See elurikkuse jutt on kohati just nimelt laiskuse, mittemidagi tegemise ümbernimetamine. On olemas kultuurmaastikud linnas ja looduslikud maastikud. Looduslikel maastikel, maheaedades ja metsades kasvavad puud, põõsad ja alustaimestik vabalt. Kultuurmaastik on inimese kujundatud. Näiteks kultuurpargis on puud 15m vahega, vaadake mõisaparke või von Schulzi joonist Tartust Toomemäelt, milline on tee serv. Ilus on, puude vahel on küllalt vahe. Miski pole kinni üksteises ega mingit võsakasvatamist kesklinnas ei käi. Toomemäel Tartus peetakse niisugust võsa, et eesti lippgi Tähetornist ei paista igas suunas välja.
Kui vene ajal käis seal joodikuid täis kastiga veoauto aegajalt haljastamas, siis nüüd näib haljastusraha nii väike, et selle eest midagi suuremat ei tehta.
Linna küttepuude reservi nimel tuleb võsapidamine kesklinnas ära lõpetada.
Kõiki inimese peast sooje heldinud hüüdlauseid, et "istutame puu" ei kanta üle maastikule! Kus siis - hooldamata juhul - puud hunnikus on, valgus üldse ligi ei pääse, autodel ja inimestel paha liigelda on, oksad pähe kukuvad. Kuna võrahooldust ei tehtud istutamise ajal ja puu istub puus kinni. Tartus tuleks kõik vanad ilusad hooned, anatoomikum, tähetorn jt võsast välja raiuda ja nähtavale tuua. Puud olgu teede ääres mitte 5, vaid 15m vahega kõikidel kultuurmaastikel. Palgale olgu võetud linnaaednik. Ja ordnung majja!