Olen kindel, et tulevikus Eesti ajaloolased arvavad selle lepingu agarad organiseerijad Eestile eales enim kahju tekitanud isikuteks.

Eesti allkirjastas OSCE komissari järelevalve all tagantjärgi Helsinki 1975 lõppakti aastal 1991. Sellega tunnustas Eesti II maailmasõja aegsete konverentside otsuste põhjal Euroopas tekkinud riike ja nende piire, ka Eesti NSV kuulumist NLiidu koosseisu.

Tiit Vähi valitsus sõlmis 12. juulil 1996 toonase Läti valitsusega merepiirilepingu, millega Eesti kaotas 578 ruutkilomeetrit püügivett, sealhulgas poole kalarikkast Ruhnu august”. Lepingu järgi jäi Eesti merepiir 12 miili kaugusele Ruhnu saarest ja Eesti jäi vastupidiselt Lätile ilma majandusvööndist. Nüüd tohivad Eesti kalurid püüda taas kala oma vanadel traditsioonilistel püügialadel, sest Läti majandusvöönd Liivi lahes muutus ELi ühiseks kalastusvööndiks.

Ei saa märkimata jätta ka isamaalast, kunagist Mart Laari valitsuse välisministrit Trivimi Vellistet, kes jõuliselt tandemis president Lennart Meriga "sättisid" Eesti territoriaalvett ikka Venemaa kasuks ja Eestimaa kahjuks. Ühes Venemaale eriti tähtsas kohas isegi 3,6 meremiili laiuseks. Sellist demagoogiat ja küünilist möödahiilimist põhiteemast, millega Riigikogu arutelul hiilgasid Velliste ja teised isamaalased, kohtab harva. Jüri Toomepuu sõjamehelikult otsese küsimuse peale – miks töötab Velliste Eesti merepiiri asja ajades hoopis teise riigi huvides? – ei osanud viimane midagi mõistlikku vastata. See olevat vabatahtlik poliitiline enesepiirang...

http://www.nommevalitsus.org/i...
President Meri allkirjastas juulilepped Moskvas 1994. aasta 26. juulil, Mart Laari valitsus kiitis juulilepped heaks sama aasta 7. novembril, Riigikogu ratifitseeris 1995. aasta 20. detsembril.
Artikkel 8
Kõik pooltevahelised rahalised, varalised ja muud pretensioonid, mis on seotud relvajõudude viibimisega Eesti Vabariigi territooriumil, kaasa arvatud relvajõudude poolt tekitatud ökoloogiline ja muu kahju, loetakse täielikult ja lõplikult reguleerituks käesoleva lepinguga selle jõustumise momendist alates.

OSCE 1996 aasta käsiraamatus kirjutatu kohaselt toimus aastal 1975 Helsingis konverents, millest võtsid osa tolleaegsed Euroopa riigid ning Kanada ja Ameerika Ühendriigid – kokku 35 riiki. Osalenud riigid leppisid kokku paljudes peamistes põhimõtetes, millest tuleb lähtuda omavahelises ning valitsuste ja kodanike vahelises käitumises. Põhimõttes 3 on määratud et osalenud 35 riiki tunnustavad nii omavahelisi kui ka kõigi Euroopa riikide piire ning hoiduvad neid vägivaldselt muutmast nüüd ja tulevikus. Eesti Vabariik allkirjastas Helsingi kokkuleppe 14.10.91 ja Vene Föderatsioon palus end lugeda Nõukogude Liidu õigusjärglaseks 07.01.92. Kokkuleppe originaalil kuupäevaga 1. august 1975 ei ole ENSV allkirja, sest sellise nimega iseseisvat riiki polnud ju olemas. Oktoobris 1991 liitunud Eesti Vabariik sai olla vaid 24.02.1918 loodud riik ja selle piir sai olla ainult Tartu rahulepingus määratud paigas. Vene Föderatsioon kohustus 07.01.92 selle piiri paiknemist ühepoolselt mitte muutma. (Eesti-Vene piirist ja Helsingi kokkuleppest on pikemalt kirjutatud „Kustumatu õiguse nimel”).