Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
VanemadUuemad
Võrdlevalt levikirjandusest - I
Moto:Tempora mutantur, et nos mutamur in illis! Que est mutatio rerum...!
I osa, kolmes osas
Kõrgkooli õppetööst vabal ajal olen kirjandushuviline ja nii lugesin innukalt - järjestikku kui ka paralleelselt kahte autorit, s.o. kahe abielupaari eluolu Itaalias 1990-2000ndatel aastatel:
- Ungari päritolu mehest pagulaskirjaniku oliivisalu ja viinamarjafarmi taastamisest – Ferenc Màtè „Viinamägi Toscanas“ tõlge 2009, orig. „A Vineyard in Tuscany“;
- Ameerika päritolu naiskirjaniku kodu ehituse ja kui kunstniku jõudeelu kirjeldusi –
Frances Mayes „Toscana päikese all“ tõlge 2001, orig. „Under the Tuscan Sun“;
„Toscana argipäev“ tõlge 2011, orig. „Every Day in Tuscany“.
Need mälestusteraamatud on kirjutatud sama ajaperioodi kohta Toscanas.
Kuna Itaalia Toscanas tühjenes 1960ndatel aastatel maapiirkond, kusjuures farmipidajad ja talupered jätsid maha oma kodutalud ning siirdusid suurlinnadesse või emigratsiooni; maha jäetud põllumaad ning terrassid mäeveerudel kasvasid lõunamaa kliimas kiirenevalt võsasse. Sarnane talude tühjenemise periood toimus Soomes 1970ndatel aastatel.
Ja maaelu soikus märgatavalt paarikümneks aastaks, - kuni tulid Ameerikast, Britist, Poolast, Saksamaalt, Ungarist ja mujalt algselt suvitajatena ülikoolide professorid, kunstnikud, kirjanikud kui ka intellektuaalsed uusrikkad, kes seejärel hoogsalt investeerisid oma säästud mahajäetud maatalude elluäratamisse.
Nüüd on uusasukad loonud oma peredele kunstilembeselt restaureeritud uued kodud ning mõlemad kirjanikud kirjeldavad värvikalt oma pingutusi huvitalude rajamisel Toscanas; muidugi, - oma viinamäed, oliivipuud, köögi- ja puuviljaaiad ning lillevaibad eluhoonete läheduses, kus ehitustöid, abitoimetusi põllutöös ning hooldust teevad kohalikud itaallased. Läbisaamine kohalike ärimeestega ja peretalude töödes ümbruskonna oskustööliste rakendusel on hea meeldiva taustaga.
Lood jutustatakse memuaristika žanris ja barokkkirjanduse meistri Gabriele D´Annunzio mõjustatud metafoorikaunistustega tekstirütmis, pikkides vahele kuulsa itaalia-sakslase Curzio Malaparte-tüüpi tundehella lisana ladina-itaaliakeelseid originaalväljendeid, milliste kohalike terminite taju kaudu suubub lugeja enesele märkamatult romaanikeelsesse keskkonda.
Järgneb, vaata ka II, III osa.
Lugupidamisega
Mati Pungas, Tallinn- Nõmme, Ülestõusmispühade järel, 5.apr.2013
Moto:Tempora mutantur, et nos mutamur in illis! Que est mutatio rerum...!
I osa, kolmes osas
Kõrgkooli õppetööst vabal ajal olen kirjandushuviline ja nii lugesin innukalt - järjestikku kui ka paralleelselt kahte autorit, s.o. kahe abielupaari eluolu Itaalias 1990-2000ndatel aastatel:
- Ungari päritolu mehest pagulaskirjaniku oliivisalu ja viinamarjafarmi taastamisest – Ferenc Màtè „Viinamägi Toscanas“ tõlge 2009, orig. „A Vineyard in Tuscany“;
- Ameerika päritolu naiskirjaniku kodu ehituse ja kui kunstniku jõudeelu kirjeldusi –
Frances Mayes „Toscana päikese all“ tõlge 2001, orig. „Under the Tuscan Sun“;
„Toscana argipäev“ tõlge 2011, orig. „Every Day in Tuscany“.
Need mälestusteraamatud on kirjutatud sama ajaperioodi kohta Toscanas.
Kuna Itaalia Toscanas tühjenes 1960ndatel aastatel maapiirkond, kusjuures farmipidajad ja talupered jätsid maha oma kodutalud ning siirdusid suurlinnadesse või emigratsiooni; maha jäetud põllumaad ning terrassid mäeveerudel kasvasid lõunamaa kliimas kiirenevalt võsasse. Sarnane talude tühjenemise periood toimus Soomes 1970ndatel aastatel.
Ja maaelu soikus märgatavalt paarikümneks aastaks, - kuni tulid Ameerikast, Britist, Poolast, Saksamaalt, Ungarist ja mujalt algselt suvitajatena ülikoolide professorid, kunstnikud, kirjanikud kui ka intellektuaalsed uusrikkad, kes seejärel hoogsalt investeerisid oma säästud mahajäetud maatalude elluäratamisse.
Nüüd on uusasukad loonud oma peredele kunstilembeselt restaureeritud uued kodud ning mõlemad kirjanikud kirjeldavad värvikalt oma pingutusi huvitalude rajamisel Toscanas; muidugi, - oma viinamäed, oliivipuud, köögi- ja puuviljaaiad ning lillevaibad eluhoonete läheduses, kus ehitustöid, abitoimetusi põllutöös ning hooldust teevad kohalikud itaallased. Läbisaamine kohalike ärimeestega ja peretalude töödes ümbruskonna oskustööliste rakendusel on hea meeldiva taustaga.
Lood jutustatakse memuaristika žanris ja barokkkirjanduse meistri Gabriele D´Annunzio mõjustatud metafoorikaunistustega tekstirütmis, pikkides vahele kuulsa itaalia-sakslase Curzio Malaparte-tüüpi tundehella lisana ladina-itaaliakeelseid originaalväljendeid, milliste kohalike terminite taju kaudu suubub lugeja enesele märkamatult romaanikeelsesse keskkonda.
Järgneb, vaata ka II, III osa.
Lugupidamisega
Mati Pungas, Tallinn- Nõmme, Ülestõusmispühade järel, 5.apr.2013
I osa kolmest
Ärevrõõmsalt on naiskirjaniku lisatud emotsionaalsed, kuid tavapärased toiduretseptide esitused, sest tegevus toimub sagedaste pidusöömingute korraldamise või matkade taustal. Eriliselt on kirjas köögitavasid, millised tunduvad olevat peamised seltskonna jututeemad, - ja muidugi veinid-veinid...
Pagulasungarlasest meeskirjanik sukeldub arheoloogilistesse ehituskunsti saladustesse ja häärberi ehitusse, kus nauditakse koos episoodiliste „eht-saaremaalikult maskuliinse vallatu mehe põhjaliku“ fragmentaariumi stiilis loodud oma viinamäge ning peretalu valmimist.
On tunne et tegu on välismaiste intellektuaalsete miljonäride meelepärase tegevusega, mis nähtavalt ei riiva kohalike elanike traditsioonilisi eluharjumusi, ka õiglustunnet...?
Neid raamatuid,- ja ka teisi samade autorite teoseid, tasub „koos lugeda“, et „saada multikulti-emotsiooni“. Aga alustada tuleks siiski – Friedebert Tuglas`e „Noorusmälestused. Esimene välisreis 1909-1910“, siis lugeda eelnimetatud välisautorite mitmeid memuaristikalugusid, seejärel tasuks lõpetada noore näitleja Mari-Liis Lill`e verivärske mõtlemapaneva sõnumiga „...mis on sellel pildil valesti?“, milliste mõttelõngadega sidus eesti noorintelligentsi esindaja tänase Eesti valukohti, kui võttis sõna Eesti Vabariigi Riigikogu saalis kõnekoosolekul 02.aprillil 2013 ning vanema põlvkonna loomeliitude esindajate eufooriaistung vakatus vaikima...
On oluline meenutada inimestele, et „...sa võid oma riiki armastada ja samas selle suhtes ka kriitiline olla ning selles määratluses ei ole vastuolu!“
Miks ma seda oma lugejatele räägin? Menukirjanduse tekstide kaudu on võimalik teha ekskurss linnulennult üle sajandi, - aastate 1910 – 2010ndad jooksul Eestist Itaaliasse ja tagasi. Need lood annavad mõtlemisainest kõigile, ...sest nüüd 2000ndate aastate Eestis on toimumas seesama protsess, ... mis oli Itaalias 1970ndatel aastatel!
Kas meil Eestis annaks just praegu midagi paremusele muuta...?
Järgneb, vaata ka I ja järgnev III osa.
Lugupidamisega
Mati Pungas, Tallinn- Nõmme, Ülestõusmispühade järel, 5.apr.2013
Ärevrõõmsalt on naiskirjaniku lisatud emotsionaalsed, kuid tavapärased toiduretseptide esitused, sest tegevus toimub sagedaste pidusöömingute korraldamise või matkade taustal. Eriliselt on kirjas köögitavasid, millised tunduvad olevat peamised seltskonna jututeemad, - ja muidugi veinid-veinid...
Pagulasungarlasest meeskirjanik sukeldub arheoloogilistesse ehituskunsti saladustesse ja häärberi ehitusse, kus nauditakse koos episoodiliste „eht-saaremaalikult maskuliinse vallatu mehe põhjaliku“ fragmentaariumi stiilis loodud oma viinamäge ning peretalu valmimist.
On tunne et tegu on välismaiste intellektuaalsete miljonäride meelepärase tegevusega, mis nähtavalt ei riiva kohalike elanike traditsioonilisi eluharjumusi, ka õiglustunnet...?
Neid raamatuid,- ja ka teisi samade autorite teoseid, tasub „koos lugeda“, et „saada multikulti-emotsiooni“. Aga alustada tuleks siiski – Friedebert Tuglas`e „Noorusmälestused. Esimene välisreis 1909-1910“, siis lugeda eelnimetatud välisautorite mitmeid memuaristikalugusid, seejärel tasuks lõpetada noore näitleja Mari-Liis Lill`e verivärske mõtlemapaneva sõnumiga „...mis on sellel pildil valesti?“, milliste mõttelõngadega sidus eesti noorintelligentsi esindaja tänase Eesti valukohti, kui võttis sõna Eesti Vabariigi Riigikogu saalis kõnekoosolekul 02.aprillil 2013 ning vanema põlvkonna loomeliitude esindajate eufooriaistung vakatus vaikima...
On oluline meenutada inimestele, et „...sa võid oma riiki armastada ja samas selle suhtes ka kriitiline olla ning selles määratluses ei ole vastuolu!“
Miks ma seda oma lugejatele räägin? Menukirjanduse tekstide kaudu on võimalik teha ekskurss linnulennult üle sajandi, - aastate 1910 – 2010ndad jooksul Eestist Itaaliasse ja tagasi. Need lood annavad mõtlemisainest kõigile, ...sest nüüd 2000ndate aastate Eestis on toimumas seesama protsess, ... mis oli Itaalias 1970ndatel aastatel!
Kas meil Eestis annaks just praegu midagi paremusele muuta...?
Järgneb, vaata ka I ja järgnev III osa.
Lugupidamisega
Mati Pungas, Tallinn- Nõmme, Ülestõusmispühade järel, 5.apr.2013
Samalt IP numbrilt on siin varem kommenteerinud: Mati Pungas (03:59)
Võrdlevalt levikirjandusest - III
III osa
Hetkel on Eestis „huvitav valitsuse koosseis“,- kus majandust püüab hallata - jurist; kultuuri arengut ja noortesporti – jurist; keskkonnaministeeriumi – jurist; riigikaitseministeeriumi – jurist; siseministeeriumi – jurist; jne ...?!
Kes maksab kinni, näiteks: - uute maanteede, sildade, korrusmajade ehituslohakused; Estonian Air`i mõttetud rumalused; Eesti Energia saamatused; Kirde-Eesti looduse hävingu; ajalooliste raudteede likvideerimised Orava – Valga ja Riisipere – Haapsalu liinidel; ...? Ja tähtsaim on riigi sisejulgeoleku tegelik tagamine...?
Mul on meeles Eestis tuntud briti (majandus)filosoofi John Lucas`e selgitus: „...kui üritame ette näha kõikki võimalikke olusid, et sõnastada maksiim, mis rakenduks neile ja ainult neile situatsioonidele, mis toovad kaasa vaatlusaluse teo, - mattume peaaegu üle mõistuse käivate raskuste ja mõistetamatu juriidilise keele alla...!“
Arvatavasti lähima 10-20 aasta jooksul ilmuvad ka Eestimaa mahajäetud maatalude taastajatena ülerahvastatud Saksamaalt baltisaksa päritoluga uusasunikud või Taani, Rootsi, Soome, Hollandi, Briti, Ameerika intellektuaalsed hobitalude harrastajad.
Ennistatatakse huvitalud ja tekivad nimetused, nagu - Kaluripere kaksteist suitsu Sõrves, Aiandusfarm Virumaal, Emmaste Mesipuu, Erastvere Suitsutare, Tavern Pivarootsis, Keila-Joa Loss, Pühajärve Willa, Järva Jahimaja, Luigepesa Kassaris, Metsatalu Karulas, Ojaäärne Setumaa, Pagari Karumaja, Mesilastaru Liiwimaal, Vooremaa Pärl, Mikitamäe Häärber,... kus siis välistoimetajad ja intellektuaalid puhkavad puutumata looduse rüppes nautides rahu ja metsakohinat, millisest ammutavad muljerikast narratiivset memuaristikat kohaliku Eestimaa olude kajastamisel.
Me peaksime sellisteks arenguteks mõttes ja tegudes valmis olema!
Vaata ka I, II osa.
Lugupidamisega
Mati Pungas, Tallinn- Nõmme, Ülestõusmispühade järel, 5.apr.2013.
III osa
Hetkel on Eestis „huvitav valitsuse koosseis“,- kus majandust püüab hallata - jurist; kultuuri arengut ja noortesporti – jurist; keskkonnaministeeriumi – jurist; riigikaitseministeeriumi – jurist; siseministeeriumi – jurist; jne ...?!
Kes maksab kinni, näiteks: - uute maanteede, sildade, korrusmajade ehituslohakused; Estonian Air`i mõttetud rumalused; Eesti Energia saamatused; Kirde-Eesti looduse hävingu; ajalooliste raudteede likvideerimised Orava – Valga ja Riisipere – Haapsalu liinidel; ...? Ja tähtsaim on riigi sisejulgeoleku tegelik tagamine...?
Mul on meeles Eestis tuntud briti (majandus)filosoofi John Lucas`e selgitus: „...kui üritame ette näha kõikki võimalikke olusid, et sõnastada maksiim, mis rakenduks neile ja ainult neile situatsioonidele, mis toovad kaasa vaatlusaluse teo, - mattume peaaegu üle mõistuse käivate raskuste ja mõistetamatu juriidilise keele alla...!“
Arvatavasti lähima 10-20 aasta jooksul ilmuvad ka Eestimaa mahajäetud maatalude taastajatena ülerahvastatud Saksamaalt baltisaksa päritoluga uusasunikud või Taani, Rootsi, Soome, Hollandi, Briti, Ameerika intellektuaalsed hobitalude harrastajad.
Ennistatatakse huvitalud ja tekivad nimetused, nagu - Kaluripere kaksteist suitsu Sõrves, Aiandusfarm Virumaal, Emmaste Mesipuu, Erastvere Suitsutare, Tavern Pivarootsis, Keila-Joa Loss, Pühajärve Willa, Järva Jahimaja, Luigepesa Kassaris, Metsatalu Karulas, Ojaäärne Setumaa, Pagari Karumaja, Mesilastaru Liiwimaal, Vooremaa Pärl, Mikitamäe Häärber,... kus siis välistoimetajad ja intellektuaalid puhkavad puutumata looduse rüppes nautides rahu ja metsakohinat, millisest ammutavad muljerikast narratiivset memuaristikat kohaliku Eestimaa olude kajastamisel.
Me peaksime sellisteks arenguteks mõttes ja tegudes valmis olema!
Vaata ka I, II osa.
Lugupidamisega
Mati Pungas, Tallinn- Nõmme, Ülestõusmispühade järel, 5.apr.2013.
Samalt IP numbrilt on siin varem kommenteerinud: Mati Pungas (03:59), Mati Pungas (04:04)
Kommentaarid sellele artiklile on suletud.