Kulla meenutaja, palun täpsustada, kuskohas oli nõukogude esimese okupatsiooni ajal see kolhoos või sovhoos, mis sakslased hiljem täiustasid. Minu teada alustati kolhoseerimisega Eestis alles 1947. aastal. Ei maksaks ikka ajalugu nii jämedalt võltsima hakata. Leidub veel inimesi, kes tõesti mäletavad ja suudavad ka meenutada.

Sovhoosid olid riigimõisate näol juba Eesti Wabariigi aegu olemas, neid oli koguni 57 tükki.
Mõningaid kolhoose ehk kibutseid hakkas nõukogude võim looma siiski 1941 aastal.
Kui eraomandis oli üle 30 ha põllumaad, siis see riigistati ja anti uusmaasaajatele, neid oli 26 000.
Saksa okupatsiooni aegu uusmaasaajad represseeriti ja põllumaa läks sakslastele sõjasaagiks.

Selle jutuga võib juba tasapisi leppima hakata, sel on iva sees. Riigimõisate võrdlust sovhoosidega ei pea ma end pädevaks kommenteerima. Teatud sarnasus neil kindlasti oli. Aga mis puutub uusmaasaajaisse, seal vaidlen küll meenutajale tuliselt vastu. Neid represseeriti ainult juhul, kui esines pealekaebamisi. Automaatselt ei löönud keegi neile "punast" pitserit otsaette, nad polnud ju milleski süüdi. Vähemalt minu kodukandis lahendati sellised asjad üsna rahulikult ja kõik põllumaa läks tagasi originaalsele omanikule, kui teda polnud punaste poolt likvideeritud. See kehtis nii uusmaasaajate kui juurdelõike saajate puhul. Võin seda kohe päris kindlasti kinnitada. Kes seda sakslastele sõjasaagiks läinud maad siis harima hakkas? Vabandan, aga see jutt ei tundu olevat loogiline.

Mulle tundus, et meenutaja nime all esineja näol on tegemist ausa ja asjatundliku väitlejaga, kuid nüüd hakkan selles tõsiselt kahtlema. Kirjutasin oma isiklike kogemuste põhjal. Olin neil aegadel küll üsna nooruke, kuid mul on päris hea mälu. Meenutaja kipub üldistama ja kaldub tendentslikusse. Nii karmide väidetega opereerivalt inimeselt tohiks nõuda, et ta oma isiku tuvastab ja oma andmete allikad avaldab. Lõpetan omapoolse väitluse. Vaielda on mõtet vaid siis, kui see tõele lähemale viib. Antud juhul ilmselt mitte.

See isiku tuvastamise jutt tuleb alati siis, kui argumente enam ei jätku. Huvitavad väited sul kas neil on faktikinnitust ka? Jätka, kui on asjalikku ja tôest lisada.

Mõlemale siin kommenteerinud skribendile natuke mõtlemisainet. Asi ei ole argumentide puudumises, vaid argumenteerimise mõttetuses. Intelligentse väitluse eeltingimuseks on ühine lähtealus. Meil see puudub. Mina lähtun isiklikest kogemustest ja kirjutan oma nime all, mis on laiale avalikkusele tuntud. Mind kas usutakse või mitte, mu mälu usldatakse või mitte. Meenutajast ei ole teada, kas tal midagi meenutada on või kust tema andmed pärinevad. Kindlaid ja tuvastatavaid fakte pole meil kummalgi, küsimus on usutavuses. Mulle tundub, et meenutaja väited tuginevad "ametlikule ajaloole", mis sageli on vaid kimp kokkulepitud valesid. Seepärast ma elava ajaloo uurimise ja avaldamisega tegelengi.