Leelo Tungal (laul on kirijutatud okupatsiooniajal)
Las jääda ükski mets


Kuhu mõtled põgeneda hallist linnast?
Kuhu mõtled pühapuid veel tooma minna?

Kus veel muutub suhkruks vahtramahl sinu suus?

Kes küll teab, mis ojast käivad joomas hirved?

Kes veel kuulab linde, kui on laulmas kirved?

Kuuled, langeb laaste sinu endagi puust...

Laas seisku ikka kui lapsepõlv sul meeles,

sääl kus kord hiiepuud saatsid sinu teele,

sääl ei või kõnelda karmis kirvekeeles.

Kuuseladvaristidel on lund ja vaikust,
õhus tundub karsket vahtramahla maiku,
äkki lõikub vaikusesse kiljudes saag...

Hoia nagu kodumaja metsanõlve,
hoia puutumatult nagu lapsepõlve,
hoia alles metsad, millest toetust saab maa.

Las jääda ükski mets lindude jaoks alles,
las jääda ükski nurk nukruste jaoks alles,
las jääda ükski laas leidmiste jaoks alles.