Raivol oli ka terve rida sõpru Kanadas, kes teda õppisid tundma kui ta käis oma kadunud onu Eik Järvit külastamas alates '80date lõppul. Me tundsime teda lõbusa külalisena, ainult umbkaudselt aimasime tema kuulsust kodumaal.

See lõppes mul kuskil '90date keskel kui me käisime kord Toronto linna peal koos -- siis olid juba rohkem "kodueestlasi" sealt leida ja ma ikka mäletan kuidas inimeste silmad läksid suureks ja suud pabinasse kui nad tulid kuskilt Toronto Eesti Maja keldri nurga ümbert ja ootamatult kohtasid oma Onu Raivoga. See oli puhtsüdamlikult armuline lugupidamine, muud midagi.

Tänase täiesti ootamatud kurvad uudised joonistavad tumeda leinapilve üle ilusa päikepaistelist päeva.