Lapi sõda oli relvakonflikt Soome ja Saksamaa vahel Teise maailmasõja lõpul 15. septembrist 1944 kuni 27. aprillini 1945 Lapimaal.
Sakslaste kaotused sõjas olid umbes 950 surnut, 2000 haavatut ja 1300 vangilangenud, Soome poolel 774 surnut, 3000 haavatut, 262 teadmata kadunud. Lapimaal hävis kolmandik hooneist ning kõik maantee- ja raudteesillad peale kahe. Sada tuhat tsiviilelanikku siirdus sõjapõgenikena Rootsi. Soome armee demobiliseeriti, Saksa sõjavangid anti üle Nõukogude Liidule.
Ametlikult kuulutas Soome Saksamaale sõja 4. märtsil 1945, diplomaatilise suhted katkestati aga juba 1944. aasta 2. septembril, mõni päev hiljem lõpetati lahingutegevus NLiidu vastu.
1944. aasta 19. septembril sõimis Soome Moskvas vaherahu NLiidu ja Inglismaaga, kohustus taanduma 1940. aasta Talvesõjaga määratud piiridesse ja vahetama valitsust ja sõjas poolt. Peagi osales Soome merevägi koos Eesti Laskurkorpusega lahingutes Saaremaa pärast. Kui siiani andis Soome Julgeolekupolitsei eestlasi jt välja Gestapole, siis nüüd alustati koostööd NKVD-ga.
Petsamos olid aga alates aastast 1943 Inglise väed, kes andsid piirkonna hiljem Punaarmeele üle.

Saksa 18. armee välipolitsei ettekannetest selgub, et Saksa sõjaväest deserteerunud eestlased tulistasid varitsusest Eestist lahkuvaid Saksa autokolonne. Juba varem, 1944. aasta 12. septembril, kui alustati Eestist taandumisega (oper. Königsberg), tuli korraldus raskerelvad jätta vaid ustavatele eesti väeosadele. Oli teada, et Eesti Laskurkorpuse pealetung Tartu all algab 14. septembril. (17. septembril murdis Eesti Laskurkorpus rindest läbi.)
Need eestlased, kes olid Saksa sõjaväkke võetud sundmobliisatsiooni korras, jätkasid peagi oma lahinguteed Eesti Laskurkorpuse ridades, alustades 1945. aasta 18. märtsil Kuramaal lahingutegevust Saksa - Läti vägede vastu. On eriti sümboolne, et just samal päeval 18. märtsil, mil päev ja öö on ühepikkused ja okultistid on läbi ajaloo igasuguseid asju teinud, lõppes 20. SS - Diviisi lahing Opole (Oppeln) all kaotusega.