Reformatsiooniajastu andis Eestile vaid suure individuaalsuse mõtlemine. Halvimast halvim variant mida võis ette kujutada oli selline eestlane kes mõtleb ainult enda kasule ja mitte teiste vajadustele. Kurvastuseks nii see on ka läinud Eesti Vabariigis. Selles mõttes on Eesti jäänud üsnagi usuleigeks riigiks. Nähtav osa inimestest kes endid siduvad religiooniga on aga põhiliselt õigeusklikud ja vanausulised, katoliiklased, baptistid ja siis alles luterlased. Kuigi luteri kirik on statistiliselt suurima arvuga konfessioon Eestis, ei ole Jumalateenistuste külastatavus nädalast nädalasse nii aktiivne kui eespool toodud konfessioonide puhul, kus on palju väiksem vahe koguduse nimekirjas olevate inimeste ja vabatahtlikul viisil koguduse elust osavõtmine.