Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
VanemadUuemad
Tônu Naelapea lahdistas juba oma juhtkirjas Eenpalu probleemi väga hästi, samuti olen mina oma arvamuse sellele lisaks öeldnud. Lugedes aga eilset uudist selle kohta, et Eenpalu on nüüd isegi oma lahkumisavalduse annuleerinud kommentaariga, et ta ei ole midagi halba teinud, tekitas minus vajaduse temale vastamiseks.
Kindel on, et Eenpalu oli ise väga üllatunud ajakirjanduse negatiivsest suhtumisest, sellega ta ei arvestanud minnes Keskerakonna koosolekule - isegi nii üllatunud, et jäi haigeks. Ka hirm kanda on tegude eest vastutust on haigus, psühholoogiline. Oma haigena olekut ei kasutanud ta aga sugugi mitte selleks, et oma tegude üle enesekriitiliselt järgi môtelda. Ta ei vaevunud môtteid môlgutama, milline on tema tegelik ülesanne vôôraste, tema hoolde usaldatud laste kasvatamisel. Ka ei tulnud Eenpalu tulemuseni, et mitte ainult laste vedamine poliitilisele üritusele ei olnud väär, vaid ka tema hilisem eeskuju lastele, ta näitas ju selgelt tsiviiljulguse puudumist ja ôpetas oma eeskujuga lastele, et vastutust oma tegude eest pole vaja kanda. Parem vôtta haiguseleht ja teha nägu, nagu polekski midagi juhtunud. Kuidas vôib ta nüüd peale juhtumit oma tüdrukutele asja seletada? Kuidas vôib ta kodutütardele peale juhtumist ôpetada ausust, otsekohesust, julgust?
Mina ise, kuigi elan juba 30 aastat välismaal, olen kasvanud üles N-Eestis, olen nn. pissipotilaps, nagu läänesakslased Ida-Saksa lastesôimelapsi nimetavad. See nimetus tuleneb sellest, et kôik lapsed pandi sotsialistlikes sôimedes üheaegselt ritta potile pissima, isegi selliste isiklike intiimsete vajaduste rahuldamiseks ei andnud sotsialistlik kasvatus individuaalset vôimalust. Laps ei saanud otsustada, millal ta pissile minna soovis, vaid teda sunniti seda tegema siis kui riik pidas vajalikuks.
Ka minule ôpetati laul Leninist, mille sônad on meeles tänaseni: Suur Lenin ta oli üllas, nii hoolitsev tark ja hea, meid lapsi ta vôttis sülle ja silitas hellalt pead.
Kindlasti on ka Eenpalu seda laulu laulnud. Kuid arvatavasti ei ole temale tänaseni selgunud selle ôpetatud laulu sügav tähendus. Ta laulab ikka veel seda sama laulu, nime Lenini asemele on tulnud ainult Savisaar. Kuna Eenpalu ei ole endale ikka veel selgitanud vahet nôukogude ja lääne kasvatuses, ei ole ta ka vôimeline aru saama mida paha ta teinud on. Kuid olgem ausad, nagu Eesti ajakirjandus mitmesti märkis, sai Eenpalu mitmeid positiivseid kirju, kus teda paluti jätkama. Sellest vôime teha järelduse, et ka lapsevanemad ise, samuti nagu suurem osa ühiskonnast, ei ole aru saanud nôukogude kasvatuse negatiivsusest ning ohtlikkusest meie isiksusele. Eenpalu juhtumi pôhjal vôime teha kokkuvôtte, et Eesti Vabariigis kasvavad edasi pissipotilapsed, kuna nende vanemad ise on saanud nôukogude riigi, mitte perekondliku kasvatuse. Kui niigi kôrgel seisev kasvatuse eest vastutav tegija ei ole aru saanud, mida halba ta on teinud, siis kuidas vôib sellest aru saada tavaline lastevanem? Me ei tohi unustada, et nôukogude ajal kandis riik, mitte lastevanemad, laste kasvatamise eest vastutust. Vanematel/tihtipeale ka vanavanematel ei olnud oma töö tôttu aega lastega tegelemiseks ning seetôttu kasvasid lapsed juba varasest beebieast kogupäeva (mina isegi kogunädala) sôimedes ja lasteaedades. Hiljem kool, oktoobrilapsed, pikapäeva rühmad, komsomol jne. Raske oli vanematel seda kodus kahesilma vahel sirgeks triikida, mida riik oli ôpetanud, olenes muidugi kodust. Palju on nüüd positiivset Eenpalu isast-vanaisast räägitud, kuid sellest hoolimata on Anne Eenpalust endast kasvanud, nagu selgelt näha on, nôukogude kasvatuse produkt.
Kui nüüd otsustatakse Anne Eenpalu oma kohale edasi jätta, siis on see valus kaotus vaba demokraatia kasvatuse printsiipidele.
Kuid see on ka praeguse Eesti valitsus(te) aastate poliitika tulemus, kus nôukogude kasvatuse saanud vanemad jääti ilma pedagoolisest hädavajalikust toest. SEst kuidas vôivad praegused vanemad ôppida oma lapsi kasvatama, kuid nad ei ole nôukogude korras seda ôppinud? Märkan seda juba kahe aasta jooksul, mil töötan eesti kriminaalsete noortega.
Tulles tagasi Eenpalu juurde pean kahjutundega märkima, et ka vanemad ise ei taipa olukorra tôsidust. Kodus ôpetatakse kindlasti lastele teistsuguseid väärtusi, mida nüüd Eenpalu OMA ISIKLIKU EESKUJUGA ette mängis. See tekitab aga ju alaealistes enne kôike ebakindluse tunde ning viib moraali väärtused peas segamini.
Mina lahkusin Eestist 18-aastasena. Soomes anti minule esimese raamatuna lugemiseks Otto W. Kuusineni tütre Aino raamat oma isast. See oli hädavajalik kultuurishokk, mis minul tänaseni meeles on. Peale seda ma enam ei laulnud: Suur Lenin ta oli üllas...
Millega vôib sellise shoki môistusele tulemiseks tekitada Eenpalule?
Kindel on, et Eenpalu oli ise väga üllatunud ajakirjanduse negatiivsest suhtumisest, sellega ta ei arvestanud minnes Keskerakonna koosolekule - isegi nii üllatunud, et jäi haigeks. Ka hirm kanda on tegude eest vastutust on haigus, psühholoogiline. Oma haigena olekut ei kasutanud ta aga sugugi mitte selleks, et oma tegude üle enesekriitiliselt järgi môtelda. Ta ei vaevunud môtteid môlgutama, milline on tema tegelik ülesanne vôôraste, tema hoolde usaldatud laste kasvatamisel. Ka ei tulnud Eenpalu tulemuseni, et mitte ainult laste vedamine poliitilisele üritusele ei olnud väär, vaid ka tema hilisem eeskuju lastele, ta näitas ju selgelt tsiviiljulguse puudumist ja ôpetas oma eeskujuga lastele, et vastutust oma tegude eest pole vaja kanda. Parem vôtta haiguseleht ja teha nägu, nagu polekski midagi juhtunud. Kuidas vôib ta nüüd peale juhtumit oma tüdrukutele asja seletada? Kuidas vôib ta kodutütardele peale juhtumist ôpetada ausust, otsekohesust, julgust?
Mina ise, kuigi elan juba 30 aastat välismaal, olen kasvanud üles N-Eestis, olen nn. pissipotilaps, nagu läänesakslased Ida-Saksa lastesôimelapsi nimetavad. See nimetus tuleneb sellest, et kôik lapsed pandi sotsialistlikes sôimedes üheaegselt ritta potile pissima, isegi selliste isiklike intiimsete vajaduste rahuldamiseks ei andnud sotsialistlik kasvatus individuaalset vôimalust. Laps ei saanud otsustada, millal ta pissile minna soovis, vaid teda sunniti seda tegema siis kui riik pidas vajalikuks.
Ka minule ôpetati laul Leninist, mille sônad on meeles tänaseni: Suur Lenin ta oli üllas, nii hoolitsev tark ja hea, meid lapsi ta vôttis sülle ja silitas hellalt pead.
Kindlasti on ka Eenpalu seda laulu laulnud. Kuid arvatavasti ei ole temale tänaseni selgunud selle ôpetatud laulu sügav tähendus. Ta laulab ikka veel seda sama laulu, nime Lenini asemele on tulnud ainult Savisaar. Kuna Eenpalu ei ole endale ikka veel selgitanud vahet nôukogude ja lääne kasvatuses, ei ole ta ka vôimeline aru saama mida paha ta teinud on. Kuid olgem ausad, nagu Eesti ajakirjandus mitmesti märkis, sai Eenpalu mitmeid positiivseid kirju, kus teda paluti jätkama. Sellest vôime teha järelduse, et ka lapsevanemad ise, samuti nagu suurem osa ühiskonnast, ei ole aru saanud nôukogude kasvatuse negatiivsusest ning ohtlikkusest meie isiksusele. Eenpalu juhtumi pôhjal vôime teha kokkuvôtte, et Eesti Vabariigis kasvavad edasi pissipotilapsed, kuna nende vanemad ise on saanud nôukogude riigi, mitte perekondliku kasvatuse. Kui niigi kôrgel seisev kasvatuse eest vastutav tegija ei ole aru saanud, mida halba ta on teinud, siis kuidas vôib sellest aru saada tavaline lastevanem? Me ei tohi unustada, et nôukogude ajal kandis riik, mitte lastevanemad, laste kasvatamise eest vastutust. Vanematel/tihtipeale ka vanavanematel ei olnud oma töö tôttu aega lastega tegelemiseks ning seetôttu kasvasid lapsed juba varasest beebieast kogupäeva (mina isegi kogunädala) sôimedes ja lasteaedades. Hiljem kool, oktoobrilapsed, pikapäeva rühmad, komsomol jne. Raske oli vanematel seda kodus kahesilma vahel sirgeks triikida, mida riik oli ôpetanud, olenes muidugi kodust. Palju on nüüd positiivset Eenpalu isast-vanaisast räägitud, kuid sellest hoolimata on Anne Eenpalust endast kasvanud, nagu selgelt näha on, nôukogude kasvatuse produkt.
Kui nüüd otsustatakse Anne Eenpalu oma kohale edasi jätta, siis on see valus kaotus vaba demokraatia kasvatuse printsiipidele.
Kuid see on ka praeguse Eesti valitsus(te) aastate poliitika tulemus, kus nôukogude kasvatuse saanud vanemad jääti ilma pedagoolisest hädavajalikust toest. SEst kuidas vôivad praegused vanemad ôppida oma lapsi kasvatama, kuid nad ei ole nôukogude korras seda ôppinud? Märkan seda juba kahe aasta jooksul, mil töötan eesti kriminaalsete noortega.
Tulles tagasi Eenpalu juurde pean kahjutundega märkima, et ka vanemad ise ei taipa olukorra tôsidust. Kodus ôpetatakse kindlasti lastele teistsuguseid väärtusi, mida nüüd Eenpalu OMA ISIKLIKU EESKUJUGA ette mängis. See tekitab aga ju alaealistes enne kôike ebakindluse tunde ning viib moraali väärtused peas segamini.
Mina lahkusin Eestist 18-aastasena. Soomes anti minule esimese raamatuna lugemiseks Otto W. Kuusineni tütre Aino raamat oma isast. See oli hädavajalik kultuurishokk, mis minul tänaseni meeles on. Peale seda ma enam ei laulnud: Suur Lenin ta oli üllas...
Millega vôib sellise shoki môistusele tulemiseks tekitada Eenpalule?
Tônu Naelapea lahdistas juba oma juhtkirjas Eenpalu probleemi väga hästi, samuti olen mina oma arvamuse sellele lisaks öeldnud. Lugedes aga eilset uudist selle kohta, et Eenpalu on nüüd isegi oma lahkumisavalduse annuleerinud kommentaariga, et ta ei ole midagi halba teinud, tekitas minus vajaduse temale vastamiseks.
Kindel on, et Eenpalu oli ise väga üllatunud ajakirjanduse negatiivsest suhtumisest, sellega ta ei arvestanud minnes Keskerakonna koosolekule - isegi nii üllatunud, et jäi haigeks. Ka hirm kanda on tegude eest vastutust on haigus, psühholoogiline. Oma haigena olekut ei kasutanud ta aga sugugi mitte selleks, et oma tegude üle enesekriitiliselt järgi môtelda. Ta ei vaevunud môtteid môlgutama, milline on tema tegelik ülesanne vôôraste, tema hoolde usaldatud laste kasvatamisel. Ka ei tulnud Eenpalu tulemuseni, et mitte ainult laste vedamine poliitilisele üritusele ei olnud väär, vaid ka tema hilisem eeskuju lastele, ta näitas ju selgelt tsiviiljulguse puudumist ja ôpetas oma eeskujuga lastele, et vastutust oma tegude eest pole vaja kanda. Parem vôtta haiguseleht ja teha nägu, nagu polekski midagi juhtunud. Kuidas vôib ta nüüd peale juhtumit oma tüdrukutele asja seletada? Kuidas vôib ta kodutütardele peale juhtumist ôpetada ausust, otsekohesust, julgust?
Mina ise, kuigi elan juba 30 aastat välismaal, olen kasvanud üles N-Eestis, olen nn. pissipotilaps, nagu läänesakslased Ida-Saksa lastesôimelapsi nimetavad. See nimetus tuleneb sellest, et kôik lapsed pandi sotsialistlikes sôimedes üheaegselt ritta potile pissima, isegi selliste isiklike intiimsete vajaduste rahuldamiseks ei andnud sotsialistlik kasvatus individuaalset vôimalust. Laps ei saanud otsustada, millal ta pissile minna soovis, vaid teda sunniti seda tegema siis kui riik pidas vajalikuks.
Ka minule ôpetati laul Leninist, mille sônad on meeles tänaseni: Suur Lenin ta oli üllas, nii hoolitsev tark ja hea, meid lapsi ta vôttis sülle ja silitas hellalt pead.
Kindlasti on ka Eenpalu seda laulu laulnud. Kuid arvatavasti ei ole temale tänaseni selgunud selle ôpetatud laulu sügav tähendus. Ta laulab ikka veel seda sama laulu, nime Lenini asemele on tulnud ainult Savisaar. Kuna Eenpalu ei ole endale ikka veel selgitanud vahet nôukogude ja lääne kasvatuses, ei ole ta ka vôimeline aru saama mida paha ta teinud on. Kuid olgem ausad, nagu Eesti ajakirjandus mitmesti märkis, sai Eenpalu mitmeid positiivseid kirju, kus teda paluti jätkama. Sellest vôime teha järelduse, et ka lapsevanemad ise, samuti nagu suurem osa ühiskonnast, ei ole aru saanud nôukogude kasvatuse negatiivsusest ning ohtlikkusest meie isiksusele. Eenpalu juhtumi pôhjal vôime teha kokkuvôtte, et Eesti Vabariigis kasvavad edasi pissipotilapsed, kuna nende vanemad ise on saanud nôukogude riigi, mitte perekondliku kasvatuse. Kui niigi kôrgel seisev kasvatuse eest vastutav tegija ei ole aru saanud, mida halba ta on teinud, siis kuidas vôib sellest aru saada tavaline lastevanem? Me ei tohi unustada, et nôukogude ajal kandis riik, mitte lastevanemad, laste kasvatamise eest vastutust. Vanematel/tihtipeale ka vanavanematel ei olnud oma töö tôttu aega lastega tegelemiseks ning seetôttu kasvasid lapsed juba varasest beebieast kogupäeva (mina isegi kogunädala) sôimedes ja lasteaedades. Hiljem kool, oktoobrilapsed, pikapäeva rühmad, komsomol jne. Raske oli vanematel seda kodus kahesilma vahel sirgeks triikida, mida riik oli ôpetanud, olenes muidugi kodust. Palju on nüüd positiivset Eenpalu isast-vanaisast räägitud, kuid sellest hoolimata on Anne Eenpalust endast kasvanud, nagu selgelt näha on, nôukogude kasvatuse produkt.
Kui nüüd otsustatakse Anne Eenpalu oma kohale edasi jätta, siis on see valus kaotus vaba demokraatia kasvatuse printsiipidele.
Kuid see on ka praeguse Eesti valitsus(te) aastate poliitika tulemus, kus nôukogude kasvatuse saanud vanemad jääti ilma pedagoolisest hädavajalikust toest. SEst kuidas vôivad praegused vanemad ôppida oma lapsi kasvatama, kuid nad ei ole nôukogude korras seda ôppinud? Märkan seda juba kahe aasta jooksul, mil töötan eesti kriminaalsete noortega.
Tulles tagasi Eenpalu juurde pean kahjutundega märkima, et ka vanemad ise ei taipa olukorra tôsidust. Kodus ôpetatakse kindlasti lastele teistsuguseid väärtusi, mida nüüd Eenpalu OMA ISIKLIKU EESKUJUGA ette mängis. See tekitab aga ju alaealistes enne kôike ebakindluse tunde ning viib moraali väärtused peas segamini.
Mina lahkusin Eestist 18-aastasena. Soomes anti minule esimese raamatuna lugemiseks Otto W. Kuusineni tütre Aino raamat oma isast. See oli hädavajalik kultuurishokk, mis minul tänaseni meeles on. Peale seda ma enam ei laulnud: Suur Lenin ta oli üllas...
Millega vôib sellise shoki môistusele tulemiseks tekitada Eenpalule?
Kindel on, et Eenpalu oli ise väga üllatunud ajakirjanduse negatiivsest suhtumisest, sellega ta ei arvestanud minnes Keskerakonna koosolekule - isegi nii üllatunud, et jäi haigeks. Ka hirm kanda on tegude eest vastutust on haigus, psühholoogiline. Oma haigena olekut ei kasutanud ta aga sugugi mitte selleks, et oma tegude üle enesekriitiliselt järgi môtelda. Ta ei vaevunud môtteid môlgutama, milline on tema tegelik ülesanne vôôraste, tema hoolde usaldatud laste kasvatamisel. Ka ei tulnud Eenpalu tulemuseni, et mitte ainult laste vedamine poliitilisele üritusele ei olnud väär, vaid ka tema hilisem eeskuju lastele, ta näitas ju selgelt tsiviiljulguse puudumist ja ôpetas oma eeskujuga lastele, et vastutust oma tegude eest pole vaja kanda. Parem vôtta haiguseleht ja teha nägu, nagu polekski midagi juhtunud. Kuidas vôib ta nüüd peale juhtumit oma tüdrukutele asja seletada? Kuidas vôib ta kodutütardele peale juhtumist ôpetada ausust, otsekohesust, julgust?
Mina ise, kuigi elan juba 30 aastat välismaal, olen kasvanud üles N-Eestis, olen nn. pissipotilaps, nagu läänesakslased Ida-Saksa lastesôimelapsi nimetavad. See nimetus tuleneb sellest, et kôik lapsed pandi sotsialistlikes sôimedes üheaegselt ritta potile pissima, isegi selliste isiklike intiimsete vajaduste rahuldamiseks ei andnud sotsialistlik kasvatus individuaalset vôimalust. Laps ei saanud otsustada, millal ta pissile minna soovis, vaid teda sunniti seda tegema siis kui riik pidas vajalikuks.
Ka minule ôpetati laul Leninist, mille sônad on meeles tänaseni: Suur Lenin ta oli üllas, nii hoolitsev tark ja hea, meid lapsi ta vôttis sülle ja silitas hellalt pead.
Kindlasti on ka Eenpalu seda laulu laulnud. Kuid arvatavasti ei ole temale tänaseni selgunud selle ôpetatud laulu sügav tähendus. Ta laulab ikka veel seda sama laulu, nime Lenini asemele on tulnud ainult Savisaar. Kuna Eenpalu ei ole endale ikka veel selgitanud vahet nôukogude ja lääne kasvatuses, ei ole ta ka vôimeline aru saama mida paha ta teinud on. Kuid olgem ausad, nagu Eesti ajakirjandus mitmesti märkis, sai Eenpalu mitmeid positiivseid kirju, kus teda paluti jätkama. Sellest vôime teha järelduse, et ka lapsevanemad ise, samuti nagu suurem osa ühiskonnast, ei ole aru saanud nôukogude kasvatuse negatiivsusest ning ohtlikkusest meie isiksusele. Eenpalu juhtumi pôhjal vôime teha kokkuvôtte, et Eesti Vabariigis kasvavad edasi pissipotilapsed, kuna nende vanemad ise on saanud nôukogude riigi, mitte perekondliku kasvatuse. Kui niigi kôrgel seisev kasvatuse eest vastutav tegija ei ole aru saanud, mida halba ta on teinud, siis kuidas vôib sellest aru saada tavaline lastevanem? Me ei tohi unustada, et nôukogude ajal kandis riik, mitte lastevanemad, laste kasvatamise eest vastutust. Vanematel/tihtipeale ka vanavanematel ei olnud oma töö tôttu aega lastega tegelemiseks ning seetôttu kasvasid lapsed juba varasest beebieast kogupäeva (mina isegi kogunädala) sôimedes ja lasteaedades. Hiljem kool, oktoobrilapsed, pikapäeva rühmad, komsomol jne. Raske oli vanematel seda kodus kahesilma vahel sirgeks triikida, mida riik oli ôpetanud, olenes muidugi kodust. Palju on nüüd positiivset Eenpalu isast-vanaisast räägitud, kuid sellest hoolimata on Anne Eenpalust endast kasvanud, nagu selgelt näha on, nôukogude kasvatuse produkt.
Kui nüüd otsustatakse Anne Eenpalu oma kohale edasi jätta, siis on see valus kaotus vaba demokraatia kasvatuse printsiipidele.
Kuid see on ka praeguse Eesti valitsus(te) aastate poliitika tulemus, kus nôukogude kasvatuse saanud vanemad jääti ilma pedagoolisest hädavajalikust toest. SEst kuidas vôivad praegused vanemad ôppida oma lapsi kasvatama, kuid nad ei ole nôukogude korras seda ôppinud? Märkan seda juba kahe aasta jooksul, mil töötan eesti kriminaalsete noortega.
Tulles tagasi Eenpalu juurde pean kahjutundega märkima, et ka vanemad ise ei taipa olukorra tôsidust. Kodus ôpetatakse kindlasti lastele teistsuguseid väärtusi, mida nüüd Eenpalu OMA ISIKLIKU EESKUJUGA ette mängis. See tekitab aga ju alaealistes enne kôike ebakindluse tunde ning viib moraali väärtused peas segamini.
Mina lahkusin Eestist 18-aastasena. Soomes anti minule esimese raamatuna lugemiseks Otto W. Kuusineni tütre Aino raamat oma isast. See oli hädavajalik kultuurishokk, mis minul tänaseni meeles on. Peale seda ma enam ei laulnud: Suur Lenin ta oli üllas...
Millega vôib sellise shoki môistusele tulemiseks tekitada Eenpalule?
Kommentaarid sellele artiklile on suletud.