Hea, et uuritakse. Ja küllap on seegi doktor tehtud parima ätatundmise järele. Kuid oldagu siiski täiesti objektiivsed. Usuvolinik, nagu ka KGB, tsensuurimet, mõned strateegilise tähtsusega ettevõtted jne allusid oma formaalsele alluvusele (kohalik ENSV Ministrite Nõukogu) siiski praktikas otse üleliidulisele keskvõimule. Kuidas saab see tähendada usuvoliniku positsiooni ebamäärasust? (Uuringus on seisukoht: "Volinik tegutses koostöös täitevkomiteede ja nende alluvusse moodustatud religiooni-seaduste kontrollimise kaastöökomisjonidega, samuti EKP Keskkomitee ja KGBga. Peamiseks probleemiks voliniku töös oli tema ebamäärane positsioon, kuna ta ei kuulunud ametlikult kohaliku Ministrite Nõukogu alluvusse, vaid üleliidulise Ministrite Nõukogu juures asunud Usuasjade Nõukogu aparaati.")

Rääkida segadusest korralageduse mõttes ei ole ka korrektne. Sest NSVL-i sisepoliitika oli rezhiimi tagamine põhimõttel "üks käsi ei tea, mis teine teeb". Religiooni propagandas küll halvustati, tegelikult aga kasutati kirikuringkondi tugevasti survestades neid mitmeti ära, ja seejuures I. Jürjo uurimuste järgi ka KGB kaudu.

Ajakirjanduses on ilmunud kirjutis Jüri Ehasalult, kus väidetakse, et usuasjade volinikuna oleks senine Karl Vaino lähem kaastöötaja Rein Ristlaan nagu muutunud. Hüva, oletame, et ta osava karjeristina mingil määral kohanes. Kuid ei saa usuasjade volinikke hakata idealiseerima. R. Ristlaan täitis neid juhiseid, mis ta uues poliitilises olukorras Moskvast sai. Loetagu, kes on olnud usuasjade volinikeks, mis kohtadelt nad on okupatsiooniajal usuasjade volinikuks pandud (ka NKVD II osakonnast jne). EKP Keskkomitee ideoloogiasekretäri Rein Ristlaane (1980-1988) hingel on mitmete eesti kultuuritegelaste saatuste purustamine, poliitilistel põhjustel tagakiusamised ja vangistamised jm.

Jäägem Ajaloo Tõe juurde.

Kommunism ise on üks vabamüürluse haru.
http://www.ohtuleht.ee/index.a...
http://freemasonrywatch.org/co...

Ma ei julge vaieldas kutselise ajaloolasega. Olen veidi lehitsenud neid Usuasjade Volinike dokumente ning oma hämmastuseks olen isegi põgusal tutvumisel leidnud, et tegemist oli eelkõige KGB käepikendusega. Samal ajal olid tiheda koosrtöö vaimus Voliniku käsutuses kogu EELK dokumentatsioon. Viimase otsesest koostööst on Jürjo kirjutanud lausa isiksuste tasandil. Ainult üks EELK juhtkujudest ei olnud KGB agent, sest oli selleks liiga vana!
Meelde pn jäänud üks Voliniku poolt EELKle saadetud instruktsioon ühe rahvusvahelise kirikukonverentsi kohta: "ASJASTHUVITATUD ORGANID SOOVITAVAD saata delegatsiooni järgmises koosseisus:....!"
Järgnes nimekiri.
Arvan end mäletavat, et ühe nendest nimedesst leiame tihti uute raamatute esikaanelt.