Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
VanemadUuemad
http://www.israelshamir.net/Ge...
http://www.israelshamir.net/En...
Sel teemal on teisigi rääkijaid.
http://www.israelshamir.net/En...
Sel teemal on teisigi rääkijaid.
Kas usud seda, mis siin räägitakse?
Oled sa Maxim, ehk Erik?
Oled sa Maxim, ehk Erik?
Sadly, much of what this article is about is true about Estonia. Estonians have been far too passive in their efforts to absorb their Russian citizens. It would have been much more effective for Estonia to look at how, for example, Canada's multicultural program operates and to try to forge a program along similar lines. Instead, Estonians depend heavily on some fuzzy lawmaking rules which provide practically no grounds for regular and meaningful interaction between the various ethnic groups living here. It's easy to take the side of Estonia and say that everyone should be speaking their language, but very little soul-searching has been done in order to improve on the quality of developing a more even-handed approach towards progressive absorption of peoples of various ethnic backgrounds who generally feel comfortable within their own getto but have very little trust in Estonia's ability to assist them more actively in learning the Estonian language and local customs.
Venemaa võimaluste dilemma
Moto: „...kui orjaharjumused on liiga sügavale juurdunud, siis vajame kõiges ja igal pool isandat;“ kirjutas Ivan Turgenev.
Kuna Turgenev tundis venelasena üsna hästi oma rahva loomust, siis on lugejal õpetlik meeles pidada nii mõndagi tema tekstis esitatud iseloomustustest.
Vene tsaariaegne rahvusvaheliselt tunnustatud kirjanik Ivan Sergejevitsh Turgenev kirjutas 19ndal sajandil oma teoste peategelaste kaudu tekstina, analüüsides venelase loomust:
„...meie slaavlased oleme iseloomuomaduste osas teatavasti üsna vaesed, tugevale tahtele vannume me alla, ...orjaharjumused on meisse liiga sügavale juurdunud, me ei saa neist niipea lahti. Me vajame kõiges ja igal pool isandat; nähtavasti on see juba meie loomuses. Peaasi, et meil mõni isand oleks. On orja ülbus ja orja alandlikkus.
Tuleb uus peremees, - maha vana! Enne oli Jakov, nüüd Sidor; Jakovile võmm kuklasse, Sidori ette maoli maha! Kes aga malaka kätte võtab, ongi kapral!“
Vene president Boris Jeltsin pakkus ja võimaldas rahvale vabadust ning demokraatiat esimest korda vene rahva ajaloos! Kas rahvas kasutas seda võimalust ja oli selle pakkumisega rahul? Väga raske öelda!
Ja nüüd on jälle „malakaga kapral“ /vene k.– polkovnik/ kasutamas ka „polooniumiravi“ ja terrorit ning Nashi üksust, uskudes et nii on vene inimene õnnelik ja rahul? Aga mõnisada tuhat intelligentsi esindajat laulavad blotnoi-laulukest „pul`ja greshnaja...“ ja polemiseerivad seejuures turgenev`likult „Venemaa tähtsusest ja tulevikust, ja ikka ...üldjoontes“?!
Sobiva näitena võiks jälgida retrospektiivselt 150 aasta jooksul vene talupoja käekäikku:
- tsaariajal, „pärisori mõisas“ /vene k.-„krepostnoi krest`janin“/, kuid sel ajajärgul oli Venemaa teravilja arvestatav eksportija;
- 1920ndad – 1990ndad aastad, „kolhoosnik“ /vene k.–„kolhoznik“; nn „kollektivi-seerimine kui kommunistlik orjus“/ ja Venemaa hakkas importima teravilja;
- 1990ndad – tänaseni,“moonakas; sulane“,/vene k.–„batrak“; saksa k.-der Knecht/; kuna kolhoosid-sovhoosid erastati vautsheritega enamuses „kommunistliku troika“ poolt, - s.o. „kolhoosi esimees + partorg + proforg“ poolt. Küsimus esitati vene talumehele „muutuste“ kohta? „Vahet pole, sest kui enne olin kolhoosnik, siis nüüd olen sulane, - ja seega teen orjatööd edasi!“ oli vastuseks ning seetõttu Venemaa jätkab teravilja ning toiduainete importi.
Mihhail Gorbatshov teadis oma kogemustest, kui raske on põllutöö ja vene talupoja elu; aga Putin on söönud alati teiste tehtud leiba ega tea midagi karjapidamise ja põllu-wirtschaft`i keerukusest ja probleemidest Venemaal, ise ta ümiseb KGB-laulu „kust algab Rodina... “ arvates, et stalinlikult KGB-käsu korras saab vene põllumajanduse pidevat ikaldust vältida?
Nüüd on lisandumas „ehtslaavilik sõda“, mis on tuntud vene rahvaloost, - kui „koer ja malakas“-, s.o. vene keeles -„suka i palka“:
Venemaa versus Ukraina vahel loodusliku gaasi ja transiidi hinnas ühelt poolt ;
Venemaa versus Ukraina vahel teravilja ning Krimmi-Sevastopoli hinnas ja Kertshi väinadest teiselt poolt?
Elame-näeme edaspidi, - kes on nendes lugudes -„koer“ ja kes on -„malakas“?
Lugejal on siin mõtlemisainest, kas Venemaa arengus ja vene loomuses on paari sajandi jooksul „midagi muutunud“ tsiviliseeritumaks või on see ajaperiood arenguks liialt lühike!
Lugupidamisega,
Mati Pungas, Tallinnas, Olevipäeval 29. juulil 2010
Moto: „...kui orjaharjumused on liiga sügavale juurdunud, siis vajame kõiges ja igal pool isandat;“ kirjutas Ivan Turgenev.
Kuna Turgenev tundis venelasena üsna hästi oma rahva loomust, siis on lugejal õpetlik meeles pidada nii mõndagi tema tekstis esitatud iseloomustustest.
Vene tsaariaegne rahvusvaheliselt tunnustatud kirjanik Ivan Sergejevitsh Turgenev kirjutas 19ndal sajandil oma teoste peategelaste kaudu tekstina, analüüsides venelase loomust:
„...meie slaavlased oleme iseloomuomaduste osas teatavasti üsna vaesed, tugevale tahtele vannume me alla, ...orjaharjumused on meisse liiga sügavale juurdunud, me ei saa neist niipea lahti. Me vajame kõiges ja igal pool isandat; nähtavasti on see juba meie loomuses. Peaasi, et meil mõni isand oleks. On orja ülbus ja orja alandlikkus.
Tuleb uus peremees, - maha vana! Enne oli Jakov, nüüd Sidor; Jakovile võmm kuklasse, Sidori ette maoli maha! Kes aga malaka kätte võtab, ongi kapral!“
Vene president Boris Jeltsin pakkus ja võimaldas rahvale vabadust ning demokraatiat esimest korda vene rahva ajaloos! Kas rahvas kasutas seda võimalust ja oli selle pakkumisega rahul? Väga raske öelda!
Ja nüüd on jälle „malakaga kapral“ /vene k.– polkovnik/ kasutamas ka „polooniumiravi“ ja terrorit ning Nashi üksust, uskudes et nii on vene inimene õnnelik ja rahul? Aga mõnisada tuhat intelligentsi esindajat laulavad blotnoi-laulukest „pul`ja greshnaja...“ ja polemiseerivad seejuures turgenev`likult „Venemaa tähtsusest ja tulevikust, ja ikka ...üldjoontes“?!
Sobiva näitena võiks jälgida retrospektiivselt 150 aasta jooksul vene talupoja käekäikku:
- tsaariajal, „pärisori mõisas“ /vene k.-„krepostnoi krest`janin“/, kuid sel ajajärgul oli Venemaa teravilja arvestatav eksportija;
- 1920ndad – 1990ndad aastad, „kolhoosnik“ /vene k.–„kolhoznik“; nn „kollektivi-seerimine kui kommunistlik orjus“/ ja Venemaa hakkas importima teravilja;
- 1990ndad – tänaseni,“moonakas; sulane“,/vene k.–„batrak“; saksa k.-der Knecht/; kuna kolhoosid-sovhoosid erastati vautsheritega enamuses „kommunistliku troika“ poolt, - s.o. „kolhoosi esimees + partorg + proforg“ poolt. Küsimus esitati vene talumehele „muutuste“ kohta? „Vahet pole, sest kui enne olin kolhoosnik, siis nüüd olen sulane, - ja seega teen orjatööd edasi!“ oli vastuseks ning seetõttu Venemaa jätkab teravilja ning toiduainete importi.
Mihhail Gorbatshov teadis oma kogemustest, kui raske on põllutöö ja vene talupoja elu; aga Putin on söönud alati teiste tehtud leiba ega tea midagi karjapidamise ja põllu-wirtschaft`i keerukusest ja probleemidest Venemaal, ise ta ümiseb KGB-laulu „kust algab Rodina... “ arvates, et stalinlikult KGB-käsu korras saab vene põllumajanduse pidevat ikaldust vältida?
Nüüd on lisandumas „ehtslaavilik sõda“, mis on tuntud vene rahvaloost, - kui „koer ja malakas“-, s.o. vene keeles -„suka i palka“:
Venemaa versus Ukraina vahel loodusliku gaasi ja transiidi hinnas ühelt poolt ;
Venemaa versus Ukraina vahel teravilja ning Krimmi-Sevastopoli hinnas ja Kertshi väinadest teiselt poolt?
Elame-näeme edaspidi, - kes on nendes lugudes -„koer“ ja kes on -„malakas“?
Lugejal on siin mõtlemisainest, kas Venemaa arengus ja vene loomuses on paari sajandi jooksul „midagi muutunud“ tsiviliseeritumaks või on see ajaperiood arenguks liialt lühike!
Lugupidamisega,
Mati Pungas, Tallinnas, Olevipäeval 29. juulil 2010
Kommentaarid sellele artiklile on suletud.