See, et ei osata ka tagantjärele näha sõprade olemasolu vaenlaste hulgas, ei ole kõige suurem probleem.

Kahju on sellest, et üleeilses päevas võitlemist ja selle eeldatavat tulemust peetakse millekski määravaks eesti rahvuse tuleviku suhtes.

Õnneks on Eestis käivitunud tõsine diskussioon tuleviku teemadel - selle üle, milliste vahenditega tagada rahvuse püsimajäämine.

Kui selles küsimuses sünnib hea idee käivitada mingi riiklik programm, mis aitab kasvõi ligilähedaselt taastada eestlaste sõjaeelse osakaalu Eestis - siis pean rahvuslikult mõtlevateks inimesteks just sellise idee toetajaid, mitte aga neid, kes väljendavad mistahes suhtumist oma kaaskodanike rolli Eesti iseseisvuse taastamise protsessis või sellele eelnenud ajal.

Kõige karmim karistus nõukogude aja (ja ärgem unustagem tsaari-vene impeeriumi) taganutjatele ning postuumselt nii Stalinile kui ka Vene tsaaridele ongi meie püsimajäämine, eriti aga juurdekasv kuni sõjaeelse protsendini - seega kõikvõimalike venestajate jõupingutuste äranullimine. Väidan, et meie "kommarite" eemaletõrjumisest pole neil sooja ega külma isegi siis, kui nad selle vastu moepärast protestiksid - seda enam, et NL seisukohalt osutusid eestlastest kommarid reeturiteks. Nende kõrvaldamise üle rõõmustaks ka antikommunistist venelane, kes ihaleb monarhia ning Vene impeeriumi taastamist.

Ka kommarite juures tuleks vahet teha nende vahel kes läksid kaasakommunistide ilusate sõnadega lootuses paremale Eestile ja nende vahel, kes läksid kaasa lootuses saada kaasinimeste varasid ja kelledel Eestlus üldse korda ei läinud. Kui aga jagatakse aumärke neile, kes töötasid v4ene ajal repressivaparaadis on asi hoopis hull. Aga tihti on jagajad omad vanad "ametivennad",