Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
VanemadUuemad
Vaatan veebis ajalehtedes kuidas kenasti tähistatakse Tartu rahu 103. aastapäeva. Ülev jutt ja ilusad pildid puha. Nii tore tundub kõik olevat. Aga miski sisemuses justkui häirib. Ah jaa, meenub kuidas 35 aastat tagasi tähistati Tartus esimest korda nõukogude võimu tingimustes seda tähtsündmust. Kohale olid tulnud julged inimesed, enamasti noorepoolsed või päris noored, kes polnud ükskõiksed oma kodumaa mineviku suhtes ja samas tundsid muret Eestimaa tuleviku pärast. Teiselt poolt olid kohal miilitsad, sealjuures Tallinna miilitsapataljonist ja muud tollased asjamehed. Ja koerad, ja Andrus - kes neid suudab unustada! Aga sellest kõigest ajalehtedes mitte ridagi. See oleks ju nii häiriv endistele punastele kes veel võimul või siis nüüdseks vabariigi priskel pensionil. 1988 aasta veebruaris olid nad meie peale veel väga kurjad. Tervitan kõiki vappraid, kes astusid 35 aastat tagasi Tartu tänavatel välja nõukogude võimu vastu. Olete meeles nii üllastena.
Valgamaale.Jürile.
Vähestel üldiselt "häirib sees midagi". Üldine, ullikestele iseloomulik rahulolu on valdav meeleolu. Sest kui hakata põhjalikumalt uurima seda sisemist kripeldust, siis on võimalik jõuda selle tegeliku põhjuseni. Karl Ernst von Baer näiteks jõudis selle põhjuseni, Hando Runnel ilmselt ka, kuigi ta ei ütle seda välja. See põhjus on eestlase enda olemus.
Mis puutub kommunistidesse, siis pole erakonda, millises neid ei oleks olnud. Ka "sirgeselgne" Auesimees muutus küürakaks, kui ta Moskvas Gorbatshovi ees kinnitas, et "Eesti ei välju mitte kunagi NSVL-u koosseisust, kinnitan Teile isiklikult!..." See ametlik uudisteklipp on i-netist maha võetud.Ja see ei sega sugugi ekrekate ülevoolavat valmidust Eestit "päästa". Ja keda siis päästis kelle eest 1940. aastal Neeme Ruus, eelpool mainitud Auesimehe posthuumne äiapapa? Ja neid näiteid on väga palju.
Kuid see ei sega eesti erinevaid erakondlasi kõvatamast ja üksteise peale näpuga näitamast...
Vähestel üldiselt "häirib sees midagi". Üldine, ullikestele iseloomulik rahulolu on valdav meeleolu. Sest kui hakata põhjalikumalt uurima seda sisemist kripeldust, siis on võimalik jõuda selle tegeliku põhjuseni. Karl Ernst von Baer näiteks jõudis selle põhjuseni, Hando Runnel ilmselt ka, kuigi ta ei ütle seda välja. See põhjus on eestlase enda olemus.
Mis puutub kommunistidesse, siis pole erakonda, millises neid ei oleks olnud. Ka "sirgeselgne" Auesimees muutus küürakaks, kui ta Moskvas Gorbatshovi ees kinnitas, et "Eesti ei välju mitte kunagi NSVL-u koosseisust, kinnitan Teile isiklikult!..." See ametlik uudisteklipp on i-netist maha võetud.Ja see ei sega sugugi ekrekate ülevoolavat valmidust Eestit "päästa". Ja keda siis päästis kelle eest 1940. aastal Neeme Ruus, eelpool mainitud Auesimehe posthuumne äiapapa? Ja neid näiteid on väga palju.
Kuid see ei sega eesti erinevaid erakondlasi kõvatamast ja üksteise peale näpuga näitamast...
Nagin ise pealt. Kuperjanovi haua juures. Kui Sm. Ansip peaks tulema Torontosse siis kòik "kikkis"
Ordeneid jagama....
Ordeneid jagama....
võid endale pista
Moderaator ei luba Lumpyt laikida. Olgu siis üks like siitpooltki.
Samalt IP numbrilt on siin varem kommenteerinud: kompromisside hind (07:36)
Sapiens dominabitur astris (eng. The wise will rule the stars)
Tartu rahu 103!
Tartu rahu 103!
Tartu Rahuga 103 aastat aastat tagasi tunnustas EW Tartu esimese riigina maailmas kommunistlikku Venemaad. Loomulikult Petseri ja Jaanilinn ja Narvatagused alad said Eestile. Kõige olulisem oli aga rahu ja Venemaa poolne sunnitud Eesti iseseisvuse tunnistamine lepingus fikseeritud piires. Mis aga sellele järgnes Eesti riigi ülesehitustöö, aga ka venemaa rahapesu läbi eesti pankade, riigijuhtide korruptsioon ja briljandid proletariaadi diktatuurile. Iga rahu sünnib läbi vaenupoolte vastastikuste kompromisside.Halb võit on parem kui rohkete ilusate ohvritega kaotus
Kommentaarid sellele artiklile on suletud.