Rasked mõtted kolmandast põlvkonnast.. Omastkäest teada.
Suvel külastasid mind minu pere lähedased Ameerikast. Esimese põlkonna väliseestlane, kes sõjakeerises Ameerikasse sattunud ja tema lapselapsed. Vanahärral oli muidugi uus Eesti pass kasutada. Lastelastel aga mitte. Seda nad siin siis ka ajada püüdsid. Küsimusele kuidas nad üldse ameerikasse sattusid ei osanud nad aga midagi vastata. Nad ei olnudki kunagi selle fakti vastu huvi tundnud. Ja siis justkui tundus, et need amerikaniseerunud eesti noored vajaksid seda topeltkodakondsust ilmselt eelkõike just oma ameerika-sõprade ees kelkimiseks. Imelik on selline suhtumine. Suhtumine oma kodumaasse ja esiisadesse. Loomulikult tean ka vastupidiseid näiteid.. Noored mehed - kes samuti Torontos sündinud ja elanud - kes nüüdseks Eesti kodakondsed ja tagasi tulnud oma kodumaale.. Just selliseid inimesi oleks rohkem vaja aga see on juba teise jutu algus..