikas ei pannud seda keegi tähelegi, suurem osa inimesi ei teadnudki, et nad eksisteerivad."
Varemalt olin 1956.a. tähendanud:
"Eksiilvalitsus võib osutuda kõlavaks hüüdsõnaks mineviku positsioone ihaldavaile erupoliitikuile, kuid praktilisi vajadusi ja võimalusi silmaspidavaile ja välisvõitluse eesrindel seisvaile organisatsioonidele ei oleks varjusurma ääremail olelev eksiilvalitsus inspiratsiooniks, julgustuseks ega toetuseks. Samuti ei saa edukat välisvõitlust teostada saatkondade raamatupidamise revideerimisega ja kõlavate paroolide ülesseadmisega."(lk.476)
Samu mõtteid eksiilvalitsuse suhtes on oma inetrvjuudes Anne Vellistele ("Ernst Jaaksonile")avaldanud endine konsul dr. Aarand Roos:"Aga faktiliselt ei olnud ta midagi - ta oli paberil" (lk.225) ja Eesti Ülemaailmse Kesknõukogu juhtivad isikud Ylo Anson ja Henno Uus väljenditega nagu "Siinne eestlaskond võttis eksiilvalitsust nagu liivakastimängu (lk.187), "Õieti oli see pagulasvalitsusegrupp välismaal kaunis väike ja nende mõju enam-vähem null."(lk. 188).
Kui rääkida "operetlikust" tegevusest, siis võiks sellisena iseloomustada omaaegse eksiilvalitsuse süjaministri Avdy Andressoni tegevust Kaitseliidu loomisel, enese koloneliks ülendamisel, aukraadide jagamisel jne.
"