Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
VanemadUuemad
12.11.k.18 toimub Vabaduse väljakul uus üritus Tartu Rahu kaitseks ja kavandatava Eesti-vene piirilepingu vastu!
Kui sa ei taha,et korduks 39.aasta,tule ja avalda meelt!
Kui sa ei taha,et korduks 39.aasta,tule ja avalda meelt!
Tiit Vähi valitsus sõlmis 12. juulil 1996 toonase Läti valitsusega merepiirilepingu, millega Eesti kaotas 578 ruutkilomeetrit püügivett, sealhulgas poole kalarikkast Ruhnu august”. Lepingu järgi jäi Eesti merepiir 12 miili kaugusele Ruhnu saarest ja Eesti jäi vastupidiselt Lätile ilma majandusvööndist. Nüüd tohivad Eesti kalurid püüda taas kala oma vanadel traditsioonilistel püügialadel, sest Läti majandusvöönd Liivi lahes muutus ELi ühiseks kalastusvööndiks.
Ei saa märkimata jätta ka isamaalast, kunagist Mart Laari valitsuse välisministrit Trivimi Vellistet, kes jõuliselt tandemis president Lennart Meriga "sättisid" Eesti territoriaalvett ikka Venemaa kasuks ja Eestimaa kahjuks. Ühes Venemaale eriti tähtsas kohas isegi 3,6 meremiili laiuseks. Sellist demagoogiat ja küünilist möödahiilimist põhiteemast, millega Riigikogu arutelul hiilgasid Velliste ja teised isamaalased, kohtab harva. Jüri Toomepuu sõjamehelikult otsese küsimuse peale – miks töötab Velliste Eesti merepiiri asja ajades hoopis teise riigi huvides? – ei osanud viimane midagi mõistlikku vastata. See olevat vabatahtlik poliitiline enesepiirang.
Ei saa märkimata jätta ka isamaalast, kunagist Mart Laari valitsuse välisministrit Trivimi Vellistet, kes jõuliselt tandemis president Lennart Meriga "sättisid" Eesti territoriaalvett ikka Venemaa kasuks ja Eestimaa kahjuks. Ühes Venemaale eriti tähtsas kohas isegi 3,6 meremiili laiuseks. Sellist demagoogiat ja küünilist möödahiilimist põhiteemast, millega Riigikogu arutelul hiilgasid Velliste ja teised isamaalased, kohtab harva. Jüri Toomepuu sõjamehelikult otsese küsimuse peale – miks töötab Velliste Eesti merepiiri asja ajades hoopis teise riigi huvides? – ei osanud viimane midagi mõistlikku vastata. See olevat vabatahtlik poliitiline enesepiirang.
1.Tartu rahulepingu sõlmisid kaks rahvusvahelist tunnustust mitteomavat riiki.
Eesti Wabariik sõlmis 1920. aastal Tartu rahu Vene SFNV-ga, mis 1937. aasta konstitutsioonist lähtuvalt nimetati ümber Vene NFSV-ks.
Praegu on tegemist Venemaa Föderatsiooniga, mis on mõnes küsimuses deklareerinud õigusjärgsust vaid seoses Nõukogude Liiduga, mis loodi aastal 1922.
Seega üht lepingu osapoolt enam pole.
2. Samas omandireform näitas ilmekalt, et omandireformi valdkonnas Eestis on Eesti Vabariik ka Eesti NSV ja NLiidu õigusjärglane.
3. Juba 1934. aasta 12. märtsil tuli Eestis võimule ebaseaduslik režiim ja need, kes lähtuvad 1938. aasta põhiseadusest, lähtuvad oma järjepidevuses ebaseaduslikust režiimist…
Ka Eesti NSV oli Rahvasteliidu liige 1940. aasta 21. juulist kuni sama aasta 6. augustini. Rahvasteliit pidas Eesti NSV-d Eesti Wabariigi õigusjärglaseks.
4. Eestlased, võttes maha Eestis olnud massimõrvari ja ebaseaduslikult Venemaal võimule tulnud Lenini monumendid, näitasid sellega oma negatiivset suhtumist ka Tartu rahulepingusse.
5. Eesti allkirjastas Helsinki 1975 lõppakti OSCE järelevalve all tagantjärgi aastal 1991.
Sellega tunnustati liitlaste Teherani, Jalta, Potsdami ja Pariisi konverentside otsuseid riikide, nende piiride ja piiride muutmise kohta. Eeltoodud konverentside otsuste põhjal oli Eesti Nõukogude Liidu seaduslik liiduvabariik. Ka Nürnbergi tribunal käsitles Balti riike Nõukogude Liidu seadusliku osana, mida okupeeris Saksamaa, ja mis oli agressioon.
6. Ka Inglismaa ja USA poolt deklareeritud Atlandi Harta käsitles 1941. aasta 14. augustil Balti riike Nõukogude Liidu osana.
Sama aasta 24. septembril ühinesid Londonis hartaga need riigid, millele harta kaitset pakkus.
Need riigid olid Nõukogude Liit ning Belgia, Tšehhoslovakkia, Kreeka, Luksemburg, Holland, Norra, Poola, Jugoslaavia ja Prantsusmaa, mille valitsused asusid Londonis eksiilis, ja teised, kokku 26 riiki, mis deklareerisid 1942. aasta 1. jaanuaril ka ÜRO loomise.
7. Lissaboni leping on EV põhiseaduse suhtes ülimuslik ja ei sätesta Eesti - Vene piiri Tartu rahu järgi. Kui tšehhid surusid klausli Sudeedimaa kohta Lissaboni lepingusse, siis Eesti pool Tartu rahu teemat üles ei võtnudki...
8. http://www.kesknadal.ee/est/g2...
Ajakirjanik Andres Raid sai Riigikohtust vastuse, et ajateenimine Nõukogude Liidu armees ei olnud eestlaste represseerimine. Mis okupatsioonist saab siis rääkida, sest vastavalt Genfi konventsioonile ei tohi okupeeriv riik okupeeritavaid oma jõustruktuuridesse mobiliseerida.
9. Eesti Vabariigi põhiseadus
§ 121. Riigikogu ratifitseerib ja denonsseerib Eesti Vabariigi lepingud:
1) mis muudavad riigipiire;
Eesti Wabariik sõlmis 1920. aastal Tartu rahu Vene SFNV-ga, mis 1937. aasta konstitutsioonist lähtuvalt nimetati ümber Vene NFSV-ks.
Praegu on tegemist Venemaa Föderatsiooniga, mis on mõnes küsimuses deklareerinud õigusjärgsust vaid seoses Nõukogude Liiduga, mis loodi aastal 1922.
Seega üht lepingu osapoolt enam pole.
2. Samas omandireform näitas ilmekalt, et omandireformi valdkonnas Eestis on Eesti Vabariik ka Eesti NSV ja NLiidu õigusjärglane.
3. Juba 1934. aasta 12. märtsil tuli Eestis võimule ebaseaduslik režiim ja need, kes lähtuvad 1938. aasta põhiseadusest, lähtuvad oma järjepidevuses ebaseaduslikust režiimist…
Ka Eesti NSV oli Rahvasteliidu liige 1940. aasta 21. juulist kuni sama aasta 6. augustini. Rahvasteliit pidas Eesti NSV-d Eesti Wabariigi õigusjärglaseks.
4. Eestlased, võttes maha Eestis olnud massimõrvari ja ebaseaduslikult Venemaal võimule tulnud Lenini monumendid, näitasid sellega oma negatiivset suhtumist ka Tartu rahulepingusse.
5. Eesti allkirjastas Helsinki 1975 lõppakti OSCE järelevalve all tagantjärgi aastal 1991.
Sellega tunnustati liitlaste Teherani, Jalta, Potsdami ja Pariisi konverentside otsuseid riikide, nende piiride ja piiride muutmise kohta. Eeltoodud konverentside otsuste põhjal oli Eesti Nõukogude Liidu seaduslik liiduvabariik. Ka Nürnbergi tribunal käsitles Balti riike Nõukogude Liidu seadusliku osana, mida okupeeris Saksamaa, ja mis oli agressioon.
6. Ka Inglismaa ja USA poolt deklareeritud Atlandi Harta käsitles 1941. aasta 14. augustil Balti riike Nõukogude Liidu osana.
Sama aasta 24. septembril ühinesid Londonis hartaga need riigid, millele harta kaitset pakkus.
Need riigid olid Nõukogude Liit ning Belgia, Tšehhoslovakkia, Kreeka, Luksemburg, Holland, Norra, Poola, Jugoslaavia ja Prantsusmaa, mille valitsused asusid Londonis eksiilis, ja teised, kokku 26 riiki, mis deklareerisid 1942. aasta 1. jaanuaril ka ÜRO loomise.
7. Lissaboni leping on EV põhiseaduse suhtes ülimuslik ja ei sätesta Eesti - Vene piiri Tartu rahu järgi. Kui tšehhid surusid klausli Sudeedimaa kohta Lissaboni lepingusse, siis Eesti pool Tartu rahu teemat üles ei võtnudki...
8. http://www.kesknadal.ee/est/g2...
Ajakirjanik Andres Raid sai Riigikohtust vastuse, et ajateenimine Nõukogude Liidu armees ei olnud eestlaste represseerimine. Mis okupatsioonist saab siis rääkida, sest vastavalt Genfi konventsioonile ei tohi okupeeriv riik okupeeritavaid oma jõustruktuuridesse mobiliseerida.
9. Eesti Vabariigi põhiseadus
§ 121. Riigikogu ratifitseerib ja denonsseerib Eesti Vabariigi lepingud:
1) mis muudavad riigipiire;
Tartlase kommentaarid näivad olevat justkui KGB desinformatsiooni juhiste kohaselt koostatud: kirjeldada osaliselt tõepäraseid olukordi ning jätta tähelepanemata konkreetsed kokkulepped. Olenemata Tartu rahulepingu sõlminud riikide rahvusvahelisest staatusest aastal 1920 pole mitte ükski kolmas riik ega rahvusvaheline organisatsioon üritanud vaidlustada tolle piiri paiknemist Tartu rahulepingus määratud joonel. Septembris 1939 sõlmitud Eesti ja Nõukogude vahelises vastastikuses abistamise paktis kinnitab Nõukogude Liit et „rahuleping 2. veebruarist 1920.a. ning mittekallaletungi ja tülide rahulisel teel lahendamise leping 4. maist 1932.a. on endiselt nende vastastikuste suhete ja kohustuste kindlaks aluseks”. Siis olid kindlasti nii NL kui EV rahvusvaheliselt tunnustatud riigid mille vahel olev riigipiir asus ka looduses demarkeerituna Tartu rahulepingus määratud joonel. Kuigi Helsingi konverentsi kutsus kokku Nõukogude Liit, ei võetud seal vastu otsust milles oleks määratud kus peavad riikide piirid paiknema. Konverentsi allkirjastatud lõppaktis pole vihjetki Stalinile Teheranis või Jaltas lubatud mõjusfääride kohta, küll on aga peatükis III sätestatud et „osalenud riigid nõustuvad vägivaldselt mitte muuta, ei nüüd ega tulevikus, riikide vahelisi piire.” Ennistatud Eesti Vabariik nõustus seda põhimõttelist kokkulepet täitma oktoobris 1991 ja Vene Föderatsioon võttis üle Nõukogude Liidu kohustused jaanuaris 1992 – nii on see määratud OSCE dokumentides. Et mitte murda Helsingi kokkuleppega liitumisel antud lubadust, on Vene Föderatsioonil vaja nende poolt ühepoolselt - ja Tartu rahulepingus määratut eirates - demarkeeritud piir Eestiga muuta kahepoolselt heakskiidetud piiriks. Toimides veelgi rumalamalt kui Roosevelt ja Churchill on meie riigivõim asunud Nõukogude Liidu vägivallatsemist Eestis olematuks seadustama.
Eesti Vabariik astus 1991. aasta 6. sept. NLiidust välja selle põhiseadusesest lähtunud õigusele, mitte et oleks lõpetatud okupatsioon nagu see oli Austria (1954.a.) ja Saksamaa (1991.a.) puhul.
1991. aastal esitas Eesti ÜRO-le liikmelisuse saamisel oma riigipiiriks praeguse riigipiiri.
1991. aastal esitas Eesti ÜRO-le liikmelisuse saamisel oma riigipiiriks praeguse riigipiiri.
Kommentaarid sellele artiklile on suletud.