Kui suur osa vabanemiseufoorias eesti rahvast seisis kätest kinnihoides Balti Ketis siis ei unistatud mitte piimaojadest ega pudrumägedest aga samas ka ei osatud aimatagi, et osa meist kes alles äsja olid meile TÕOTANUD juba meie eluajal kättejõudvat KOMMUNISMInõudsid ülejäänuilt kasinust, pühendumust ja solidaarsust aga ISE samaaegselt surusid käed küünarnukini Riigi ja Rahva tasku ja rabasid üksteise võidu mis kellelgi õnnestus endale krabada... Just seda karjuvat kontrasti kolmekümnendate ja üheksakümnendate aastate EETIKA vahel me küll tahta ega isegi oodata ei osanud...