Kuigi admiral Pitka Saksa armee koosseisu ei kuulunud, koosnes tema rühm Saksa armee väejooksikutest, keda jahtisid Saksa eriteenistused, kuhu kuulusid nii välipolitseinikest vlassovlased kui ka sakslastele ustavad eestlased.

"Pitka asutas 1922. aastal "Valve liidu", ümbritses ennast diletantide ja luuseritega, kes tema kuulsa nime taha pugesid, ning alustas vinget kampaaniat tema arvates igal pool lokkava korruptsiooni vastu.
Riigikokku Pitka ei pääsenud, sest miski imenägemus ajendas teda kandideerima Petseris.
1923. aasta Riigikogu valimiste järel oli Pitka end avalikkuse silmis narriks muutnud, kibestus lõplikult ja rändas välja Kanadasse.

Admiral Pitka naases 1944. aasta aprillis sakslastelt saadud nõusoleku alusel Soomest Eestisse.Ta sai 21. augustil “Saksa Julgeolekupolitsei ja SD-lt” loa eriüksuse moodustamiseks, mis sai nimeks “Löögirühm Admiral Pitka”.
Pitka ise Saksa mundrit selga ei pannudki, vaid oli tsiviilriietes ja oli mitte Saksa armee, vaid Saksa politseijõudude alluvuses. Hiljem liitus tema eriüksusega ka Saksa armee desertööre.
Saksa 18.armee välipolitsei teatel vallutasid Pitka mehed Toompeal komandatuuri hoone, mis tõi kaasa selle, et ei saanud väljastada tõendeid Saksamaale sõiduks. Juba varem olid Pitka mehed takistanud põgenikel laevadele minekut ja Saksa laevad pidid Pärnust ja Haapsalust koguni tühjana lahkuma, vaid Tallinnas laevad täitusid. Välipolitsei teatel tulistasid Saksa sõjaväest deserteerunud eestlased varitsusest ka lahkuvaid saksa sõdureid. Ka Tallinna ümbruses oli neil konflikte taganevate Saksa vägedega, kellelt õnnestus ära võtta relvastust. See kõik tähendas seda, et tabamisel kuulusid Pitka võitlejad kohapeal mahalaskmisele.
Samas jällegi sai Eesti Laskurkorpus Saksa sõjaväkke kuulunud eestlaste näol olulist täiendust enne lahinguid Kuramaal.