Kuriili saared ja L - Sahhalin läksid NLiidule Teherani - Jalta konverentside otsuste põhjal, kui NLiit kohustus ühepoolselt tühistama 1941. aasta 13. aprillil sõlmitud NLiidu – Jaapani neutraliteedipakti ja alustama sõjategevust Jaapani vastu kolme kuu jooksul peale võitu Saksamaa üle. See oli sõjategevuse alustamise üks eeltingimus.
1945. aasta 5. aprillil tühistas NLiit neutraliteedipakti, kuulutas 1945. aasta 8. augustil Jaapanile sõja ja tungis Mandžuuriasse, purustades miljoni mehelise Kvantungi armee. Jaapani kapitulatsiooni plaan töötati välja 1945. aasta Potsdami konverentsi ajal, ka otsus kommunistide võimuletuleku kohta Hiinas võeti vastu Potsdamis.
Aastatel 1938 - 45 hoiatas USA korduvalt Jaapanit, et see lõpetaks võitluse hiina kommunistide vastu, hiljem aastal 1947 nõuti Chang Kaishekilt, et võetaks valitsusse ka kommuniste. 1951. aasta San Francisco rahukonverentsile Hiina, Mongoolia, NLiidu ja Vietnami esindajaid ei kutsutud.
1956. aasta 19. oktoobril oli rahuleping siiski paberil koos kompromissiga anda Jaapanile Habomai ja Šikotani saared. Rahuleping jäi allkirjastamata, sest USA ähvardas Jaapanile Okinawa saart mitte tagastada, kui Jaapan loobub pretensioonidest Iturupile ja Kunaširile.
Ka Hiinal ei ole rahulepingut Jaapaniga ja vaidlus käib Diaoyu (Senkaku) saarestiku üle. Samuti ei tunnista Jaapan Hiina õigust Mandžuuriale. Aastal 1932 rajas Jaapan Mandžuuriasse Mandžukuo-nimelise nukuriigi pealinnaga Changchunis, mida juhtis aastatel 1933–1945 Hiina endine keiser Pu Yi. Seda nukuriiki tunnustas ka Saksamaa 1938. aasta 12. mail. Rahuleping on allkirjastamata ka Mongoolia ja Vietnamiga. Kuna Tiibet oli II maailmasõja ajal Jaapani ja Saksamaa liitlane, siis anti see riik Hiina kontrolli alla.