Huvitav lugeda et esilinastus toimus Tallinnas kui tegelikkus on et see toimus Torontos kui osa EstDocs filmi festivalist. Kohal olidgi nii Indrek Treufeldt, vahikompanis tegutsenud mehi ja üllatavalt palju nende meeste nooremaid sugulasi. Sellele lisandus veel arvukas publik. Süntees mis toimus filmi vaatamisega ning sellele järgnenud diskusioonile, mälestuste jagamisele ja tunnustustusele mis hõlmas kõiki neid kohal olevaid elemente, oli huvitavamaid ja liigutavamaid õhtuid mida siin Toronto linnas peetud. Kui selle artkli autor küsib, et kas ei oleks pidanud neid mehi kellest film jutustab kohale kutsuma Tallinna linastusele, siis mõistan väga hästi millest tema puudust tundis.

Indrek on väga pühendunult teinud oma töö, ja usun see film on tõsiselt mõtlemapanev dokfilm. Aga ikkagi-elame ajastul kus enamus inimesi on harjunud mõtlemast et kes iganes tõmbas saksa mundri selga, see oli ikka fašistlikult meelestatud inimene. Enda mõistes tegime õigesti et võitlesime bolshevike vastu, aga paraku on selline seis, et maailmas levinenum arvamus et sakslased kaotasid on ideoloogiliselt õige lõpp. Meie ei tohi mingil juhul sellele põhimõttele vastu vaielda, muidu paistab nagu oleksid eestlased tõepoolest sakslaste poolt-või kuidas te ise arvate? Muide, hiljuti kuulsin et need sõdurid kes võitlesid punaarmees, neil vedas, sest raskematel aegadel oli neil alati süüa ja varjupaik kindlustatud. Saksa pool võitlejatel aga mitte.