Just nii see elu ongi,, kurb aga tõsi.
Jõuetu viha on hinges ja nii seal elataksegi. Elasin ise ka, päris kaua, laulsime ennast vabaks, kasvatasime kõige raskuste kiuste lapsed suureks ja nüüd on siis aeg, kus pole meid enam vaja..
Meie ei ole need, kes suudavad uskuda kaunitesse sõnadesse laulukaare alla ja vabariigi aastapäeval, meie oleme need, kes teavad kui raske ja lootusetu seal on. Meie, kes me uskusime...
Tõsi, paljud on sealt läinud ja veel rohkem on minejaid, sest elu on üks...
Igatseme oma talusid ja maad, metsa ja kasteseid hommikuid, igatseme oma maad, aga mitte seda riiki enam, kahjuks...
Elamine maal on kahjuks võimatu juba praegusel ajal, see on ellujäämiskursus ja mitte kõik ei suuda ellu jääda, enamus ei suuda ja Tallinnasse kõik ei mahu..
Kurb on nende pärast, kes läinud ja nende pärast, kes jäänud, sest neil on keeruline, liiga keeruline..
Nii keeruline ei pea elu olema.
Eestlane on kannatlik ja visa, aga siis kui näed, et enam ei hoolita, kui Su ümber elu kaob, tundub nagu seda hävitatakse sihipäraselt ja täie hooga, siis ei jaksa ka enam ka visa eestlane..
Mis saab edasi...

Ja kõige õõvastavam selle juures on asjaolu, et see on toimunud nende juhtimisel kes alles hiljuti tõotasid meile kohe/kohe kättejõudvat kommunismi aga selle kolossi kokkuvarisemisel viskasid oma mummulised kalstukid prügikasti ja sidunud ette sinimustvalge lipsu asusid sedasama Eestimaad krabama, kinkima, müüma isamaalise lalina ja sinimustvalge lipu ning deviisi all: Riik on halb peremees ...