Blogeri „liharünnak“ Ukrainas näeb kolonelletnant Väli kirjelduses tegelikult välja järgmine:
„Rühm tuleb peale, teda toetatakse võimsalt suurtükkidega ja õhust, ta võtab teatud maa-ala, 50 kuni 100 meetrit ja kohe seejärel tuleb järgmine rühm.“
See pole ju üldse see, mida seltsimees siin esile manada püüab, et „ainete“ mõju all (sellele on blogis varem vihjatud) moskoovialased automaate täristada muudkui täispikkuses peale marsivad. Just niimoodi, suurtükitule ja lennuväe aktiivse toetusega, jalavägi ründama peabki. „Liha“ eemaldamiseks lahingust peaks võitlejad asendama droonidega. Selleni maalaste tehniline tase paraku esialgu veel ei küüni.

Blogeri tsiteeritavates vaadetes Ukraina tuleviku ja Lukašenko koha on tunda KOPITANUD HÕNGU. Peale 2014nda aastas sündmusi (peale riigipööret sisuliselt) võimule tulnud riigi kõrgema juhtkonna asendamine Ukraina endiste poliitikutega oli aktuaalne sissetungi esimestel nädalatel, kui venelastel võis olla lootus, et Ukraina langeb kiirelt (Lääne nn „eksperdid“ kuvasid tollal ise aktiivselt mõtet, et selleks kulub „kolm päeva“). Sel foonil pole imestada, et paar kandidaati tulevasteks juhtideks oli neil juba ka valmis vaadatud ja nood liikusid esiti rindega armee tagalas kaasagi.
Praegune situatsioon rindel ei soosi sellist mõtteviisi juba ammu. Jutt ei käi enam mingist „mõjuvõimu taastamisest“ vaid Ukraina neutraalsest staatusest, mis on venelast jaoks kõige olulisem. Ja kasulik ka Ukrainale. Kellele neutraalne Ukraina ei sobi – see on hoopis Lääs. Ukraina neutraalsus välistaks tema integreerimise Venemaa vastastesse ühendusse ja blokkidesse, tähendades ühtlasi Lääne mõjuvõimu vähenemist globaalses heitluses domineerimise nimel. Lääs võiks aga arvestada, et Ukaina vastuvõtmiseks NATOsse on vaja konsensust ja seda vaevalt et saavutatakse.
Lukešanka kallal irisemine a la ainult „formaalselt iseseisev“ riik ei peegelda olukorda objektiivselt. Isegi blogerile on ilmselt teada, et Batka (Lukašenka) on väge raske partner, ajades oma joont niikaua kui vähegi võimalik. Ja ilmselt mitte täiesti alusetult väidetakse, et liitriigi lepingu Venega Jeltsini ajal kirjutas ta alla pelgalt lootuses saada pärast Jeltsinit ise ühenduse presidendiks. Putini ajal polnud sellistel unistustel muidugi enam kohta olla ning Valgevene ajaski tollal tegelikult mitme välispoliitilise vektoriga poliitikat. Mis ta aga palju tugevamini Moskva külge tsementeeris, olid Lääne lühinägelike sanktsioonide kehtestamine seoses opositsiooni rahutuste mahasurumisega 2020-2021 ja NEXTA blogeri Roman Protasevichi lennukist mahavõtmisega. Kellele ta peale seda siis veel loota võis? Võinuks Lääs endalt küsida?

Võib arvata, HIINA rahuplaani küsimuses mängib bloger naiivset meelega, sest ei saa olla, et ongi nii rumal. Hiina ettepaneku kohaselt, kui seda hästi lühidalt kajastada, tuleks tulevahetus lõpetada olemasoleval rindejoonel. Mis tähendaks sammu nn Korea stsenaariumi suunas. See sobiks rahust huvitatud Hiinale (kes muretseb oma kaubanduse pärast), kuid mitte Ukrainale ega hetkel ka mitte Venele. Ukraina tahab ametlikult endiselt jõuda 1991 aasta piirideni, Venel on aga enne tulevahetuse lõpetamist vaja tagasi võtta vähemalt Donbass. USA on Hiina ametlikult kuulutanud oma vastaseks (mõnikord öeldakse ka, et vaenlaseks) nr 1 ning bloger peaks ometi arvestama, et sellises olukorras ei saa Hiina lubada oma strateegilise partneri nõrgenemist. Säilitamaks tasakaalu PEAB ta Venemaaga, kelle vastu võitleb 50 liikmega Lääne blokk, koos töötama. Üsna lihtne aritmeetika, eks?
Sõda Ukraina pinnal on põhjustanud: 1 Venemaa ja Hiina lähenemist, mis paneb muretsema USA; 2 USA ja Euroopa koostöö tihenemist, mis ei sobi Hiinale. Hiina rahuplaani realiseerumisega nõrgeneks neid suundi motiveeriv üks faktor.

KÄRSAHAISU ON TUNDA!
Teatavasti on Ukrainas suuri probleeme mobiliseeritute motivatsiooniga. Nad korraldavad miitinguid ja veelgi enam, lahkuvad omavoliliset ajutiselt või lausa deserteeruvad. Sellest kirjutab Ukraina ajakirjanik ja poliitik Volodymyr Boiko. Desertöörlus kasvas eriti peale
vastutuse nõrgendamist omavolilise lahkumise eest. Nüüd, kui hüpesse läinud sõjaväelane avaldab soovi teenistust jätkata, teda ei karistada vaid ta saab valida isegi väeosa, kus seda teha. NII TÄHTIS ON, ET KASVÕI MÕNIGI VIITSIKS VEEL RINDEL VÕIDELDA. Sest olukord hakkab kergelt juba meenutama tsaariarmee laialipudenemist Oktoobrirevolutsiooni künnisel.
Boiko toodud desertööride arv arvates sõja algusest on vapustav – 170 000.

Ülevaates ei rääkinud bloger midagi KUPIANSKI SUUNAST, kuigi see on üks neljast piirkonnast, kus Ukraina kaitse kipub järele andma. Seal on venelased viimasel nädalal märgatavalt arenenud, vallutades Pishchane asula ning hoides suunda Kolisnykivkale, tekitades Pishchane eendi, ilmselge sooviga jõuda välja Oskoli [jõgi] äärde. Kupiansk ise asub eelnimetatud Kolisnykivkast põhjas, samuti Oskoli ääres.

Mida padised. Venelaste toetus oma riigile Ukraina pinnal toimuvas sõjas on vankumatu. Loe The New York Times-i „Ukraine’s Donbas Strategy: Retreat Slowly …“

Esimese maailmasõja laiem käsitlus ei kuulu küll käesolevasse teemasse, aga kui te nii huvitatud olete, siis toon välja järgmist:
28.06.14 tappis Serbia natsionalist Austria troonipärija (casus belli?) 5. juulil kinnitas Saksamaa kättemaksu hauduvale Austriale oma toetust juhuks, kui sel peaks tulema tegemist Venemaaga. NIMELT SEE SÕNUM VALLANDAS JÄGNEVATE SÜNDMUSTE JADA, milleks olid: julgust saanud Austria 23.07 ultimaatum Serbiale ja sõja kuulutamine nimetatule 28.07. Seejärel, 30.07, mobilisatsiooni väljakuulutamine nii Austrias kui Venes. Järgnes, et Saksamaa, kel muidugi lubadus Serbiale meeles, HAKKAS END SÕTTA TRÜGIMA, esitades Venemaale ultimaatumi, et too mobilisatsiooni tühistaks. Ei tea mis puhul? Venelased lõpetanuks sõja hiilgavalt võitjate poolel, kui mitte bolševikud neile käru keeranud poleks.

Sai ju osundatud, et sm ago tekstidel siin on vähe seost blogeri poolt käsitletavate teemadega. Nendes kaasarääkimisteks puudub tal kompetents. Selle varjamiseks mölab ta siis maast ja ilmast, hüppas siia, hüppad tänna, sekka anekdoote ja soovunelmaid. Risustab kommentaariumi, arvatavalt sihilikult, katmaks juba kirjutatud tekste oma genereeritud kõntsaga. KAIFI EDASPIDI ISEENNAST, SÕBER!