Mina olen lapsepõlvest peale okupeeritud Eestis kasvanud ja elanud, murelikult siinse ühiskondliku elu, käitumiskultuuri jms. allakäiku jälginud ja pean tunnistama, et mõistan täielikult hr. Raul Pettai hoiatust. Taasiseseisvumise järel elus esmakordselt Lääne-Berliini sattununa oli mul seal palju mõtisklemisainet. Kui ma metroos oma juhuslikult pinginaabrilt peatuste kohta nõu küsisin, vastati mulle vene keeles, Tänavapildis võis kohata rohkesti väga erinevat mittesaksapärast rahvast ja ma pidin kurvalt enesele tunnistama: Berliin ei saa ilmselt enam kunagi päriselt Saksa linnaks. Samasugune mulje jääb tõenäoliselt üle pika aja Tallinnasse saabuval välis-eestlasel, kes näeb siin igal sammul vene keelt ja meelt laiutamas. Muidugi oleks meil okupatsiooniaja põlvkonnal hea meel, kui siit kunagi lahkuma sunnitud rahvuskaaslased ja nende lapsed siinset võõrvõimu poolt sihikindlalt murendatud eestlust oma vahetu osalusega turgutada aitaksid, aga me anname endale aru, et see on üsna egoistlik soov. Päris lootusetu asi siiski ei ole. Eestis on õnneks veel ka eestipärasemaid kohti kui Tallinn ja näiteks Soome pensionärid tunnevad ennast siin paljudes pansionaatides ja puhkekodudes hästi (kui nad just liigse alkojolipruukimisega ise ennast petma ja röövima ei ahvatle). Mina soovitaksin naasmisplaane alustada Eesti sagedasemast külastamisest, siin ringi sõitmisest, tutvuste sobitamisest, väiksemate maakohtade puhkekodude ja sanatooriumide külastamisest. Tere tulemast!