Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
VanemadUuemad
Aga ka omandireform näitas ilmekalt, et mingit nõukogude okupatsiooni de jure ei olnudki.
Okupatsiooni tunnistamine või mittetunnistamise seostamine Keskerakonnaga on lihtsalt poliitiline vaht. Tegelikult on kogu senise EV poliitiline elu toimunud okupatsiooni mittetunnustamise sildi all ja see on toimunud kõikide erakondade aktiivsel kaasalöömisel. Nii omandireform, juulilepped kui endiste okupatsioonireziimi truude teenijate aktiivne osalemine tänases poliitilises elus näitab kõige ilmekamalt, et mingit desovjetiseerimist pole toimunud ja okupatsiooonist räägitakse vaid riivamisi tähtpäevalistes sõnavõttudes, mitte kuskil mujal ja selle seostamine Keskerakonnaga on vaid poliitiline poriloopimine.
20. augusti 1991. aasta Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus tugines 3. märtsi 1991.a. referendumile, kus EV kodanikud koos nn okupeeriva riigi kodanikega otsustasid ühiselt üles ehitada uue riigi, mis on parlamentaarne, mitte aga presidentaalne, ja loobusid selle referendumiga 1918.a.enesemääramisest. Sellele eelnes veel 1991. aasta 1. märtsil CIA agendi Heinrich Mark'i samasuunaline avaldus, mis lähtus mõistagi Teheran - Jalta konverentside otsuste vaimust ja esindas seega ka Inglismaa ja USA huve. Üks selle seltskonna tegelane (Mathisen) jäi eriarvamusele ja moodustas nn Nõmme Valitsuse.
Nõukogude Liidust lahkuti vastavalt selle konstitutsioonist lähtunud õigusele, mingit juttu okupatsioonist ja seega Genfi konventsioonist lähtuvale õigusele polnud. Eesti oli ainus liiduvabariik, mille Ülemnõukogu ei saanud vajalikku kvalifitseeritud häälteenamust NL-is väljaastumiseks kokkugi, sest Nõmme Valitsuse vaateid Ülemnõukogus esindanud Kaido Kama jättiski hääletamata, kuigi temaga peeti korduvalt läbirääkimisi.
Samal aastal allkirjastati OSCE järelvalve all tagantjärgi Helsinki 1975 lõppakt, millega tunnustati II maailmasõja aegsete konverentside otsuste tulemusena kujunenud riike ja nende piire.
1994. aasta 26. juulil allkirjastati Moskvas ainult venekeelsed juulilepped, mille Riigikogu ratifitseeris 1995. aasta 20. detsembril, ja millega loeti võõrvägede ja riigipiiriga seotud küsimused kahe riigi vahel lahendatuks (punkt 8).
Kõigel sellel on ajalooline taust, millest praegused poliitikud pidid lähtuma.
Nõukogude Liidust lahkuti vastavalt selle konstitutsioonist lähtunud õigusele, mingit juttu okupatsioonist ja seega Genfi konventsioonist lähtuvale õigusele polnud. Eesti oli ainus liiduvabariik, mille Ülemnõukogu ei saanud vajalikku kvalifitseeritud häälteenamust NL-is väljaastumiseks kokkugi, sest Nõmme Valitsuse vaateid Ülemnõukogus esindanud Kaido Kama jättiski hääletamata, kuigi temaga peeti korduvalt läbirääkimisi.
Samal aastal allkirjastati OSCE järelvalve all tagantjärgi Helsinki 1975 lõppakt, millega tunnustati II maailmasõja aegsete konverentside otsuste tulemusena kujunenud riike ja nende piire.
1994. aasta 26. juulil allkirjastati Moskvas ainult venekeelsed juulilepped, mille Riigikogu ratifitseeris 1995. aasta 20. detsembril, ja millega loeti võõrvägede ja riigipiiriga seotud küsimused kahe riigi vahel lahendatuks (punkt 8).
Kõigel sellel on ajalooline taust, millest praegused poliitikud pidid lähtuma.
Kommentaarid sellele artiklile on suletud.